LITMIR.BIZ

Скачать книгу

jätkas Varidote kaalukalt, „et meie pakkumine on suuremeelne. Me ei tule mõõgaga oma õigust nõudma, vaid rahuga.”

      „Mis ajast sõjasaaki tagasi antakse?” hõikas Hurmo.

      „Pea hoogu,” lausus Asko vaikselt.

      „Las ta jahvatab.” Nad olid need asjad isekeskis ammu läbi arutanud. Tegelikult sai too tüütu õigusenõudmine alguse juba kevade poole talvel, kui riialased olid ugalaste juurde saatnud ühe teise papi, Alebrandi, tagasi nõudma õige mitme aasta eest saksa kaupmeestelt röövitud vara. See juhtus tegelikult juba enne Riia ehitamist, kui sakslased alles katsetasid Väinalt Pihkvasse viivat teed. Siis olid liivlased Ugandi omadele sõna saatnud, et paras noos on liikvel. Tarbatusse see sõnum ei jõudnudki, aga Otepääl võtsid mõned tulipead liivlaste nõu kuulda, kutsusid Rõuge omad kampa, läksid teele varitsema ja noos oli tõesti paras. Alebrand seletas, et oma üheksasada marka väärt, milline jutt muidugi jäi tema enda südametunnistusele, aga meelepärast kraami oli seal tõesti üksjagu, seda ei eitanud otepäälasedki. Hurmo muidugi asjasse ei puutunud, tema oli tollal alles tattnina, aga seda lugu teadis ta sama hästi kui kõik teised.

      Kust pidid ugalased teadma, et mõne kaupmehe paljaksröövimine ja nende hädise sõjasalga mahanottimine – häh, kõiki ei notitudki, muist lasti koos kaupmeestega Pihkva müüride taha lipata – on asi, mida neile veel kümne aasta pärast tullakse nina alla hõõruma? No kas vähe on üksteise juures soomust tehtud? Kust pidid nad teadma, et kaupmehed endale Väina äärde kivist pesa punuvad, et selle müüride varjust õigust nõudma hakata, nagu oleksid nad siin mingid asjamehed? Kes neil üldse käskis siia ronida, kui hakkama ei saa. Siin jagasid ugalased, lätlased ja liivlased, sekka ka sakalased ja venelased oma puid-maid, vajamata ühegi meretaguse ilmatarga kohtumõistmist – aga seal korraga ilmub nende juurde keegi Alebrand ja nõuab aina selgitusi. Ning nüüd lätlased takkapihta, sakslaste jõud seljataga, neil tarvis muidugi saksu järele teha – ikka õigust ja õigust.

      Kelleks nad ennast õige peavad?

      Talvel läks kõik nii, nagu pidigi minema. Alebrandile öeldi, et üldiselt ei ole see tema asi, mida ugalased kümne aasta eest oma kodu ukse ees tegid või ei teinud, ja saadeti mees lahkesti Riiga tagasi. Juba tookord oli Tarbatu vanem, kes ise kaubavoori röövimist põrmugi targaks teoks ei pidanud, Otepää ja Rõuge omadele omavahel öelnud:

      „Lolli tembu tegite tookord, aga ega see praegu loe. Ega nad ise ka ei usu, mis nad räägivad. Meilt midagi tagasi nõuda – praegu – eks see ole veel lollim temp ja jutt. Pange tähele, kui me vähegi nendega ühele meelele jääme, siis hakkavad nad nõudma ei tea mida – et me lätlastele andamit maksaks või Tarbatusse ordumehed sisse laseks nagu Võnnusse või mis veel.”

      Nõnda siis Alebrand tagasi saadetigi, aga too „ei tea mida” tuli juba selsamal suvel ikkagi kätte. Kuula nüüd – nemad pidada kõik lätlastega peetud naginad kinni maksma! Hurmol oli õigus – mis ajast sõjasaaki tagasi nõutakse või tagasi antakse? Jah, nende käest küll, kes on võidetud, alla heidetud, maadligi surutud…

      „Eks tulge ja võtke,” ütles Asko ja sülitas. Kuid seda tegi ta mõttes, mitte päriselt. Päriselt ei olnud mõtet, seda oli ta oma pealtnäha pikaldase isanda, Tarbatu vanema kõrvalt õppinud. Tegelikult paistis nõnda, et lätlastel on täpselt niipalju jõudu ja julgust, kui too Bertold neid toetada võtab. Koos orduvendadega on lätlased kõvad. Ilma nendeta… noh, ilma nendeta saab lätlastega hakkama nagu mullu ja muistegi. Ainus, mis luges, oli tolle mehemüraka otsus. Seepärast ütles Asko valjult vähe teisiti:

      „See, mis on ära veetud, on sõjaga ära veetud, täpselt nõnda nagu lätlased on meidki röövinud ja meie külasid põletanud. Juba meie isade ja vanaisade ajal. Kas Võnnu Bertold arvab, et me hakkame kõike seda kokku arvama? Mina olen ikka nii kuulnud, et kui tahetakse rahu teha, siis tehakse rahu, ja see, mis on olnud, see maetakse maha.”

      See kõlas arukalt, aga mitte lätlastele. Varidote kulm tõmbus kortsu ja Talibald läks näost punaseks, kuid nemad suutsid ennast veel talitseda. Erinevalt Russinist.

      „Kas kuuled, Bertold!” hüüdis ta kõval, käriseval häälel.

      „Mis tõendust siin enam vaja on, et eestlased on üks kõlvatu ja ülekohtune tõug? Kas sa nüüd usud, et nemad mõistavad ainult seda keelt, mis mõõk ja tulelont kõnelevad?”

      „Pea kinni, vanem,” sekkus nüüd Rõuge Kaave, samuti nooremapoolne mees.

      „Miks me siis siin oleme? Ise me ju ütlesime, et lähme, peame seal teie juures üks nõu maha, ise me siia tulime?”

      „Miks te seda enne orduvendade tulekut ei öelnud, ah? Miks te siis rahus ei tulnud, vaid ikka mõõga ja tapriga?” nõudis Russin vastu, lühike pigimust habe õieli.

      „Või teiegi meil niisama sõbrapoolest külas käisite,” mühatas Asko, seekord kuuldavalt. Vihale ajas see lätlaste mäng – justkui nemad üksi oleksid olnud need süüta kannatajad. Mängu mängiti muidugi tollele Bertoldile. Paraku – mida see mees lätlaste mängust, aga teistpidi ka eestlaste omast mõtles või arvas, jäi nii Kaavele, Askole, Hurmole kui teistele ugalastele aina saladuseks, sest kristlaste jumal oli tema näo kõige kõvemast kivist teinud. Bertold kuulas Henriku posisevat tõlget, aga mida ta sellest arvas või kas ta üldse midagi arvas, seda teadis vist ainult toosama jumal.

      „Ära aja lapse juttu!” ägestus Varidote.

      „Kes õieti röövis sakslaste voori, meie või teie? Meie maadelt läksid nad nii läbi, et neil juuksekarva ei kõverdatud ega kõige väiksemat hõbetükki ära ei võetud – oli nii või ei olnud?”

      „Mis ajast sa sakslaste suuvoodriks oled hakanud?” vihastas nüüd ka Asko.

      „Las kaupmeeste varast räägivad nemad, riialased või, olgu pealegi, ordumehed, aga sinuga on meil teised võlad ja arved.”

      „Me oleme sakslaste ristimise vastu võtnud,” lausus Varidote, „ja nende õigus ning meie õigus on nüüd üksteise küljes kinni.”

      „Nagu kinniehmatanud koerad,” torkas Hurmo, aga poolihääli, nii et ainult Kaave teda kuulis. Kuulis – ja irvitas. Seda irvitust pandi vastaspoolel tähele.

      „Ja pealegi,” jätkas Varidote, „sa ei taha ju neist teistest võlgadest ja arvetest rääkida. Ütled, et oli, mis oli – unustame? Kas nii?”

      Asko kõhkles hetke. Kas keerutada? Või põrutada täiest jõust vastu, lootes nad ära ehmatada? Hädasti, otse hädasti oli tarvis teada, mida arvab asjast Bertold. Ning sama häda oli nähtavasti ka lätlastel. Kuidagi ootamatult sugenes vaikus ja kõigi pilgud pöördusid ordumehele. Bertold lihtsalt pidi midagi ütlema.

      „Eestlased peavad aru saama,” tõlkis Henrik ta sõnu, „et lätlased on nüüd Jeesuse Kristuse enda ja tema sõjameeste kaitse all. See on jõud, millele ükski paganarahvas vastu pole saanud ega saa kunagi saamagi. Nüüdsest peale saab iga sõjakäik, mis nad ristimise läbi Issanda osadusse pääsenud rahva maale teevad, halastamatult tasutud. Need päevad, kus eestlased ennast lätlaste maadel isandatena võisid tunda ja karistust kartmata suuri kuritegusid tegid, on möödas.”

      Enne kui öeldu mõte kuulajatele päriselt kohale jõudis, andis Bertold ordu sõjasulastele käega märku, mispeale need tema ja Henriku ümber tihedalt ringi võtsid. Teine märguanne – ja salk liikus nagu rauast kiil läbi nõupidajate parve pika lasipuuni, kus aega viitmata sadulasse hüpati. Veel hetk, ja juba plagisesid ordumeeste kabjad linnusevärava kivisillutisel. Lätlased ja eestlased jäid esmalt nõutult üksteisele otsa põrnitsema. Bertoldi lahkumine oli nii ootamatu, et kõik tundsid ennast ebamugavalt – nagu üleannetud lapsed, kellele isa on peale käratanud ja siis oma tähtsate toimetuste juurde läinud. Asko ja Hurmo taipasid enam-vähem korraga, mis sõnum neile jäetud oli. Asko taipas ja vaikis, Hurmo oma nooruses aga taipas ja ütles.

      „Noh, mehed, kas nüüd on mokk töllakil ja julgus otsas? Öeldi teile selge sõnaga, et ordumehed oma nina meie omavahelistesse asjadesse ei topi? Tahtsite oma tüdrukuid ja lojuseid tagasi saada, jah? Eks tulge ja võtke!” Hurmo pahvatas põlastavalt

Скачать книгу