LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sünnipäeval. Kui armas, et nad seda märkasid!

      „Oi… Aitäh!”

      Sõidame mööda Tšiili kõige tähtsamat kiirteed: Route 5. See on osa mõlemat Ameerikat läbivast suurest maanteest, mis algab Alaskal ja lõpeb Puerto Monttis. Tee kõrvale jäävad väikesed linnakesed nagu Freire, Tolténi jõgi ja katoliku kirikute tornid. Otsin sõnaraamatust üles sõna „kirik” – iglesia. Enrique Iglesias oleks siis eestlasena Henri Kirik? Henri Kirik ei tundu üldse hea lavanimi.

      KRAANID LAHTI

      Lähenen uuele kodule. Majad raudaedadega, majad lattaedadega, majad katkiste võrkaedadega – keerame kiirteelt ära, sõidame mööda maanteed, kruusateed, aukudega palistatud teeradu. Majad on muutunud väiksemaks. Seejärel pöörame vasakule. Tänava lõpus, enne kruusa ja karjamaad, on pisike punase- ja kollasekirju maja.

      Jajah. Lugedes kodus aadressi Villa Independencia, arvasin eurooplasena, et mu tulevane kodu on väga suur. Tegelikkuses on tegemist lihtsa kahekorruselise majaga, mille esimese korruse aknad on trellitatud ja mis on ümbritsetud punase lattaiaga.

      Sisse astudes on mu esimene liigutus jalatsid ära võtta, aga kui kõik hakkavad kätega vehkides „Ei, ei, ei!” hüüdma, panen tähele, et keegi pole jalavarje ära võtnud. Libistan minagi tossu jalga tagasi. Leo juba tassib mu kohvrit teisele korrusele ning mina seisan, valge kaisukaru käte vahel, keset jahedavõitu elutuba.

      Leo tuleb tagasi. Temast saab minu ja maailma vahendaja, kuna ta on ainus, kes oskab natukene inglise keelt.

      „Ma näitan sulle su tuba,” viipab ta käega trepi poole. Tegevusetus sünnitab ärevust ning olen tänulik, et mul on kas või natukesekski võimalik oma kohmetust varjata.

      „Muidugi!” Ja ma kõnnin välisjalatsites trepist üles.

      Minu tuba asub kohe trepi kõrval paremat kätt ning aknast avaneb vaade meie miniatuursele kodutänavale, mille ühele teeäärele mahub kolm maja. Vahetuspere on toa minu jaoks värskelt üle värvinud, see on helesinine. Öökapp, voodi, kapp ning mu oma kohver. Hindan toa laiuseks kaks ja pikkuseks viis kohvrit. Ehk siis kokku kümme ruutkohvrit.

      „Näed… khm… siin on sulle… Tead küll… kui sa…” pursib Leo ja hoiab käes rohelisi toasusse, millel on lillekesed peal.

      „Aa! Sussid! Väga hea!” vastan ja panen nad kergendustundega jalga, sest tossudega kodus kõndimine tekitab ebamugavust. Ja ma ise polnud tulnud mõttele, et peaksin sussid Eestist kaasa võtma.

      Tagasi alumisele korrusele jõudes panen tähele, et hommikusöögilaud on juba kaetud. Laual on taldrikud ja tassid, korv saiapätsidega, moos… Kuid enne söömist tuleb mul üks isiklik mure ära lahendada.

      „Leo, kus on vannituba?”

      Vannitoa ukselink on külm, aga vannitoas on veel külmem. Jäise veega käsi pestes tunnen kehatemperatuuri paari kraadi võrra langevat. Positiivne on see, et vannitoast lahkudes tundub elutuba kõvasti soojem kui enne.

      Joon tänulikult tassitäie kuuma teed. Leo paneb väikesesse ahju puid juurde. Tundub, et see pisike ahi peab üksinda terve maja ära kütma.

      Hommikusöök on piinlikult vaikne. Raske on tunda end kodusena, kui ei oska isegi küsida, kuidas ma võin aidata. Kuid vaikuse lõpetab Leo, kes küsib: „Kas sa tahaksid duši all käia?”

      Mõtlen oma varasemale vannitoakogemusele ja pisikesele ahjule, mis annab oma parima, et vähemalt elutoas oleks veidi soojem kui õues. Vastan hädiselt: „Ei, aitäh” ning surun alla soovi õlgu väristada.

      Sellele järgneb pereringis väike pilkudevahetus: nad nagu nõustuksid, et mul on mingi kiiks, millest nad peavad üle olema. Seejärel näidatakse mulle pisukest maja seestpoolt. Maja tagaosas on arvutituba ja majapidamisruum, kus riiulitel on kõike klapptoolidest pesupulbrini ning keskel tohutu pesukorv. Tegelikult on neid korve mitu, aga kuna pesu on nii palju, siis tundub, et see kõik on üks suur hunnik. Arvutitoas on väike metallist tulekolle, millest tõesti piisab vaid ühe toa soojendamiseks. Seintel on riiulid raamatutega, mille vahele on topitud pühakute kujusid. Neist suurim on palvetav Neitsi Maarja.

      Kööki astudes panen tähele, et seinal on püha õhtusöömaaja pilt, mille all ripub roosa plastmassist roosikrants. Ja tikualusel on rist. Vahetusvanemate magamistoas avaldub usklikkus puidust ristina, millel on helmed küljes. Suur rist – umbes minu küünarvarre pikkune ja tume – asub seinal, nende voodi peatsis, ja tekitab minus kõhedust. Kirikukesed, palvehelmed ja pühakute kujukesed valvavad üldse igal pool, eriti elutoa vitriinkapis. Kindlasti pole ma varem näinud üheski kodus nii palju religioosseid esemeid. Minu elu pole kunagi ümber religiooni keerelnud, samuti pole religioon seni tiirelnud ümber minu.

      Köök on avatud ja üleminekut elutuppa tähistab suur puidust söögilaud. Elutuba ise on lihtne: telekas, vitriinkapp, mis on täis igasuguseid meeneid, ning rohelised natuke lohkus diivanid, mis on ammu oma „parim enne” tähtaja minetanud.

      Kogu selle ringkäigu jooksul kerib mu sisemine vedru end järjest rohkem pingule. Mõtlen pageda oma tuppa, et natuke hinge tõmmata, ja nagu ma oma perele väidan, ka magada. Vähemalt on mul üks koht, väike maailm iseendaga, kus ei pea muretsema, kuidas end arusaadavaks teha.

      Viskun voodisse, tõmban pleedi ümber ja siis äkki koidab – ma pean siin elama järgmised üksteist kuud! Tunnen, nagu oleks mu suhe Eestiga purunenud ja nutan seda taga kuni hetkeni, mil ema mulle helistab.

      „Tere! Kuidas sul läheb? Palju õnne sünnipäevaks!” kostab ema hääl hoolimata kaugusest väga selgelt.

      „Jaa… Väga hästi…” ja ma mõtlen, kui valelik ma olen. „Ma just üritasin magada. Aga kuidas teil läheb?”

      „Meil läheb ka hästi,” ütleb ema ning ma arvan, et sel hetkel valetab ka tema mulle. Ja nii me valetamegi teineteisele natuke veel.

      Neelatan ja maigutan suud. Ema ei maksa ju minu õnnetusega veel õnnetumaks teha? „Nojah… Magan siis edasi. Räägime Skype’is, eks?”

      „Muidugi. Palju õnne, kallis. Me armastame sind väga.”

      „Jah,” kähisen vastu ja võitlen nutukrambiga kurgus. „Mina teid ka.”

      Istun voodis ja lahistan nutta. Kergemaks ei lähe, aga raskemaks ka mitte.

      YFU ettekirjutuste kohaselt olen jätnud oma ukse veidi praokile, et teistele ei jääks mulje, et olen tõre ja kuri. Saatuse tahtel avab Berta just nüüd toaukse ja ma vaatan talle salvrätinutsakute hunniku seest otsa.

      Oi-oi. Seda nüüd küll vaja pole! Tean juba ette, et lohutuskatsed ajavad mu veel rohkem endast välja. Mitte nutta, mitte nutta! Tunnen end nii mannetuna, et nutmisega vahele jäin. Tahan nutta, aga samal ajal näidata, et minuga on kõik hästi.

      Berta kallistab mind ja sõnaraamatu abil suudame teineteisele selgitada, et ma nutan igatsusest. Pärast seda saan enesevalitsuse tagasi ja veenan Bertat, et nüüd on mul kõik hästi. Siis jäängi magama.

      Ajavahe Eestiga on seitse tundi. Varasem reisistress, mis mind ärksana hoidis, taandub, ning jet-lag, lennukisõidust ja ajavahest tingitud kurnatus, hakkab end tunda andma. Ajataju haihtub ja ma ei saa enam üldse aru, kustpoolt päike paistab või kas ta üldse paistab. Ärkan mitu korda ning jään kohe uuesti magama.

      Vahetusõde Macarena on koju jõudnud ning aitab emal õhtusööki valmistada. Macarena on just asunud kulinaariat õppima ja ta on lõbusa koka võrdkuju. Pruunid silmad, pikad lokkis juuksed ja särtsakas olek, mis muutub tõsiseks, kui ta mõtleb, kui kaua peab veel liha pruunistama. Üritan anda oma parima, et sisse sulada, ja pakun, et aitan neil õhtusööki valmistada. Minu ülesandeks saab šampinjonide neljaks hakkimine. Tundub naljakas, et neid rohkem ei peenestata, aga hiljem saan teada, et tšiillastele ei meeldigi hakkimine, välja arvatud juhul, kui jutt on sibulast. Tunnen end natuke paremini.

      Jõuab kohale ka Macarena poiss Sergio, keda alguses pean oma teiseks vennaks Marcoks, aga tutvumisel saan

Скачать книгу