LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Patrickuga hommikul. Praegu poleks nagunii saanud midagi teha, ka Londoni rahaturgudel oli tööpäev ammu läbi.

      Ma läksin hoopis ööseks oma ema juurde.

***

      „Tere, kullake,” ütles ta eesust avades. „Sa oled nii kõhnaks jäänud.”

      See oli tema tavaline tervitus ja tulenes nüüdseks juba patoloogiliseks kujunenud hirmust, et ma olen anorektik. Kõik algas siis, kui ma olin veel kõhn viieteistkümneaastane poiss, kes tahtis meeletult džokiks saada. Olin üsna normaalset kasvu, nii et kehakaalu vähendamiseks asusin end näljutama. Aga siin polnud mängus mitte anoreksia, vaid tahtejõud. Toit oli mulle alati meeldinud, kuid näis, et mu keha ning ka mõistus on lõpuks harjunud sellega, et ma olen kõhn.

      Tavaliselt ma ei mõelnudki toidust, ja kui mind oleks omapead jäetud, siis oleksin varsti hakanud iseenda hooletuse läbi alatoitluse all kannatama. Kuid mu ema seisis hea, et seda ei juhtuks. Ta saatis Claudiale toidupakke rangete juhistega, et Claudia annaks mulle rohkem valke või süsivesikuid või lihtsalt rohkem süüa.

      „Tere, emps,” ütlesin tema märkusest välja tegemata ja suudlesin teda. „Kuidas läheb?”

      „Läheb kah,” vastas ta nagu tavaliselt.

      Ema elas endiselt Cheltenhami lähedal, kuid mitte selles suures majas, milles ma üles kasvasin. Kahjuks tuli too maja mu vanemate ägeda lahutusprotsessi käigus maha müüa, et nad saaksid vara omavahel ära jagada. Mu ema praeguseks koduks oli tagasihoidlik lubjatud seintega maamaja, mis asus hipodroomist põhja poole jääva küla serval ühe kitsa ja konarliku teekese lõpus ning mille ülemisel korrusel oli kaks magamistuba ja vannituba, aga alumisel üksainus seinteta köök-söögituba-võõrastetuba. Kahte korrust ühendas kitsas šahti suletud keerdtrepp, mille alumises otsas oli riiviga uks.

      Majake oli mu ema pealesunnitud üksildase eluviisi tarvis ideaalse suurusega, kuid ma teadsin, et ta ihkab endiselt olla suure maja võluv perenaine; selles rollis oli ta kogu mu lapsepõlve jooksul lausa hiilanud.

      „Kuidas isa elab?”

      Seda küsis ema pigem viisakusest, mitte tõelisest huvist ega soovist vastust saada. Küllap ta arvas, et mul on hea meel, kui ta seda teeb.

      „Hästi,” vastasin, viies kombetäitmise lõpule. Vähemalt ma arvasin, et hästi. Ma polnud isaga rääkinud juba rohkem kui kaks nädalat. Ega meil teineteisele suurt midagi öelda olnudki.

      „Tore,” ütles ema, kuid ma kahtlen, kas ta ka mõtles nii. Ma arvan, et küllap ta oleks vastanud „tore” ka siis, kui ma oleksin talle öelnud, et isa on surivoodil. Aga ta oli vähemalt küsinud, samas kui isa ei pärinud tema kohta kunagi midagi.

      „Ma ostsin sulle lõunasöögiks mõned praelõigud,” ütles ema, viies vestluse mu toitumisharjumustele. „Ja tegin magustoiduks tuuletaskuid.”

      „Kui kena,” ütlesin. Ja ka mõtlesin nii. Nagu ema juurde ööbima jäädes tavaks, polnud ma terve päeva jooksul midagi söönud, sest valmistusin kohtuma tema kõrge kalorsusega küpsetistega. Nüüd olin ma tõepoolest näljane.

      Läksin üles külaliste magamistuppa, võtsin ülikonna seljast ning riietusin teksadesse ja dressipluusi. Oma mobiiltelefoni viskasin voodile. Nagu alati muutis Cleeve Hilli lähedus ja selle tekitatud leviauk mobiiltelefoni mõttetuks. Aga ma sain vähemalt pidevast helisemisest puhata.

      Kui ma alla tulin, seisis ema pliidi juures, kastrulid juba auramas.

      „Kalla endale veini,” ütles ema üle õla. „Mina juba jõin klaasikese.”

      Ma sammusin vanaaegse puhvetkapi juurde, mis oli kunagi seisnud suure maja söögitoas, ja valasin endale avatud Merlot’ pudelist klaasi täis.

      „Kuidas Claudial läheb?” küsis ema.

      „Hästi, tänan küsimast,” vastasin. „Palub sind tervitada.”

      „Ta oleks võinud sinuga kaasa tulla.”

      Jah, mõtlesin, oleks võinud küll. Kunagi oli olnud aeg, mil me ei suutnud taluda isegi ühte lahus oldud ööd, kuid nüüd näis igatsus olevat pisut lahtunud. Võib-olla peab pärast kuut aastat nii olemagi.

      „On viimane aeg, et sa lõpetaksid temaga patuelu elamise,” ütles ema. „Võiksid juba abielluda ja hakata lapsi kasvatama.”

      Äkki oligi?

      Hoolimata sellest, mis oli juhtunud minu vanematega, olin mina alati uskunud, et ühel päeval ma abiellun ja mul saab olema perekond. Mõni aasta tagasi olin sellest Claudiaga isegi rääkinud, aga teda see mõte ei vaimustanud; ta ütles, et abielu on igavate inimeste jaoks ning et lapsed on koormaks ja segavad temasuguseid kunstnikke, kes üritavad nihutada eksistentsi ja kujutlusvõime piire. Mulle tuli mõte, et äkki arvab ta praegugi nii. Sõrmuste sõrme panemisest polnud me viimasel ajal päris kindlasti rääkinud, ka polnud me arutlenud teiste inimeste laste üle, aga kui seda oleks tehtud, kas mulle oleksid sellised jutud endiselt meeldinud?

      „Aga teie papsiga pole küll just parimad abielu reklaamijad,” ütlesin, ja vahest ei talitanud nii öeldes kõige targemini.

      „Lollus,” ütles ema, pööras end ja vaatas mulle otse silma. „Me olime kolmkümmend aastat abielus ja andsime sulle elu. Minu meelest on see väga hästi.”

      „Aga te ju lahutasite,” ütlesin umbusklikult. „Ja tülitsesite omavahel kogu aeg.”

      „Noh, võib-olla tülitsesimegi,” ütles ema uuesti pottidega tegelema asudes. „Aga sellegipoolest oli see tore. Ja ma ei kahetse.” Olin hämmingus. Küllap pani vanus teda niiviisi rääkima. „Ei,” jätkas ema, „ma ei kahetse seda sekundikski, sest vastasel juhul poleks sind olemas.”

      Mis mul öelda oli? Mitte midagi. Eks ma olin siis vait.

      Ema vaatas veel kord minu poole. „Ja nüüd tahan ma endale lapselapsi.”

      Ahaa, mõtlesin ma. Mingi põhjus pidi ju ometi olema.

      Ja mina olin ainuke laps.

      „Teil oleks siis endil kah võinud rohkem lapsi olla,” ütlesin naerdes. „Pole õige kõike ühele kaardile panna.”

      Ema seisis liikumatult paigal ja ma arvasin, et ta hakkab nutma.

      Asetasin oma veiniklaasi köögilauale, tegin sammu ettepoole ja panin emale käe ümber õlgade.

      „Anna andeks,” ütlesin. „Ma poleks pidanud seda ütlema.”

      „Pole viga,” ütles ema, võttis pabertaskuräti ja tupsutas sellega silmi. „Sina ju ei teadnud.”

      „Ei teadnud mida?” küsisin ma.

      „Mitte midagi. Unusta ära.”

      Kui see pani teda nüüdki, pärast kõiki möödunud aastaid, pisaraid valama, siis ikka oli midagi.

      „Ole nüüd, emps,” ütlesin. „On näha, et miski teeb sulle muret. Räägi mulle.”

      Ema ohkas. „Me tahtsime rohkem lapsi. Tahtsime palju lapsi. Kuigi sul kulus tulemiseks üsna tükk aega, sest me olime selleks ajaks juba kaheksa aastat abielus olnud. Ma olin nii õnnelik, et sa olid poiss.” Ema naeratas mulle ja silitas mu põske. „Aga mul oli sees miskit valesti läinud ja rohkem me lapsi ei saanud.”

      Nüüd olin mina see, kes oleks äärepealt nutma hakanud. Olin endale alati vendi ja õdesid tahtnud.

      „Loomulikult me üritasime,” ütles ema. „Ja ühel korral jäin ma rasedaks, aga kolmandal kuul toimus nurisünnitus, mis oleks mu peaaegu tapnud.”

      Taas ei teadnud ma, mida öelda, ja taas ei öelnud ma midagi. Selle asemel kaisutasin ema.

      „Just see oligi põhjus, miks meie abielu oli nii õnnetu,” ütles ema. „Su isa, rumal mees, muutus aja jooksul nii kibestunuks, et ma rohkem lapsi ei saanud. Ma arvan, et põhjus oli minu kehas, aga ma ei saanud sinna midagi parata, või kuidas? Ma püüdsin nii väga seda korvata, aga…” Ema jättis jutu katki.

      „Oh, emps,” ütlesin ja kallistasin

Скачать книгу