ТОП просматриваемых книг сайта:
Tuumahiid. J. J. Metsavana
Читать онлайн.Название Tuumahiid
Год выпуска 2013
isbn 9789949504367
Автор произведения J. J. Metsavana
Жанр Научная фантастика
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Seinal nagis rippuv köiepundar oli just see, mida Nevel parasjagu vajas. Ta vajutas tüdrukule esmalt esimese ettejuhtuva nartsu suhu, et too vahepeal häält tõsta ei saaks, ning sidus siis tal käed randmetest kinni. See tehtud, võttis ta veel teisegi köie ja sidus selle üht otsapidi neiu piha ümber, teist otsapidi enda vöö ümber, jättes liikumisruumi vahele kõigest paari küünra jagu. Nüüd võis ka tropi suust uuesti välja võtta. Teisele korrusele viivale redelile osutades kamandas Nevel: «Lähme üles!»
Redel osutus piisavalt laiaks, et kahekesi kõrvuti üles ronida. Nad jõudsid tuppa, mis ei erinenud just palju alumisest. Ka siin kõhutas lai savikummiga ahi, kuid erinevalt allkorruse omast oli sellele laotud vaid üsna madal paeplaatidest alus ning ahju ees puudus toidunõude hunnik. Seinte ääres taas narid ja lavatsid, mis kaetud imeilusate peene kirjaga vaipadega, kirstud, toa keskel laud paari pingiga. Hoolimata valitsevast hämarusest võis ära tunda pererahva eluruumi – puhtama ja uhkema, kus musta tööd ei tehtud.
Nevel ei teadnud täpselt, kust leida seda, mille jaoks ta siia oli tulnud. Küll võis üht-teist teada tema pantvang.
«Kus Kurvitsa tiivad on?» küsis ta otse ja keerutamata tüdrukult. Viimane võpatas järsult ning oleks vist tõesti suutnud jalga lasta, kui köis poleks tema liikumisvabadust kõvasti piiranud. Kohe rabas ka Nevel ta uuesti kinni.
«Kõnele nüüd!»
Tüdrukul polnud erilist võimalust. «Veel üles,» sõnas ta alistunud ohkega. Järjekordne redel viis suletud laeluugini. Neiu pomises taas vaikselt midagi ning tõstis kinniseotud käed üles, et sõrmega luugilauale mingisugune arusaamatu kujund teha. Luuk nõksatas ja avanes lükates kergelt.
Nad olid nüüd kolmandal korrusel, pimedamast pimedas toas. Väljast tulev valgus maalis seinas oleva ukse heledad piirjooned ning Nevel pusis selle riivist lahti, et silmad sees midagi seletada võiksid. Väljas kostis endiselt hõiklemist ja ulgumist. Tuba ise oli aga õige omapärane – ahi puudus ja õhk oli umbes sama jahe kui kuskil kuuri all. Lihtne äsja ülestehtud säng seina ääres, samalaadne kui lavatsid allkorrustel, viitas ometi, et toas magatakse aastaringselt. Paar lukustatud kirstu ja keskpõrandal olev järike olid täiesti tavalised toa osad. Küll ei saanud aga sama öelda seinal rippuva kraami kohta. Kõikvõimalike metsaelajate nahad, mille seas oli täiesti tundmatuid, ilmselt kaugetelt maadelt tooduid, aga ka arvatavasti üks inimesele kuulunud ihukehakate; paar laia trummi, vana kahe keelega kannel, terve rida maske, üks hirmuäratavam kui teine, pundar kirjusid paelu, osadel sõlmed sees, lisaks veel palju säherdust, millele Nevel üleüldse nime ei mõistnud anda. Küllap pidigi ühe õige nõia tuba kummalisi asju täis olema, mõtles ta ringi vahtides. Ainult tiibu ei paistnud kuskil olevat. Kas on tõesti magamisaseme all, nagu Hillo oli arvanud?
Kuskil all kõlas kobistamist ja inimeste juttu. «Kähku, otsi välja!» käsutas Nevel ning tüdruk, ehkki ikka veel ajuti kõheldes, põlvitaski otsejoones sängi juurde ning kompas selle alt, niipalju kui kinniseotud käed võimaldasid. Peatselt ajas ta end jalule, kaks suurte sulgedega tiiba näpu vahel.
Tiivad olid tõeliselt kaunid, vanaaegsete meistrite tipptöö. Valged õrnade mustade täppidega suled (meenutades sellega veidi metsarahva karva) andsid poolpimedasse tarre justkui valgust juurde, neis oli tugevust ja õrnust. Ükski sulg polnud katki ega asunud vales kohas, kõike oli läbi aegade hoitud nii hästi kui iganes võimalik. Ja seda, et nad olid vanad, seda tunnetas isegi vaimuasjades muidu nii tuim Nevel-poiss. Ta võttis need enda kätte peaaegu et hardalt, ahmides vaatepilti, mis seniajani oli olnud harvade väljavalitute õigus. Tiivad! Päriselt!
«Kuidas nad käivad?» päris ta tüdrukult, kelle nime endiselt ei teadnud. Ka viimane oli jäänud imetlusega tiibu silmitsema, nõnda et ei taibanud isegi appi karjuda, kuigi Neveli väits tema selga enam ei torkinud.
«Lihtsalt. Paned käe vastu ja valmis.»
Taas pidi Nevel imestama. Vaevu oli ta saanud käe ja tiiva kohakuti asetada, kui see oli mingi imeväega käe küljes. Justkui oleks Nevel sedasi sündinudki ja terve elu tiivuline olnud. Polnud võimalik aru saada, kus lõppeb oma käsi ja kus algab tiib; suled näisid otse käenaha seest välja kasvavat. Samas jäi ka labakäsi koos sõrmedega vabaks, nii et päris linnuks ta ka ei muutunud.
«Kogu see siin… Sinu pärast, eks?» küsis tüdruk äkki vaikselt.
Nevel pidi hetkeks oma uue väljanägemise imetlemise katki jätma ning pööras pilgu pärija otsa. Ta otsustas mitte üleliia keerutada.
«Jah! Metsarahvas, ajavad taga,» sõnas ta. Ja seejärel: «Kas nad pääsevad sisse?»
«Ei tea. Aga isa on vägev, ta mõistab nendega toime tulla,» vastas tüdruk. «…ja sinuga ka.»
Nevel jättis viimase märkuse tähele panemata; tiivad olid ikkagi liiga kütkestavad, et muu peale aega kulutada. Erutusvärin hinges, sättis ta ka teise tiiva käele ning…
Talle vaatas vastu paar sügavpruune silmi. Tarku, hirmsaid, teravaid. Natuke sarnaseid ennist söödi peal metsavanaisa omadega, aga siiski teistsuguseid. Kui metsavanaisa pilgus lõrises taltsutamata elaja heitlik äkkraev, mis sind kohutab nagu kohtumine karja lõupenidega, kelle meelevalda sa kogemata oled sattunud, siis nüüdne pilk meenutas kõige enam ehk mitmete esivanemate põlvkondade hukkamõistu, karmi ja kalki, samas haletsevat selle üle, et uute aegade lapsed on lõhkunud aastatuhandeid katkemata hoitud püsivuse. Ja midagi oli selles pilgus veel… Imestus. Imestus juhtunu üle, ilmselgelt. Et keegi oli söandanud nii alatult ja samas tarmukalt, tähelepanu hajutamiseks metsahõimu ära kasutades tungida kaugemale, kui paljud enne teda olid suutnud; petuga pooleks, oma halba õnne põikpäiselt tagant piitsutades, nii et viimane oli lõpuks lausa sunnitud õnneks pöörduma, jõudnud siia tema, Kurvitsa, enese tarre ja pannud iidsed pühad tiivad enesele kätte.
Imestus ei kestnud ehk kauem kui vaid paar hetke. «Välja! Minema!» suutis Nevel vaid mõelda ning seinaluugi kolksudes tuiskaski endalegi üllatuseks toast välja külmade hingekuutuulte sekka. Uhket ja meeleheitlikku sööstu saatis Kurvitsa lihase tütre Ahe kiljumine, kes oli endiselt Neveli külge köidetud ja pidi seetõttu kaasas rippuma. Nevel ei vaadanud tagasi, ta tõusis järjest kõrgemale, kuni temast ja tüdrukust oli näha ainult pisike must täpp. Siis kadus seegi tervet laotust katva halli pilvevaiba sisse. Paar hauka seljas sõitvat jälitajat metsarahva seast püüdsid küll esialgu talle järele jõuda, ent loobusid üritusest peagi ning kogu laanehõim, kes oli vahepeal pidanud Kurvitsa nõiaväega rinda pistma, enne kui kõigile pooltele selgus, milles õieti asi, pöördus pettunult tagasi padrikuisse.
Kurvits vaatas lahkunuile kaua vihaselt järele, kuid ei öelnud midagi. Ühtegi sajatust ega nõiasõna ei pääsenud seekord ta huulilt. Need poleks niikuinii siinkohal toiminud. Sajatus oleks talle enesele tagasi tulnud ja nõidusega kõikide aegade suurima varga maa peale kukutamine oleks tähendanud ka tema kalleima tütre hukku. Seda Kurvits ei tahtnud, ükskõik, mis muu ka poleks juhtunud. Aga seda teadis Kurvits ometigi hästi, et niisama lihtsalt kogu see asi ei jää. Tigedalt sulges ta ukse ning kadus tare pimedasse sisemusse, tagasi valgustkartvate asjade maailma, kuhu ta isegi õieti kuulus.
Demon
Varjud ja kutse
Kui te vaatate sügavikku, pidage meeles, et samal ajal vaatab sügavik ka teisse.
Ei teagi, kumb oli enne – kas varjud või kutse. Kindel on see, et Meinhard ei leidnud rahu. Ei leidnud rahu kaitsvate toaseinte vahelt ega tammise toapõranda all asuvast keldrist, mille Meinhardi vanaisa oli oma tumedatel noorusaastatel maja alla rajanud.
Varjud olid vallutanud Meinhardi meeled ja tuprusid ta hingetalade kohal ähvardavate ning õudustäratavate pilvedena. Ka need vähesed päevad, mil päike arglikult selle iidse linnakese kitsaid tänavaid valgustas, ei leevendanud Meinhardi