LITMIR.BIZ

Скачать книгу

veel üks tuuletasku?” küsis ta, kõlgutades kuhjaga täis lusikat mu taldriku kohal.

      „Emps,” ütlesin. „Enam ei mahu. Mulle ei lähe enam miski sisse.”

      Ema näis olevat pettunud, kuid tegelikult olin ma söönud tunduvalt rohkem kui tavaliselt, isegi siin majas. Olin püüdnud talle meele järele olla, aga nüüd aitas. Veel üks suutäis, ja mu kõht võinuks lõhkeda. Ema ise polnud samal ajal söönud peaaegu mitte midagi.

      Kui mina olin pressinud endale sisse pool lehma koos mäetäie kartulite ja köögiviljadega, oli ema nokitsenud väikese ümmarguse praetüki kallal nagu lind, olles niigi söötnud suurema osa sellest hallile ülekaalulisele kassile, kes peaaegu kogu õhtusöögi vältel end vastu tema jalga hõõrus ja nurru lõi.

      „Ma ei teadnudki, et sa oled kassi võtnud,” ütlesin.

      „Mina ei võtnud kassi,” ütles ema. „Kass võttis minu. Ta lihtsalt saabus ühel päeval siia ja pole sestpeale eriti ära läinudki.”

      Kui ta kassi pidevalt praelõikudega toidab, oli see ju loomulik.

      „Mõnikord on ta ära paar päeva, koguni nädala, aga tavaliselt tuleb lõpuks ikka tagasi.”

      „Mis ta nimi on?” küsisin.

      „Pole aimugi,” vastas ema. „Kaelarihma tal pole. Ta on külaline, mitte pidev elanik.”

      Nagu mina, mõtlesin ma. On siin vaid kõhutäie pärast.

      „Kas sa homme võiduajamistele lähed?” küsis ema.

      Aprillikuised võistlused Cheltenhamis kestsid kaks päeva.

      „Jah, vaatan paari esimest jooksu,” ütlesin ma. „Aga hommikul pean ma siin pisut tööd tegema. Mul on arvuti kaasas. Kas ma sinu telefoni ja lairibaühendust võin kasutada?”

      „Loomulikult võid,” ütles ema. „Aga mis ajal sa kavatsed lahkuda? Ma ei taha sind minema kihutada, aga mul on homme pärastlõunal küla ajalooseltsi väljasõit.”

      „Esimene start antakse kell kaks,” ütlesin. „Kella kaheteistkümne paiku olen läinud.”

      „Siis teen ma sulle enne minekut midagi süüa.”

      Mõte täiendavatest toidukogustest oli peaaegu talumatu. Ja ma teadsin, et ta on valmis ostma toiduaineid ka korraliku inglise hommikueine tarbeks.

      „Ei, ema, suur tänu,” ütlesin. „Ma kohtun siin homme lõuna ajal ühe kliendiga.”

      Ema heitis mulle uuriva külgpilgu, otsekui mõista andes, et teab, et ma valetasin talle äsja.

      Tal oli õigus.

***

      „See ei meeldi mulle, aga me peame tema tahtmist tegema,” ütles Patrick, kui ma talle kell kaheksa hommikul köögist oma ema telefonilt helistasin. „Diana saab selle asja kohe endale.” Diana oli veel üks tema abi, kes oli äsja sooritanud sõltumatu finantsnõustaja kutseeksami. „Kas sa oled täna veel Cheltenhamis?”

      „Jah,” vastasin. „Aga jään vist ainult esimeseks kolmeks jooksuks.”

      „Proovi veel kord Billy Searle’iga rääkida. Las ta vaatab asjale rahulikult.”

      „Ma püüan,” vastasin. „Aga ta näib olevat üpris otsusekindel. Isegi hirmul.”

      „Minu kõrvus kõlab see kõik kahtlaselt,” ütles Patrick. „Aga määruste järgi oleme kohustatud talitama nii, nagu meie kliendid soovivad, ja me ei saa iga kord käia kontrollijate juures õiendamas, kui nad nõuavad, et teeksime midagi, mis on meie meelest ebamõistlik.”

      „Aga meil on ju kohustus teatada kõigest, mis tundub meile seadusevastane.”

      „Ja kas sinul on tõendeid, et ta tahab selle rahaga teha midagi seadusevastast?”

      „Ei.” Ma jäin vait. „Aga mind huvitab, kas ratsaspordi määrustiku reeglite vastu eksimine on ebaseaduslik?”

      „Sõltub sellest, mida ta teeb,” ütles Patrick. „Hobuste peale mängijate petmine on ebaseaduslik. Kas mäletad seda kohtuasja Old Baileys9 mõni aasta tagasi?”

      Muidugi mäletasin.

      „Billy rääkis mulle, et ta on ühele kutile raha võlgu,” ütlesin. „Jääb mulje, et ta vajab sadat tuhandet. See on väga suur võlg. Mõtlesin korraks, et äkki on ta pundis mõne kihlveovahendajaga.”

      „Kihlvedude sõlmimine ei ole ebaseaduslik,” ütles Patrick.

      „Võib-olla mitte,” jäin nõusse, „aga kui kutseline džoki ratsavõistlustel panuseid teeb, on see ränk määrusterikkumine.”

      „See pole meie mure,” ütles ta. „Ja kui sa Billyle mingeid küsimusi esitad, katsu jumala pärast teha seda delikaatselt. Meil lasub ju ka kohustus hoida temaga seonduv saladuses.”

      „Olgu, ma püüan. Kohtume homme kontoris.”

      „Just,” ütles Patrick. „Ah jaa. Veel üks asi. Too politseinik helistas eile ja küsis sind.”

      „Minu mobiili peale ta ei helistanud. Mobla oli kogu päeva sees, kuigi siin see neetud riistapuu ei tööta. Mu ema elab mobiililevi augus.”

      „Ei, ega sellest poleks nagunii midagi olnud, sest paistab, et ta käitus proua McDowdiga üpris jõhkralt, nii et too daam keeldus talle sinu numbrit andmast. Proua McDowd ütles sellele politseinikule, et sind ei ole ja sinuga ei saa ka ühendust.”

      Ma hakkasin naerma. Vana armas proua McDowd, üks meie kontori kartmatutest vastuvõtulaua töötajatest.

      „Mida ta tahtis?” küsisin ma.

      „Paistab, et nad soovivad, et sa tuleksid Herbi korterisse. See on vist seotud sinu kui tema testamendi täitjaga.”

      Patrick andis mulle politseiniku numbri ja ma salvestasin selle oma telefoni. „Helista talle, eks? Ma ei taha, et proua McDowd politsei töö segamise pärast vahistataks.”

      „Olgu,” ütlesin. „Kohtume homme.”

      Katkestasin kõne ja helistasin vanemuurija Tomlinsonile.

      „Aa, härra Foxton,” ütles ta. „Hea, et te helistasite. Kuidas te end tunnete?”

      „Hästi,” vastasin, ja mõtlesin, miks see teda huvitab.

      „Kas teie varvas on terve?” küsis ta.

      „Vabandust?”

      „Teie varvas,” kordas politseinik. „Vastuvõtulaua töötaja rääkis mulle, et käisite operatsioonil.”

      „Ah see,” ütlesin, püüdes naeru alla suruda. „Varbaga on kõik korras, tänan teid. Millega ma saan kasulik olla?”

      „Kas härra Kovak oli isiklikku laadi rahalistes raskustes?”

      „Mis mõttes?”

      „Kas ta oli võlgu?”

      „Minu teada ei olnud,” ütlesin. „Vähemalt mitte rohkem kui me kõik. Miks te seda küsite?”

      „Härra Foxton, kas te olete piisavalt terve, et tulla härra Kovaki korterisse? On üht-teist, mille üle ma tahaksin teiega nõu pidada, ja ma vajan teie kui tema testamenditäitja nõusolekut, võtmaks tema korterist mõnda eset, millel on uurimise seisukohast tähtsust. Kui vaja, võin teile auto järele saata.”

      Jäin mõtlema oma kavandatud käigust Cheltenhami võiduajamistele.

      „Homme sobiks paremini.”

      „Muidugi,” ütles ta. „Äkki siis kell kaheksa hommikul?”

      „Homme kell kaheksa sobib hästi,” sõnasin ma. „Tulen kohale.”

      „Kas on vaja teile auto järele saata?”

      Miks mitte, mõtlesin. „Jah, see oleks suurepärane.”

      Mul tuli vist

Скачать книгу