LITMIR.BIZ

Скачать книгу

keel on teadus. Just teadus suudab hajutada sõjaudu, mille on tekitanud 70 aastat kanepihullustust.3 Kui meie riigi asutajad tutvustasid tükk tüki ja paragrahv paragrahvi haaval USA põhiseaduse olemust, kirjeldame meie sama hoolikalt kanepitaime ja kannabinoidide rolli meie kultuuris. Avastasime ka, et kannabinoide seob USA riigi asutamisaegadega veel üks tähtis omadus; sarnasus väljendub kuulsas fraasis, millega võetakse kokku vaba rahva põhiõigused – õigus elule, vabadusele ja õnnepüüdlustele.4

      Pole saladus, et paljud inimesed peavad kanepipruukimist teatud moel eluandvaks tegevuseks. Sellest me alustasimegi: teaduslikult dokumenteerimata ja elulised kannabinoidikogemused. 1970. aastatest peale on kanepipruukimist määratletud läbi praktika, kombinatsioonina meditsiinilisest/patsiendikesksest ja meelelahutuslikust/õiguste- põhisest mudelist. Meie kirjeldame aga midagi uut – arusaama, et kannabinoidid on elutegevuse fundamentaalne alus. Enam pole kanepi- sõja teljeks kanepipruukimine ja ideoloogia ehk küsimus, kes on piisavalt haige, piisavalt vaba või piisavalt vastutustundlik. Nüüdisajal on uueks teguriks kannabinoide uuriv teadus, kaasahaarav ja kohati isegi peadpööritav.

      Vabadus iseenesest pakub mitu veenvat argumenti. Sõda kanepitarvitajate vastu on seadnud ohtu meie põhiõigused. See on kestnud juba nii kaua, et paljud ei märkagi soovimatuid tagajärgi, millega kanepikeelurežiim meie kollektiivset priiust õõnestab – sõjaga kaasnevaid ühiskondlikke kahjusid. Kuid sedamööda, kuidas olukord kanepikeeluseaduse taandudes muutub, ootab meid loodetavasti ees parem kultuur – selline, kus rikutakse vähem eraelu puutumatust, vahistatakse ja vangistatakse vähem inimesi – ning rohkem lõõgastumisvõimalusi, taskukohasem heaolu ja tervishoiusüsteem, rohkem maksutulu ning, lubatagu meil loota, et ka õnnelikumad inimesed. Kanepihullustuse ajad, mil usuti, et kanepipruukimine muudab inimesed mõrvarlikeks maniakkideks, on lõplikult möödas. Cheechi ja Chongi5 ning pilves kivipeade kuvandite aeg on ümber saanud. Kujunemas on selgemad arusaamad, mida kanep endast kujutab. Kanepipatsientide nüüdisaegseks koondkuvandiks on sellised inimesed nagu Montel Williams, endine merejalaväelane ja edukas vestlussaatejuht, kes põeb hulgiskleroosi ning kasutab kannabinoide oma tervise ja heaolu huvides. Väljaspool meditsiinilisi näidustusi võib eeskujuks võtta Rick Stevesi, eduka kirjaniku ning televisiooni ja raadio reisisaadete juhi. Või isegi mõne sellise, kes pole kuulus – võib-olla säärase nagu sina?

      Nii jõuamegi õnne juurde. Igal inimesel on oma arusaam sellest, mis teda õnnelikuks teeb. Pange tähele, et me ei räägi „õigusest õnnele“, vaid õnnepüüdlustest. Sellised püüdlused on olemuslikult seotud valikuvabadusega – õigusega püüelda isikliku õnne poole, piiramata seejuures teiste inimeste õigust elule, vabadusele ja õnnepüüdlustele. Ei pea olema jurist mõistmaks, et see on juriidiline probleem – aga samas on see ka midagi enamat. Praegu valitseb süsteem, mis enamikule meist on tuttav sünnist saati ja mis muudab õnne poole püüdlemise juriidiliseks probleemiks, mida tuleb lahendada jõuorganite abil. See on suhteliselt uus nähtus. Ameeriklased ei ole alati arvanud, et õnnepüüdlustega peab tegelema kohtusüsteem. Kunagi oli aeg, mil me uskusime „õigusesse olla rahule jäetud“. 1928. aastal, üheksa aastat enne kanepikeelurežiimi algust, kirjutas USA ülemkohtunik Louis Brandeis meie põhiseaduslikust õigusest olla rahule jäetud seoses Roy Olmsteadi ja USA riigi vahelise kohtuasjaga:

      Meie põhiseaduse loojad tegid kõik, et tagada õnnepüüdlust soodustavaid tingimusi. Nad tunnustasid inimese vaimse olemuse, tema tunnete ja intellekti olulisust. Nad teadsid, et ainelised asjad pakuvad meile vaid osa valust, naudingust ja eluga rahulolust. Nad püüdsid kaitsta meid, ameeriklasi, meie uskumustes, mõtetes, tunnetes ja tundmustes. Nad omistasid meile õiguse olla riigivalitsuse poolt rahule jäetud – kõige üleüldisema ja tsiviliseeritud inimeste jaoks kõige väärtuslikuma õiguse.

      Kanepivastane sõda on rünnak õiguse vastu olla rahule jäetud. See tähendab, et see on ka rünnak õnnepüüdlusi soodustavate tingimuste vastu. Kanepikeelurežiim on aidanud piirata meie õigust elule, vabadusele ja õnnepüüdlustele. See olukord on viimaks muutumas. Kanepikeelurežiimi lõpp on lähedal keelu enda sisemise loogika tõttu: nüüdseks oleks see pidanud juba tulemusi andma.

      Veel üks asi: nagu elul, vabadusel ja õnnepüüdlustel, on ka minul, Publiusel, mitu kuju – mitu mina, kui soovite. Kanepilugemikku lugedes leiate, et ma kõnelen mitmel häälel. Seda sellepärast, et hääli, mida kuulata, on palju. Niisiis, võtke seda raamatut nii, nagu seda võinuksid võtta meie riigi asutajad – ja te näete, et sõjaudu allikas ei ole kanepitaim.

      Publius

      Publius 2009–2011 olid Bryan Brickner, Julie Falco, Stephen Young, William Abens, Danielle Schumacher, Derek Rea (1954–2008), David Nott, Dan Linn, Dan S. Wang, Brian Allemana, Diana Lynn Meyer ja paljud teised.

      Esimene osa. Elu

      Peame alati meeles pidama, et kõige paremaid tervishoiualaseid otsuseid ei langeta mitte valitsused ega kindlustusfirmad, vaid patsiendid ja nende arstid.

– POTUS nr 43 George W. Bush 2007. aastal peetud kõnes olukorrast riigis

      1

      (Legaalsed) looduslikud kannabinoidid

„Kust sa „seda“ saad?“

      Patsientidelt enamasti ei küsita, kust nad oma ravimeid saavad. Kõik ju teavad, et ravimeid müüakse apteegis. Mina aga pidin oma rohtu muul moel hankima. Pean oma „allikat“ varjama, sest mu ravim on kannabinoidipõhine, seega peaaegu ebaseaduslik… Aga mitte nüüd. Nüüd võin ma küsimusele allika kohta vastata avalikult, sest selleks on kohalik apteek, kus ei pea autostki väljuma ja mis on avatud ööpäev läbi. Ma sõidan apteegi juurde ja vajutan suurt kollast naerunäoga nuppu. Kõlaritest kostev mahe automaadihääl kontrollib, kas ma olen retseptiravimi kättesaamiseks õiges kohas. Järgmiseks avab tüüpiline ametliku välimusega isik (valges kitlis ja nimesildiga) akna, küsib mu nime ja uurib, mida soovin.

      „Tulin välja ostma Publiuse retseptiravimit.“

      Isik naaseb, kaasas kilekotike ja pudel kolmekümne sünteetilist kannabinoidi sisaldava kapsliga, millest igaühes on viiemilligrammine annus – täpselt nii, legaalsed kannabinoidid!

      Mis on kannabinoidid? Siinkohal läheb asi huvitavaks. Nagu bioloogiatunnist teame, leidub inimkehas mitmeid süsteeme, näiteks vereringe, hingamiselundkond, seedeelundkond ja närvisüsteem. Iga süsteem koosneb osadest, näiteks närvisüsteemi moodustavad peaaju, seljaaju ja närvid. 1980. aastate lõpul leidsid teadlased inimkehast uue süsteemi – endokannabinoidsüsteemi (EKS), mida nimetatakse ka kannabinoidsüsteemiks.

      Kehaomase kannabinoidsüsteemiga on varustatud kõik imetajad, lisaks inimestele veel 15 000 muud liiki. Imetajateks (ld mammalia) nimetame kõiki selgroogseid loomi, keda iseloomustavad püsisoojasus, karvkate ja emasloomadel piimanäärmed – tähendab „mamma“ ju ladina keeles „rinda“.

      EKSil on kaks peamist osa: keemilised virgatsained (ehk neurotransmitterid) kannabinoidid ja kaht tüüpi retseptorid, CB1 ja CB2. Kannabinoidid aktiveerivad retseptoreid, mida leidub kogu organismis, näiteks kõigis elundites. Tegelikult moduleerib kannabinoidsüsteem kõiki meie keha süsteeme ja elundkondi. See tähendab, et kui mõni süsteem organismis muutub, rakendab organism selleks EKSi.

      Teadus ja populaarsed teabevahenduskeskkonnad nagu Wikipedia rühmitavad kannabinoide kolmeks:

      1. Endogeensed kannabinoidid (endokannabinoidid), mida toodab inimorganism.

      2. Taimsed kannabinoidid, mida leidub kanepitaimes (Cannabis sativa).

      3. Sünteetilised kannabinoidid, mida toodavad ja levitavad farmaatsiafirmad.

      Need, mida mina apteegist toomas käin, on kolmandat sorti – 30 kapslit Marinoli (dronabinooli). Marinol on retseptikannabinoid, mille kirjutas välja mu arst, ja ma kavatsen võrrelda selle mõju taimsete kannabinoididega, mida olen nüüdseks juba viis aastat endale šokolaadikoogi sisse küpsetanud.

      Apteeker

Скачать книгу