LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Bertaga bussipeatusesse ja ootame. Saabub pisike buss, mis Euroopa normide järgi mahutaks 30 inimest, kuid Tšiili normid kahekordistavad selle arvu. Pressime end peale ja bussijuht alustab sõitu linna sees. Peatusevahed pole rohkem kui kolmsada meetrit, kuid bussijuhi jaoks on iga sirgem teeots kiirendusrada ja ta astub gaasipedaalile raske jalaga nagu sumomaadleja. Pidurdusteekond algab veel ootamatumalt kui kiirendus ja üritan elu hinnaga tasakaalus püsida.

      Lõpuks, kui kõik linlased on peale korjatud, kogub bussisaatja kõigilt raha. Ilmselgelt ei ole see töö inimesele, kes kardab füüsilist lähedust: buss on paksult rahvast täis ning ta peab end seisjatest mööda pressima. Berta maksab bussisaatjale mõned suuremad mündid ning mees libistab end ka minust mööda, muuseas mu õlast kinni hoides.

      Inimesi võetakse peale ka Freirest, mis asub nelja kilomeetri kaugusel Pitrufquénist. Lõpuks loetakse kiirendusvõistlus lõppenuks ja uksed avanevad Temucos. Inimhulk voolab bussist välja ja tunnen end paremini.

      Esimene sõit Temucos on marsruuttaksoga. Neid jagub Temuco peale päris palju ja nad on tööle pandud bussiliinidele lisaks. Takso on küll kallim, kuid autosse ei pressita korraga üle viie inimese, mis on selle transpordiliigi ilmselge eelis.

      Jõuame ilmetusse kontorihoonesse, kus vanem ametnik korjab kokku mõned paberid ja hakkab soojenduseks pärima hispaania ja lonkava inglise keele segus: „Kus te pärit olete?” ja „Esimest korda siin?” ning jõuab siis tähtsamate teemadeni: „Kuidas te raha saate?”

      „Kuidas?” küsin ega ei mõista, kuidas see dokumentidega seotud on.

      „Kas see saadetakse teile postiga?”

      „Ei, mul on Visa,” vastan segaduses ja vaatan abiotsivalt Bertale otsa. See ei aita.

      „Ahah. Ülekanded seega,” teeb ametnik ise kokkuvõtte ning alustab järgneva protseduuri selgitamist, millest ma eriti midagi ei mõista.

      Minust on vaja dokumendipilte. Berta kaevub oma Temuco teadmistesse ning kõnnime ümber kvartalite, kuni leiame poekese, kus müüakse filmirulle ja tehakse pilte. Dokumendifotodel näevad kõik välja nagu vangid, sest käes peab hoidma silti oma nime ja isikukoodiga.

      „Teie nimi?” küsib ükskõikne tüse mees.

      „Liisi Lõo,” vastan ma.

      Ta vaatab mulle etteheitval pilgul otsa. Turistid? Jälle?

      Ma mõistan. Võtan passi välja ning näitan.

      Kuna õ-täht hispaania keeles puudub, jätame nime lihtsalt Looks.

      „Ja teie RUT?”

      „Ah?”

      „RUT-number. Tšiili isikukood.”

      „Aga tal pole seda,” ütleb Berta. „Ta on vahetusõpilane.”

      Pakun oma Eesti isikukoodi, kuid see ei sobi. Samas ei soovi keegi ka silti ilma numbrita jätta. Lõpuks jõuame üksmeelele ja vanamees paneb sildile mu passinumbri.

      Istun valgesse putkasse ning tõstan rinna kohale sildi oma nime ja koodiga. Nagu vang ikka, ei naerata ma pildi peal.

      Pildid olemas, läheme järgmisesse hoonesse. Ootame. Hoone on suurem ja seinad on tumehallid. See on kui meeletult pikk pangajärjekord. Ainult järjekorranumbreid ei trükita masinast, vaid rebitakse ühe suure rulli otsast.

      Pärast pikka ootamist, mille jooksul Berta on juba suutnud uusi sõpru leida, on lõpuks ka meie kord ning jõuame teenindajani. Berta teeb ära suure seletustöö ning kõik muutuvad järsku väga sõbralikuks. Ma näitan neile oma passi ja annan allkirja. Ja noogutan ja naeratan.

      Pärast pabereid saadavad nad mu ühe suure laua juurde, kus toimetab asjaliku näoga lühike mees. Berta seletab talle midagi. Mees noogutab, haarab mul paremast käest ning võõpab kõik näpud tumesiniseks. Ta on hästi sõbralik, kui mu tindised näpuotsad paberile litsub. Nüüd on Tšiili andmebaasis mu näpujäljed – ilmselt juhuks, kui minust peaks roimar saama.

      Järgmised viisteist minutit püüan tinti oma kätelt maha nühkida, kuid laua juures jagatud vedelseebilaadne asi ajab seda ainult laiali. Annan alla ja lahkun helesiniste kätega.

      Õues tõmban jope koomale, sest talvine tuul tahab lihast ja luust läbi tungida.

      „Vamos a almorzar,” ütleb Berta.

      Vaatan talle otsa. Berta kordab öeldut ja imiteerib söömist. Ahaa! Söögiaeg!

      On lõunaaeg ning Berta viib mu kaubamajja ehk siis mall’i, nagu seda ameerikapäraselt nimetatakse. Kaubamajas on ülemisel korrusel suur söögikohtade galerii. Vaatan ootavalt Bertale otsa, sest ma ei oska midagi paremat teha. Berta valibki oma äranägemise järgi ühe buffee-restorani meenutava toidukoha.

      „See on Tšiili salat,” ütleb Berta ja osutab ühele mitmest salatist. Otsustangi proovida, milline siis on klassikaline Tšiili salat.

      Tuleb välja, et koostisosad on lihtsad. Tomat ja sibul. Sool. Võib-olla ka veidike õli. Teine salat, mille ma valin, koosneb jääsalatist, mis on sidrunimahlaga üle valatud. Ja muidugi ka soolaga maitsestatud. Tšiili salatid pole ilmselt tuntud selle poolest, et nad palju asju sisaldavad.

      Kui hakkame kaubanduskeskusest bussijaama poole liikuma, kaotan tänavate keerises igasuguse suuna- ja reaalsustaju. Pöörame ära tänavalt, mis on ummistunud taksodest ja autodest, ning ees laiub lai puudega ääristatud vaikne allee. Momendiga muutub Temuco suurlinn külakeseks. Kõnnime pisikesse bussijaama, kus on vaevu ruumi kolme mikrobussi parkimiseks.

      Istun bussis akna äärde. Päev on möödunud justkui tummfilmis. Koduteel möödub meie buss vankrist, mida veab karvasevõitu poni.

      Vahetuspere soovib mu tuju tõsta ning läheme pisikesele ekskursioonile. Sõidame mööda Vaikse ookeani serva: liivaseid randu liigendavad suured kaljused mäed, mille vastu murduvad tohutud lained.

      Jõuame ookeaniäärsesse Niebla kindlusse, mille tohututest kivimüüridest on alles jäänud vaid mõni, mis piilub sambliku alt. Siin laiuvad vaid tohutud muruplatsid ning peamiseks atraktsiooniks on paar roostetanud kahurit, mille juurde on ligipääs keelatud. Minul aga on näpp pidevalt kaameranupul, sest kõik kaljud tunduvad nii suured ja pea iga puuliik on uus ja enneolematu.

      „Oled sa rõõmus?” küsib Berta ja asetab käe mu õlale, vist kartes, et ma hakkan jälle nutma.

      Naeratan võimalikult veenvalt ja ütlen: „Jah.”

      Praegu pole turismihooaeg ja Niebla pisikesel linnal pole midagi pakkuda, isegi mitte süüa, ning mu vahetuspere otsustab sõita Valdiviasse. See pole Nieblast kaugel, kuid on viiskümmend korda suurem.

      Valdivia jõe ääres kalaturul on võrdlemisi rahulik. Raagus puuokstel istuvad varesesuurused pistrikulaadsed linnud ja kormoranid. Vaatan askeldavaid kalureid villastes kampsunites ja värvilistes loppis mütsides. Raske uskuda, et Valdivia on kogu kümnenda maakonna keskus: kõik poed on vaid nurgapoed, kõik inimesed on kookus kalade kohal ja õhku täidab kormoranide kääksumine.

      Kalaturu lauad on lookas tohutute kalade all. Lõhe kilohind küündib veidi üle kahe euro. Ahned kormoranid istuvad postide peal ja ootavad, kui kalur või müüja neile mõne pala loovutab. Aina lähemale nihkuvate kormoranide pilgud ütlevad: „Kui ei anna, siis võtan!”

      Valdivia linna läbiva jõe peal on väikesed parved, mille peal lösutavad suured karvased hülged, mitu korda suuremad koduse Soome lahe hallhüljestest.

      „Kas sul on parem tuju?” küsib Berta mu käest juba mitmendat korda.

      „Jah. Parem,” vastan talle.

      Lugesin juba kodus ühest YFU vahetusõpilase blogist, et Lõuna-Ameerikas ei visata pabereid vetsupotti, sest see võib torud ära ummistada. Nii pole pikka mõistatamist, mis eesmärgil on meil kempsus väike prügikast. Annan oma parima, et seda kuldset reeglit meeles pidada, aga kui kiirustame järgmisel hommikul välja

Скачать книгу