Minu Tšiili - Liisi Lõo

Скачать книгу

neile kohta hoidnud: tänu temale on nad koridori keskosas ja nihkuvad vaikselt söökla poole. Loreto on pulkpeenike ja õpib matemaatika suunal. Ta silmad on helepruunid ning huuled pea üliinimlikult täidlased.

      Constanza, Graciela ja Loreto on juba sööklasse kadunud. Mina jään ootama koridori, et pääseda sööklamöllust. Näperdan oma toidukotti. Lõpuks jõuavad nad oma valgete kandikutega välja.

      Olen üpris näljane ja närviline ning ei suuda ära oodata hetke, millal me juba ükskord maha istume.

      Mahaistumiseks sobib iga klass. Lõpuks valime keemiaklassi, kuhu on tulnud sööma ka teised klassikaaslased. Kõik keemiaklassi lauad näevad välja, justkui oleks meri nad rannale uhtunud: küll on neid kokku lükatud ja siis uuesti lahku aetud. Poleks üllatav, kui mõni oleks isegi külili.

      Istume neljakesi ringiratast ja sööme. Saan lõpuks heita lähemalt pilgu neile määrdunudvalgetele plastmasskandikutele, mida vilksamisi nägin juba hommikusöögil.

      Neis on lohud, kuhu kööginaiskond saab toitu valada või plätserdada. Igal augul või õnarusel on eesmärk. Üks on magustoidu jaoks – milleks praegu on pulbrist valmistatud flan, mis on midagi tarretise ja pudingi vahepealset. Teine lohk on pooliku saiatüki jaoks. Üks piklik lohk on söögitarvetele. Kahvleid antakse õpilastele harva, aga nuge mitte kunagi. Seega valmistatakse toidud nii, et neid oleks võimalik lusikaga süüa, ja põhiroog lükatakse aluse kõige suuremasse auku.

      Kumbki tüdrukutest ei vaimustu oma toidust, kuid nagu hiljem ilmneb, siis ega nad kunagi eriti ei söö. Loreto näksib närviajavalt kaua oma saiatükki. Ka hamster võtaks sellest saiapoolikust korraga suurema suutäie kui tema.

      Pärast sööki naudime päikest kooli hoovil ning kõik vatravad. Dorian sealhulgas. Ta on juba nii hästi kohanenud, et vadistab kõigil suu ja silmad täis.

      Vaatan ringi ja üritan aru saada, kui palju füüsilist lähedust on normaalne. Tundub normaalne, et poisid ripuvad kõigil kaelas, kuid vahel pistavad tüdrukud karjuma, kui mõni poiss neil liiga kaua seljas elab. Kindlasti on aga täiesti loomulik inimeste katsumine käest, jalast ja juustest.

      „Jaabuu!” kisab Graciela, kui üks poiss üritab talle justkui näppu kõrva ajada.

      „Mida tähendab „jaabuu”?” küsin Constanzalt.

      „Ya po?” küsib Constanza ning vaikib minu üllatuseks mõtlikult päris tükk aega. „Aga ma ei tea! See lihtsalt on. Sa ütled seda siis, kui vaja.”

      Päeva viimane tund on kehaline kasvatus. Kooliaasta esimene tund on teooria ning õpetaja jagab meile pabereid. Ta on vanem mees taanduva juuksepiiri ja kehalise kasvatuse õpetaja kohta vormist väljas ümara kõhuga. Aga eks ümmargune ole ka vorm.

      Paberid sisaldavad tutvustavat infot salsade ja sambade kohta ning lõpus on äärmiselt põnev ristsõna, mille lüngad on vaja täita tantsudega. See teeb ülesande nii lihtsaks, et isegi mina saan hakkama.

      Esmaspäev on nädala kõige pikem päev, vähemalt nii see tundub. Kui lõpuks viimane kell heliseb, on päev omadega õhtus.

      „Liisi, kas sa kõnnid koju?” küsib Graciela.

      „Ah, ei. Praegu mitte. Ma lähen vaatan Mami juures, mis toimub,” hakkan inglise keeles seletama.

      Mulle vastab tühi pilk.

      „Okei. Tšau,” lõpetan ruttu.

      „Olgu, homseni,” ja seda saadab taas kord põsemusi.

      LIISI, SA PEAD VOODILINAD ÄRA VAHETAMA!

      Kõik on ümberringi vaikne – tore vaheldus suminale, mis on mind terve päeva saatnud. Kõnnin Mami bioloogiaklassi ning arutlen mõttes, kuidas ma nüüd koju saan. Ja mille jaoks üldse õhtuti aega jätkub?

      Leo ja Macarena käivad ülikoolis ning juhtuvad koju kuidas kunagi. Mul pole võtmeid ja seega pean ma kojusaamiseks Mami ära ootama. Kuidagi.

      „Hola, Liisi. Kuidas sul läheb?” küsib Mami oma laua tagant. See on pabereid ja mappe niivõrd täis, et need moodustavad kindluse, mille vahelt ta piilub ja valvet peab.

      „Oo… hästi. Hästi,” vastan napilt. Võtan sõnaraamatu välja, ajan näpuga järge ning suudan lisada: „Natuke väsinud.”

      „Sa pead ootama. Papi tuleb hiljem,” seletab Mami ning rõhutab otsa: „Peab ootama.”

      „Okei,” üritan olla sellest teadmisest võimalikult vähe muserdatud.

      Et aega paremini ära kasutada, hakkan pihta Suure Õppimisega. Palun Mamilt A4-paberit, kuhu saaksin märkmeid teha.

      Olen kogu elu arvanud, et paberiformaat A4 on universaalne ning kehtib igal pool, kuid maailm teeb omad korrektiivid. Selgub, et Tšiilis pole A4st mitte keegi kuulnud. On väga palju erinevaid pabereid. Laius oli neil kõigil sama, kuid pikkus erineb. Pikemat varianti nimetatakse oficio’ks ja lühemat, peaaegu ruudukujulist carta’ks.

      Igatahes teen algust oma sõnavara laiendamisega. Otsin välja kõige vajalikumad omadussõnad, nagu raske ja kerge või pikk ja lühike. Muidugi ka värvid ja mõned muud sõnad. Saan oma sõnaraamatuga sõbraks ning üsna pea jõuab ka Papi kohale.

      Koju jõudes sumiseb mu pea sõnadest, õigemini silpidest, sest sõnu ma ei mõista. Olen nii väsinud. Lähen üles oma tuppa, et natuke riideid vähemaks võtta ja sussid jalga pista. Jalgu järel lohistades liigun tagasi alla. Papi teeb juba väiksesse ahju tuld ning teevesi keeb. Jaksan tassid aegluubis lauale panna ning selleks ajaks on Mami ja Papi juba laua seadmisega valmis.

      Poole õhtusöögi pealt jõuavad kohale ka Leo ja Macarena. Kõigil on alati samad kohad. Rituaal ja järjekord on alati sama. Kõigile pannakse lauale valmis taldrik ja tagurpidi asetatud kruus, mis on igaühel isiklik. Kruusid pannakse ka kappi tagurpidi – arvan, et selleks, et oleks alati teada, milline tass on kasutamata. Laual on veel nuga, lusikas ja vahel ka kahvel ning muidugi salvrätt. Salvrätt on vajalik nüanss, mis annab igale õhtusöögile või teejoomisele selle erilise tunde, et aeg on maha võetud. Kui kõik on juba maha istunud, võib sööma hakata. Tee või kofeiinivaba kohv ja siis sai, kas röstituna või mitte. Röster on alati laua peal. Headel päevadel on peale või ja moosi laual ka sink või quesillo, mis meenutab toorjuustu ja tarretise sohilast. Väga headel päevadel ostab hostisa ka suure juustukamaka. Juust ja piimatooted on meeletult kallid ega satu tihti meie lauale.

      Õhtusöögi lõpetab puuviljaring. Puuvilju on kodus peaaegu alati ning neist puudust ei teki. Puuviljad on võrdlemisi odavad, sest tegemist oli Tšiili omatoodanguga, nii et puuviljakorvid on alati täis õunu, apelsine ja sidruneid.

      Leo ja Macarena vabandavad end lauast. Õhtusöök on lõppenud ning seisan fakti ees, et pean duši alla minema.

      Mu perekonnaliikmed käivad meelsasti vähemalt üks või kaks korda päevas duši all, isegi kui temperatuur on nullilähedane. Mina üritan jäise ehmatusega dušitamisest pigem mööda hiilida. Ma ei mõista, kuidas teised suudavad vältida seda külma sahmakat, mis poole pesemise ajal osaks saab. Kas nad tõesti pesevad end nii ruttu? Või lakkab gaasisoojendi mingisuguse kapriisi pärast töötamast just siis, kui mina duši all olen?

      Tõstan viimaseid pudinaid oma kohvrist välja, kui Mami trepist üles tuleb.

      „Liisi, sinu puhtad voodilinad on siin,” osutab ta mu kapipõhjale.

      Muidugi ei saa ma kohe aru, et ta just seda ütleb, kuid ta teeb asja miimika ja žestide abil ruttu selgeks.

      „Mhmh. Okei. Aitäh…”

      Mami noogutab ja liigub edasi Leo ja Macarena tubade poole.

      „Oh jah. Täna pole küll vaja seda teha,” mõtlen väsinult ja kukun vahetamata linade vahele.

      Uus päev toob uued väljakutsed.

      Olen juba õhtul oma riided ettenägelikult voodi kõrvale sättinud ning riietun aeglaselt ja kohmakalt teki

Скачать книгу