Eesti saatusehetked - Lauri Vahtre

Скачать книгу

tookord vaikis, kuid kroonikast on võimalik välja lugeda, et päris selget vastust ta ei andnud. Nõupidamisele järgnenud sündmuste osas on kroonika ise natuke segaselt sõnastatud. Võiks arvata, et eestlased lahkusid, kuid lätlased jäid veel arutlema, ja et sinna saabus veel „kaupmehi ja sakslasi Ojamaalt” ning et nende seisukohad andsid Varidotele aluse arvata, et Riiast saab ta parema vastuse kui Bertoldi käest. Igatahes reisis ta Riiga ja sai riialased oma nõusse. Piiskop Albert ei oleks seda plaani arvatavasti (veel) toetanud, kuid tema oli parasjagu Saksamaal. Oluline on kroonik Henriku kirjeldus põhjustest, mis riialased lõplikult sõjakäigu poole kallutasid: „eriti veel seetõttu, et ka nende endi saadikud olid nendesamade kaupmeeste varade pärast ühtelugu ugalaste juurest halvakspanduina ja väljanaerduina tagasi tulnud”. Kaubavoori röövimise küsimusest oli saanud lätlastele pisuhänd ja jänes kübarast, mis sündmuste arengu nende soovitud suunda tõukas.

      Võime tagantjärele vaid kibedalt küsida, et kui Latgallia uhked vanemad oleksid saanud kiigata umbes viiesaja aasta võrra tulevikku ja näinud seal pärisorjadeks tehtud lätlasi mõisatallis peksa saavat, kas nad ka siis riialaste nõussesaamist oma võiduks oleksid pidanud…

      Ei maksa arvata, et ajalookäiku suunavad vaid huvid, ja lükata kõrvale emotsioonid, näiteks solvumistunde. Viimasest kroonikakatkest on igatahes ilmne, et riialased olid peale muu ka sügavalt solvunud ja võib-olla just see oligi viimseks tilgaks karikasse. Kuid samahästi võis selleks olla ka mingi isiklik solvang, mille eestlased näiteks Varidote, Russini või kõigi lätlaste aadressil veel viimasel hetkel, lätlasi „kõige teravamate odadega ähvardades” lendu lasid, nii nagu Karopä seda oma romaanis kujutab.

      Nii või teisiti, kui eestlased sellelt nõupidamiselt lahkusid, oli sõda sama hästi kui otsustatud. Tundub ühtlasi, et ise nad seda ei mõistnud, muidu ei oleks lätlaste ja sakslaste järgnev sõjakäik neid nii ootamatult tabanud, nagu kroonika seda suure naudinguga kirjeldab. Hiljemalt 1210. aastaks oli eestlastel siiski juba selge, milline oht neid ähvardab, ja selge oli seegi, et oht ähvardab kogu Eestit. Kuid siis ei saanud juhtunut enam muuta, ahelreaktsioon oli käivitunud. Esimene sõjakäik tõi kaasa tasuretked, need uued vastu-tasuretked ja üsna peagi oli kogu maa sõjatules. Erilise julmusega näib olevat silma paistnud Latgallia nõupidamise osaline Russin, kellest sai eestlastele tõeline nuhtlus.

      Ammugi ei saa me juhtunut muuta nüüd. Võime vaid kokku kuhjata terve hunniku „kui”-sid. Kui liivlased ei oleks kaubavoori kohta sõna saatnud; kui nende saadik oleks teel jala murdnud; kui ugalased ei oleks Alebrandi ja teisi Riia saadikuid tühjade kätega jätnud või neid vähemalt nii üleolevalt kohelnud; kui ugalased oleksid kui mitte varem, siis hiljemalt Latgallia nõupidamisel taibanud, et kaubavoori küsimus võib saada kaalukeeleks, mis sakslased lätlaste rõõmuks sõtta tõmbab; ja lõpuks – kui ugalased ei oleks nõupidamiselt nii muretult lahkunud, vaid oleksid oma teedel parema vahiteenistuse korraldanud.

      Ning mitte kunagi ei saa me tegelikult teada, kunas oleks ordu alustanud sõda eestlastega ilma selle kaubavoori loota – või kas ta ülepea oleks alustanud. Viimati oleks üritatud eestlastest hoopis liitlasi teha suures sõjas leedulastega? Kuigi… kas seegi meie ajaloo kulgu eriti muutnud oleks. Lätlastest ja liivlastest tehti ju liitlased – sellest hoolimata tuli esimesi veel 19. sajandil koos eestlastega pärisorjusest priiks lasta, teised kadusid sootuks. Nii asjadele vaadates pole mõtet ugalaste käitumist liiga karmilt arvustada.

      Ent ka kaugemat tulevikku kõrvale jättes võib jõuda sarnasele järeldusele. Kogu oma näilises jonnakuses käitusid ugalased omamoodi loogiliselt, senistele tavadele ja teadmistele vastavalt. Täiesti arutu oleks neilt 800 aastat hiljem nõuda, et nad oleks pidanud sakslasi tervitama kristliku Euroopa maaletoojatena ja laskma ennast vaguralt „integreerida”, mõistes, et nii on progressiivne. Selline veider ja ajalooteaduse seisukohalt diletantlik vaatenurk, millel leidub paraku toetajaid, ei vääri kommentaari, sest sedasorti mõlgutused ei ole viljakad. Ugalased ei saanud 13. sajandil käituda 20. või 21. sajandi teadmiste ja tarkuste kohaselt, nii nagu Lembitu ei saanud Madisepäeva lahingus kasutada kuulipildujat, ning selle ümber „olekseid” laduda pole mõtet.

      1343

      KULLER

      Heinrich Krausen sülitas ja ronis juba ei tea mitmendat korda hobuse seljast maha, et loomal kergem oleks. Krausen oli oma neljakümne eluaasta jooksul näinud Põhja-Prantsusmaa kiviteid, otsapidi juba roomlaste aegseid, ta oli näinud laiu Reinimaa radasid, mida palistasid teelt kõrvale lükatud kivide read, ta oli mõõtnud Poola soomaade kõmisevaid palkmaanteid, ning need kõik olid kokkuvõttes ikkagi teed, isegi kui nad vahetevahel sedamoodi välja ei näinud. Kuid see siin… See nagu ei olnudki tee, pigem mülgas, lõputu porine kraav, millest päris teedega harjunud inimene tahtnuks ehk kaarega mööda sõita, kui selleks mingit võimalust oleks olnud.

      Hea küll, mülgastest ja porikraavidest läbisaamine oli Heinrich Krauseni amet, mida ta valdas paremini kui mõni teine. Niisiis tuli minna ja nurisemine jätta. Pealegi ei olnud kogu tee mülgas, vaid ainult madalamad kohad, kust kevadine lumevesi ei olnud jõudnud veel ära nõrguda – eile alles oli jüripäev, Issand halasta –, kuid selliseid kohti oli lihtsalt liiga palju. See provints siin oli kolgas, jah, oma linnade ja kloostrite ja kirikute ja kõrtsidega, aga ikkagi kolgas, kus üks küla hüüdis teist mitme miili takka üle soode ja lodude ja läbipääsmatute laante. Ennem võis teeline siin Liivimaal talveunest ülesehmatatud karu kohata kui teist teelist. Nagu nüüdki – Heinrich oli Tartust juba pool päeva tulnud, kaks korda hobuseid vahetanud ja hakkas Kirumpääle lähenema, kuid maanteel – see tähendab, kui külad kõrvale jätta – oli talle vastu juhtunud vaid mõni sünge pilguga talumees, ja neid võis lausa näppudel üles lugeda, kaks Franciscuse ordu venda ja üks aadlik oma raskes vankris.

      Heinrich Krausen oli ordukuller ja selles ametis oma ülemusi ning Neitsi Maarjat teeninud juba paarkümmend aastat – enam-vähem sestpeale, kui tema isa, Königsbergi nahakaupmees Joachim Krausen ta Marienburgis kõrguvasse Saksa ordu pealinnusesse viis ja ordu teenistusse möllis. Püha Katariina, kelle poole Joachimi naine ikka palvetada armastas, oli nahakaupmehele nii palju poegi organiseerinud ja nad eluga ka musta surma aastaist läbi kandnud, et mõni jäi üle. See tuli tänutäheks tagasi anda. Või umbes nii. Mingu, teenigu ja elagu oma elu ristiinimese kombel, auväärsete isandate teenistuses, kuulekalt ja kasinalt.

      Nii see läkski. Linnakodaniku pojal ei olnud erilist lootust rüütelvennaks tõusta, kuid ega Joachim Krausen seda lootnudki. Veel vähem tema viies poeg Heinrich, keda ei olnud õnnistatud ega karistatud üleliia terava mõistuse või tülika auahnusega. Ilmikvenna põli, eriti aga kullerikohustused istusid talle nagu valatud. Sest Heinrich Krausen oli suurt kasvu, tugev, raudse tervisega, kohusetundlik ja visa, ning orduülemused õppisid teda aasta-aastalt üha rohkem hindama. Eriti kõrgeks muutus nende hinnang pärast seda, kui Krausen kord ühe ordukomtuuri vastust Marienburgi tuues üksinda kolmest turskest teeröövlist jagu sai, nii et see talle endale ainult üheainsa murtud sõrmeluu maksma läks. Kuid komtuuri vastus oli oluline ja kõrgmeister, kes asjast kuulda sai, võttis vaprat kullerit kiita, üksiti küsides, kas tal siis seda mõtet ei tulnudki, et viskaks õige oma märsi röövlite kätte, nagu nood nõudsid, ja annaks kannuseid? Hämmastunud Heinrich pilgutas kõrgmeistri küsimuse peale vaid silmi ja lõpuks küsis vastu:

      „Aga kõrgesti austatud meister, kuidas ma siis oleksin saanud selle teate sinu kätte tuua, kui ma ta ära oleksin visanud? Mina tulen koos sõnumiga või ei tule mina üldse.”

      Ja tema silmist oli näha, et ta ütleb seda südamest. Nüüdsest peale usaldati talle juba ka kõige esinduslikumaid ja kaugemaid missioone. Ta käis ära Kölnis, Clairvaux’s, Pariisis ja isegi Roomas. Krauseni kindel põli auväärses, ehkki üksjagu raskes ja ohtlikus ametis oleks võinud kestma jäädagi, kui saatan poleks teda varitsenud ühel harval saatuslikul hetkel, mil Heinrich Krauseni süda oli nõrk ja tema apostel korraks mujale vaatas. See juhtus Issanda ülestõusmise pühade aegu, kui tal õige mitu tööst priid päeva juhtus olema. Need möödusid alguses kõigiti sündsalt, iga päev missal käies ja piisaval määral palvetades, aga õnnetuseks võttis Heinrichi vanem vend – üks neistsinatseist, kes Königsbergi jäid – noil päevil Marienburgi tulla ja, üldiselt, nii see läks. Heinrich ei

Скачать книгу