Õnnemäng - Felix Francis

Скачать книгу

olnud. Otsustasin Billyle mitte mainida, et ka Mark on minu klient.

      „Aga sul on veel piisavalt aega, et ta kinni püüda,” ütlesin, kuigi teadsin, et aega ei olnud ja et Mark Vickers oli suurepärases vormis, ent Billy mitte.

      „Praegu on minu kord,” ütles Billy ägedalt. „Ma olen kõik need aastad oma võimalust oodanud, ja nüüd, kui Frank on vigastud, kaotan ma mingile noorele uustulnukale.”

      Elu võib julm olla. Billy Searle oli minust neli aastat vanem ja kõigil möödunud kaheksa aastal oli ta meistrivõistlustel teiseks jäänud. Iga kord oli teda võitnud üks ja seesama mees, jahivõidusõidule spetsialiseerunud ning kõigi sellel alal tegutsejate poolt parimaks tunnistatud Frank Miller. Kuid möödunud detsembris oli Frank kukkudes rängalt oma jalga vigastanud ega olnud enam neli kuud võistelnud. Sel aastal, esimest korda sel kümnendil, pidi tšempiondžokiks saama keegi teine, ent pärast Mark Vickersi tänast kolmikvõitu näis tõenäoline, et Billy see ei ole. Ja isegi aeg ei töötanud enam Billy kasuks. Kolmkümmend kolm oli jahivõidusõidudžoki jaoks juba kõrge vanus ning uus põlvkond ilmutas andekust, suurt andekust, lisaks kannustas neid võidujanu.

      Ma sain väga hästi aru, et Billyl pole tegelikult üldse tuju oma rahaasju arutada, kuigi see oli olnud just tema, mitte mina, kes eelmisel õhtul helistas ja soovis Cheltenhamis kiiresti kokku saada. Kuid ma olin Londonist kohale sõitnud, et temaga rääkida, ega tahtnud, et sellele teekonnale kulutatud aeg raisku läheks.

      „Mis see oli, millest sa rääkida tahtsid?” küsisin temalt.

      „Ma tahan oma raha tagasi saada,” ütles ta järsku.

      „Mida see tähendab, tagasi saada?” küsisin.

      „Ma tahan Lyall ja Blackilt kogu oma raha tagasi saada.”

      „Aga su raha ei ole ju Lyall ja Blacki käes,” ütlesin. „See on investeeritud toodetesse, mille me koos sinuga välja valisime. Need kuuluvad endiselt sulle.”

      „Ükskõik, ma tahan seda ikkagi tagasi,” ütles ta.

      „Miks?” küsisin.

      „Lihtsalt tahan,” ütles ta tigedalt. „Ja ma ei pea sulle ütlema, miks. See on minu raha ja ma tahan seda tagasi.” Ta püüdis ennast tõega vihaseks ajada. „Kahtlemata võin ma oma rahaga teha, mis tahan.”

      „Olgu, olgu, Billy,” ütlesin, püüdes teda maha rahustada. „Loomulikult on sul õigus see raha tagasi saada, aga see pole nii lihtne. Mul tuleb sulle kuuluvad aktsiad ja võlakohustused maha müüa. Ma saan seda teha homme.”

      „Tore,” ütles ta.

      „Aga Billy,” sõnasin, „mõned sinu investeerimistooted osteti, pidades silmas pikaajalist kasvu. Alles eelmisel nädalal hankisin ma sulle mõned valitsuse võlakirjad tähtajaga 30 aastat. Kui ma pean need homme maha müüma, saad sa tõenäoliselt kahju.”

      „Ei hooli,” ütles ta. „Mul on praegu raha vaja.”

      „Hea küll,” ütlesin. „Kuid sinu finantsnõustajana pean ma uuesti küsima, miks on sul nii kiiresti raha vaja. Kui mulle jääks müügiks rohkem aega, saaksid sa suuremat tulu.”

      „Mul ei ole rohkem aega,” ütles ta.

      „Miks siis?”

      „Ma ei saa sulle rääkida.”

      „Billy,” küsisin, „kas sa oled mingis jamas?”

      „Ei, loomulikult mitte,” ütles ta, aga tema kehakeelest võis aimata teistsugust vastust.

      Enamasti mäletasin peaaegu kogu oma klientide investeerimisportfellide sisu, ja Billy Searle polnud mingi erand. Tema investeerimisportfell oli suhteliselt väikesemahuline, kui pidada silmas aastaid, mil ta oli olnud oma kutseala tipus, kuid Billyle oli alati meeldinud rohkem kulutada kui säästa, ta sõitis kalliste autodega ja peatus uhketes hotellides. Ent nii palju kui ma mäletasin, oli tal kõrvale pandud umbes sada viiskümmend tuhat naela, mis kogus kenasti protsente ajaks, mil Billy pensionile jääb, ja seda oli kindlasti rohkem, kui tal võinuks eales kuluda uue auto või puhkuse jaoks välismaal.

      „Hüva, Billy,” ütlesin. „Hakkan homme kõike müüma. Aga läheb paar päeva, enne kui sa raha kätte saad.”

      „Kas homme ei saa?” Tal oli meeleheitlik ilme. „Mul on just homme raha vaja.”

      „Billy, see pole lihtsalt võimalik. Ma pean need aktsiad ja võlakirjad maha müüma, kandma raha firma kliendiarvele ning sealt edasi sinu arvele. Pankades öeldakse alati, et iga ülekande peale võib minna kolm päeva, nii et kokku võib kuluda nädal, kuid arvatavasti saab siiski veidi kiiremini. Täna on teisipäev. Kui veab, võib sul raha reedeks käes olla, aga tõenäoliselt saad selle esmaspäeval.”

      Billy muutus kahvatuks.

      „Billy,” pärisin, „kas sa päris kindlasti ei ole mingis jamas?”

      „Ma olen ühele tüübile võlgu, muud midagi,” ütles ta. „Ta tahab, et ma homseks talle ära maksan.”

      „Aga sina pead talle ütlema, et see on võimatu,” ütlesin. „Ja selgita talle, miks. Olen kindel, et ta saab aru.”

      Billy heitis mulle pilgu, mis ütles kõik. Oli selge, et kõnealune tegelane ei taha kuulda mingeid vabandusi.

      „Mul on kahju,” ütlesin, „aga rutem ma seda teha ei saa.”

      „Kas su firma ei saa mulle raha laenata, kuni kõik on müüdud?” küsis ta.

      „Billy,” ütlesin, „jutt käib saja viiekümnest tuhandest naelast. Meil seal ei vedele sellises koguses sularaha.”

      „Mul on vaja ainult sada tuhat,” ütles ta.

      „Ei,” vastasin kindlalt. „Meil pole ka sadat tuhandet.”

      „Sa ei mõista,” ütles ta meeleheitlikult. „Mul on vaja seda raha homme õhtuks.” Billy oli nutma puhkemas.

      „Miks?” küsisin. „Miks sa nii palju võlgu oled?”

      „Ma ei saa sulle öelda.” Ta peaaegu karjus need sõnad mulle näkku, ning mõned vähestest lahkumisega hilja peale jäänud pealtvaatajatest pöörasid pead meie poole. „Aga mul on seda homme vaja.”

      Ma vaatasin teda. „Ja mina ei saa sind aidata,” ütlesin vaikselt. „Ma vist hakkan nüüd minema. Kas sa soovid endiselt, et ma su investeerimisportfelli ära müüksin ja raha tagastaksin?”

      „Jah,” ütles ta alistunud toonil.

      „Selge,” laususin. „Ma lasen sulle kontorist kirjaliku volituse saata. Kirjuta sellele alla ja saada otsekohe tagasi. Ma püüan sularaha reedel sinu arvele üle kanda.”

      Billy oli peaaegu transis. „Ma loodan, et olen reedel veel elus.”

      4. peatükk

      Istusin ratsaklubi liikmete parklas oma autos ja kerisin mälus veel kord läbi hiljutise vestluse Billy Searle’iga. Mõtlesin, mida ma peaksin sellega seoses ette võtma, ja ehk on see tarbetu.

      Nagu Billy ütles, oli see tema raha ja tal oli õigus talitada sellega oma tahtmist mööda. Kui mitte arvestada, et see, milleks tal raha vaja oli, ei meeldinud talle mitte üks põrm.

      Ta oli mulle rääkinud, et võlgneb mingile tüübile umbes sada tuhat naela, ning andnud mõista, et tema elu on ohus, kui ta seda järgmiseks õhtuks ära ei maksa. Tavaliselt oleksin ma pidanud sedasorti ähvardusi melodramaatiliseks mõttetuseks, kuid nüüd, pärast eelmise päeva sündmusi Aintrees, ei teadnud ma enam, mida mõelda.

      Kas ma peaksin meie vestlusest kellelegi rääkima? Aga kellele? Politsei nõuaks arvatavasti mingeid asitõendeid, ja minul neid ei olnud. Samuti ei tahtnud ma, et Billyl tuleks pahandusi. Džokisid, kes on raha võlgu, kahtlustatakse alati kihlveovahendajatega kokku mängimises. Võib-olla vajas Billy hädasti sularaha täiesti seaduslikel põhjustel. Võib-olla tahtis ta maja osta. Ma teadsin, et kinnisvaramaaklerite meetodid võivad mõnikord üsna karmid olla, kuid kindlasti

Скачать книгу