ТОП просматриваемых книг сайта:
Tuumahiid. J. J. Metsavana
Читать онлайн.Название Tuumahiid
Год выпуска 2013
isbn 9789949504367
Автор произведения J. J. Metsavana
Жанр Научная фантастика
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
«Kui sa homme juba tahad minema hakata ja hommikupoole lähed, siis kae, et sa Kurvitsa maja ligidale ei satu! Hoia tublisti kurakätt, siis saad mööda. Ja kui tahad, võid Suurest linnast ka läbi astuda. Saad sealt äkki isegi laeva kaubelda endale ja kellegi, kes sind kohale viiks. Aga Kurvitsa ligi ära satu!» õpetas Hillo.
«Miks? Kes ta siis on selline, kuri inimene või?» ühmas Nevel läbi keskendunud traageldamise.
«Kurvits on nõid. Ja mitte niisama nõid, vaid ülemnõid. Suur vägev nõid, võib-olla kõigist kõige vägevam. Ta vast küll teab kõike. Tema sugu on seal juba ka väga pikka aega elanud. Maailma algusest saati võib-olla küll. Tal on seal terve pere muidu, naine ja neli tütart. Nood tütred on ilusad noored, vast praeguseks juba meheleminekueas kõik, kui juba pole mehele pandud. Aga ei tea, kellele too Kurvits nad annab? Tavalisele mehele ikka vast mitte. Muidu ta on ikka rikas mees ka. Elab suures tares, mitu korda on peal. Ja kõrge aed on ümber, et keegi ei näeks sisse, mis nõidust ta seal parajasti teeb. Ega ma ei teagi, mida ta kõike on ära teinud, aga tükke mõistab ta küll ikka. Ei, ma ei tahagi teada. Muudab inimesi kivikujudeks ja elajateks ja peab neid siis laudas. Tal on suur kari, kõik nood lehmad ja härjad ja lambad on kunagi inimesed olnud. Kae, tal on kodus ikka palju vägevaid asju. Hästi vanad ja nendega saab suurt nõidust teha, kui mõistad sõnu ja tead. Vaat! Ja need, kes on tahtnud sisse murda ja neid asju varastada, on kõik muudetud karielajateks. Seda ma tean, mu kadunud vanalell kõneles ikka seda. Juba tema teadis, siis oli Kurvitsa isa seal ülemnõid.»
«Ja mis asjad tal siis sellised on ka, millega ta nõidust teeb?» küsis Nevel. Jutt oli läinud huvitavaks. Päris ehtsate nõidadega polnud ta elus varem kokku puutunud.
«Kes mulle kõike räägib! Aga muidu olevat tal üks selline väiksekene vilespill, millega võib kõik kalad vees kokku kutsuda ja siis neile käske jagada. Teevad kah, otsivad kadunud asju üles ja… Jaa, seda olen ise kuulnud, Kurvits ükskord suure järve peal lasi vanarahva varanduse järve põhjast üles otsida. Eks ta nõnda saab rikkust kogu aeg juurde. Ja veel on tal Lapimaalt saadud üks kirju paelakene, et kui kuhugi puu külge seab, siis korraga kuivab ära. Ja noh, inimesi ka siis suretab too. See on ka väga võimas värk! Aa, ja siis seda mul kadunud eit oli oma silmaga näinud ja vanalell mul ja paar vanameest ka omal ajal kõnelesid, et vana-Kurvitsal olevat tiivad, millega lennata saab. Nagu linnud. Nood on ka sellised ilusad sulgedest tehtud, suured kirevad, jaa!»
Nevelile kargas seda kuuldes kohe meelde üks vanaema lugu, mida too ükskord pajatas, kui Nevel ja teised jõnglased alles pisikesed olid. Vanaema jutt oli olnud muidu järgmine:
Kunagi kui vanaema enda ema veel noor oli, elas seitsme maa ja jõe taga üks kuulus teadjamees. Ta mõistis ravida paljusid tõbesid ja hädasid ning inimesed käisid isegi kaugete maade tagant tema juures abi saamas. Aga veel räägiti, et sel teadjal olid ühed iseäralikud tiivad ja nendega lendas ta kindlatel aegadel taevas ringi ja võis ükskõik kuhu minna. Kord tekkinud teadjal vihamees – kes teab, millepärast olid omavahel tülli keeranud. Too vihamees oli väga hirmsa sajatuse välja mõelnud ja sajatanud teadjamehele igasuguseid õnnetusi kaela – sügelised südamesse, kodalased kopsudesse, kusekivid kubemesse ja pägalikud pärakusse; koeranaelad naistele, laiad lut’kad lastele; katkukublad kutsikaile, lamatised lammastele, leetrid lüpsilehmadele; ädad ärgadele, ohud obeseile, valud vasikaile (Nevel mäletas kõiki sõnu väga täpselt, ehkki kahtlustas, et vanaema võis muist ise välja mõelda. Noh, et lugu oleks veel värvikam või nii). Igatahes oli juhtunud hoopis nõnda, et teadjamees ei saanud neist midagi külge ja ka tema pere ja lojused jäid puutumata. Kõik sellepärast, et teadjamehel olid tiivad, need kaitsesid halva sõna eest. Seevastu vihamees sai ise kõik, mis ta oli sajatanud, enda kaela. Paar aastat oli veel elanud ja kannatanud kõiki neid kodalasi ja pägalikke, aga siis suri ära maha ja asi valmis.
«Ja nood tiivad on praegu ka olemas?»
«A no niikuinii on. Ega ta siis iga päev ka neid välja ei võta, ei. Hoiab kuskil peidupaigas. Kui ma olin selline poiss nagu sa praegu või noorem ehk, siis vanalell kõneles, et nood tiivad olla peremehel enda sängi all või ta koguni magab nende peal. Aga toda viimast ma väga ei usu. Nad lagunevad ära niimoodi ju, kui kogu aeg nende peal lamada. Nii et eks kuskil tal lähedal olla võivad. Jaa-jah!»
Hillo pidas kõnelemises pausi, nagu mõtleks ta isegi selle asja üle hoolikamalt järele. Vahepeal tundus lausa, et ta on sinnasamma põrandale istukil magama jäänud, aga siis äkitselt elavnes ta taas ning pöördus Neveli poole:
«Hoidku, et sa ei püüa nüüd neid tiibu ega midagi sealt endale võtta! Kurvits on terane ja kaval nagu vana rebane, ei teda juba peta. Teeb sinust samasuguse kohisõnni nagu tal seal küllaga on. Vead siis iket ilma lõpuni, keegi tagasi ka ei nõiu. Ei, Kurvits ei luba kedagi sealt ära, kui juba kätte on saanud, ei!»
«Ära nüüd muretse, ei mina sinna otsi. Või mul midagi sinna ära kadunud siis!» rahustas Nevel, aga tegelikult oli Hillo tema mõtteid aimanud. Tema, Nevel, võis ju küll endal hinge välja joosta, aga paeltesse langemine oli sellegipoolest väga tõenäoline. Igal pool juhuslikke rännumehi ei usuta, võetakse kõigepealt kinni ja hakatakse uurima siis, kas keegi sellist linnukest taga ka otsib. Kui Nevel oli veel väike, oli üks ärapagenud ori nende linna sattunud. Tegi küll esiti näo, et on eksinud jahimees, aga lasti kinni võtta ja ümberringi maad kuulata ning otse muidugi tuligi välja, et oli sealt lõuna poolt ühe väiksema kuninga juurest plehku pannud. Mis takistaks kuskil mujal Neveliga samamoodi toimetada? Hillo siin mitte, tema tundub tõesti aus mees ja ega tal oleks ka rammu, et Nevelit paigal hoida. Pigem võiks Nevel talle hirmu teha, aga ju siis nii vanad enam pelga suurt midagi, surm tuleb varsti niikuinii ja pole enam väga vahetki, millisel kujul.
Aga need tiivad! Kui saaks tõesti lennata. Üleval, kõrgel. Lendaks igale poole, vaataks alla ja mõistataks, mis koht on mis. Eks ole ju kuskil mäe peal kõrge kuuse ladvastki palju näha, kui mets vaadet ei kata, aga päris linnu moodi oleks kindlasti veel huvitavam. Ja mis peaasi – kes sealt ülevalt teda enam kätte saaks? Tuiskaks ühe hooga kaugesse kuningriiki ja asi valmis! Aga metsarahvas? Nemad on ikka päris võimsad ja tunnevad ise ka nõiavärki. Kas tiivad nende eest päästaksid?
Samas – ega ta ikka otse Kurvitsa jutule ei tõtta, et kuule, ole hea mees, laena tiibu, ma pärast toon tagasi. Selle jutu peale ei läheks lollgi õnge. Ja kui ilma loata proovida, siis ei ole ju vahelejäämise korral suurt erinevust, kas saada tabatud metsarahva ja Himolemme leeri poolt või jääda igaveseks ajaks rumala elajana vaevlema. Sedaviisi pidi Nevel koleda kiusatuse endas maha suruma, kuigi pisikene mõttepoeg jäi siiski kuhugi arusoppidesse hauduma.
Hillo ja Nevel istusid veel jupp aega üleval, ajasid juttu ning kasukaski sai paigatud – mis siis, et üsna rohmakalt, aga vähemalt pidas nüüd paremini sooja –, kuni kuskil kesköö paiku uni võimust võttis. Unenäod polnud sel korral soojast toast ja pehmest asemest hoolimata head. Küll vaevasid teda tagaajajad – ratsa ja jala –, kelle eest ta igatemoodi peituda püüdis, kuid kes alati otse pelgupaiga juurde tulid, nii et ta taas pidi jalgadele valu andma. Aga liikmed olid rasked, ei kuulanud kuidagi sõna, ning ta nägi suurt vaeva, et üleüldse üht jalga teise ette tõsta. Jälitajadki muutusid aina kummalisemaks. Sõjamehed kasvatasid endile linnujalad ja kalauimed, tõusid kõige hobustega tükkis taevasse ja pildusid sealt tema pihta mune. Munad muutusid maandudes siilideks, kes kuue sisse pugesid ja hakkasid kõhu sisse auku närima. Lisaks muutusid puud pikkadeks roheliste hammastega tüdrukuteks, kes piirasid Neveli aegamisi sisse ning kummardusid ähvardavalt ta kohale.
Ärgates leidis Nevel, et on oma jalad mässinud tekiks peale visatud kasuka sisse ja et allapandud heinakõrred torkisid selga. Ta komberdas unesegaselt välja põit kergendama. Väljas hakkas juba aegamisi valgenema, hallist