Õnne valem - Tiina Jõgeda

Скачать книгу

hauani, mõeldes, millal haud ükskord tuleb, ütleb ta turvatunde taotlemise kohta. Elamise asemel hakkab inimene ennast kaitsma. Kogu energia, millest oleks võinud saada laul ja tants, rakendatakse raha, võimu, ambitsioonide ja turvalisuse teenistusse.

      Toas kinnise ukse taga värsket ideed oodates jääb ellu. Aga mis elu see on?

      ÜKSKÕIK KUIDAS

      „Mis me teeme siis nüüd?”

      Olime pärast kolme tuhande kilomeetri pikkust automatka sihtkohast mõnekümne kilomeetri kaugusel. Tunde Kubanimaa joonlaudsirgetel (ja minu üllatuseks väga hea teekattega) maanteedel rooli keeranud Tom kinnitas väheveenvalt, et ta pole väsinud. „Või äkki magame siin kuskil tee ääres ära ja siseneme linna päevavalges,” pakkus ta. All orus sirasid Musta mere äärse kuulsa kuurortlinna Anapa tuled. Ülejäänud seltskonnal polnud poolt- ega vastuväiteid, keegi ei viitsinud vaielda ega üldse mingit seisukohta võtta.

      „Öelge ära, mis me teeme,” nõudis Tom järgmises bensiinijaamas jälle.

      „Viskame kulli ja kirja,” pakkus keegi laisalt. Kull: sõidame lõpuni, kiri – keerame kohe magama.

      Nii jäi.

      Kuidas me langetame oma igapäevaseid valikuid? Ja mis tähtsus neil otsustel on?

      Me ei kujutaks oma elu ette ilma valikuvabaduseta – õigemini küll tundeta, et meil on vabadus valida. Harva tuleb ette olukordi, kus valik on elu ja surma küsimus. Enamasti koosneb meie argipäev olmevalikutest ja kapriisidest: kas panna hommikul selga roosa või roheline kleit, kas minna kinno või teatrisse, kas tarvitada tavalist või intelligentset pesupulbrit, investeerida täna või noorkuu ajal.

      Nii vähe ongi inimesel vabadustundeks vaja!

      Ent on ka tõsisemaid olukordi, kus valikus tundub sisalduvat kogu su tulevane elu.

      Sa istud dilemma ees ja anud taevaseid jõude, et saabuks selgushetk. Pakkida kohver…? Kirjutada lahkumisavaldus…? Öelda need kolm sõna…?

      Ühest Aasovi mere äärsest külapoest ostsin kulgemiselektüüriks ajakirja Psychologies oktoobrinumbri (tõsi, valiku määras kaanepoiss Hugh Laurie helesiniste silmade läbitungiv pilk). Selles refereeritakse Ameerika psühholoogiaprofessori Barry Schwartzi nõuandeid valikupsühholoogiast (raamatust „The Paradox of Choice”). Tema õpetuse iva on kokku võetav soovitusega: kui oled otsustanud, ära enam tagasi vaata, mine valitud teed edasi ja ära kõhkle! Barry Schwartz soovitab üldse mitte väga pikalt arutleda ja targutada: lõputu olukordade analüüsimine ei lahenda tegelikult probleemi! Liiatigi kinnitavad uuringud, et kiirete otsuste langetajad on hiljem oma valikuga rohkem rahul kui kaua kaalutlejad. Niisiis ongi parim variant visata kulli ja kirja, panna kaarte, keerutada pendlit, helistada Eda Pauksonile või Igor Mangile!

      Ei, ma ei ole seda soovitust jagades Venemaa maanteedel kulgemisest ära keeranud, sest lugupeetud psühholoogid kinnitavad: niikuinii teie alateadvus/intuitsioon teab õigeid vastuseid, kuid mõistuslik ajupoolkera kipub asju ajama keerulisemaks, kui need väärt on. Et mitte end ülemõtlemisega kurnata, võib julgelt mängida esoteeriliste abimeestega – juhul muidugi, kui teil puudub otsustavus peeglisse vaadata.

      … Kord tehti katse: inimesed, kel oli moosiriiulilt valida mitmekümne purgi vahel, lahkusid supermarketist lõpuks tühjade kätega. Kui aga valida oli vaid paari keedisesordi vahel, suutsid katsealused ostu kergesti sooritada. Mis siin ikka ajusid krussi ajada!

      Aga kui polegi valikut? Nii ju tihtipeale ennast õigustatakse. Ma ei saa minna trenni, sest keegi ei hoia mu lapsi. Ma ei saa minna unistuste reisile, sest pean tööd tegema…

      Valikuta olukordi pole tegelikult olemas – seda on tõestanud mu lemmikpsühholoog Viktor Frankl. Ta viibis Teise maailmasõja ajal mitu aastat Auschwitzi ja Dachau koonduslaagris, oludes, mille kohta „elu ja surma piiril” oleks leebelt öeldud. Kõik ta lähedased – naine, vanemad, vend – tapeti seal. Vangi sattudes oli Frankl juba lugupeetud psühholoog, kes juhtis Viinis nn enesetapulaborit, kus (kuni Anschluss’ini) raviti edukalt tuhandeid suitsiidimõtetega patsiente. Aga mis mõte saaks elul olla koonduslaagri tingimustes (vaata näiteks… ei, mitte ülehinnatud „Schindleri nimekirja”, vaid Roberto Benigni filmi „Elu on ilus” („La vita è bella”)?

      Ajal, mil kaasvangid Viktor Frankli ümber hinge heitsid, suutis tema anda endale lubaduse: kui ma siit pääsen, siis räägin oma tulevastes loengutes sellest, kuidas jääda vabaks inimeseks ka kõige alandavamates olukordades. Ta leidis vaimujõudu, millega armetu olukord üle mängida. Näiteks pidas ta kaasvangidele loenguid teemal „Mägironimise psühholoogia” ja „Kuidas närve korras hoida”.

      Frankl pidas sõna. Kuidas te seda tegite, küsisid rahuaja tudengid temalt ikka ja jälle.

      Koonduslaagris ei jäänud ellu mitte füüsiliselt tugevamad, vaid need, kes suutsid oma vaimu tugeva hoida, need, kes õppisid leidma kannatustes mõtet. „Kellel on, mille nimel elada, see suudab välja kannatada peaaegu igasuguse „kuidas”,” armastas Frankl tsiteerida Nietzschet.

      Mul oli alati valik, vastas Frankl üliõpilastele. Alati on valida allaandmise ja vastupidamise vahel. Et need pole õõnsad sõnad, veendute lugedes tema üleelamistest kirjutatud raamatut „Ja siiski tahta elada”. Seda märkmikumõõtu raamatut on müüdud üheksa miljonit ja tõlgitud 24 keelde. Meie kultuuris oodatakse õnne, ütleb Frankl, aga õnne ei saa otseteed taotleda, see on kõrvalsaadus, mis sadestub valikuteahela tulemusena. Inimene valib, millise võimaluse ta realiseerib ja millise laseb mööda libiseda. Pole olemas õigeid või valesid valikuid, sest see on juba tagantjärele tarkus, ütleb Barry Schwartz.

      … Keerasime magama maanteeäärses bensiinijaamas. Päike tõusis mäe tagant, kui me linnapiiri ületasime, ja mäe tipust avanes linnakesele oru põhjas hunnitu vaade.

      ÜRGHALB

      See raamat oli halenaljakal moel sattunud allahinnatud krimikirjanduse letti, raamatute „Vajan relva” ja „Sajandi sarimõrvarid” vahele. Aga Lewis Engel ja Tom Ferguson pole Agatha Christie järglased, vaid psühhoanalüütikud ning raamat „Kujuteldavad kuriteod” räägib alateadvuse ladestustest ja sellest, kui võimsalt oskab inimene ise oma elu kibedaks muuta. Kuritegudest ja karistustest tuleb siin juttu küll, ka range režiimiga vanglast, mille me ise enesele püstitame. Need on sellised kuriteod, mida inimene päevast päeva sooritab, mürgitades salvavate etteheidetega iseennast. Taparelvaks on omaenda mõtted ning sarimõrvatuiks tunded, eluga rahulolu ja võime õnnelik olla. Lühidalt: see on raamat enesekriitika külmavereliselt sooritatud roimadest psüühika kallal.

      Sisemine vuvuzela undab peas kogu aeg: „Õudne, kui saamatu ma olen. Ma ei oska mitte midagi ja ega ma arvagi, et midagi saavutada võiksin. Kohutav, kui paks ma olen. Täielik tünder. Ja kole! Krokodill on minu kõrval kaunitar. Ma ei meeldi kellelegi. Ma ei oska mitte midagi, mul pole mõtet tööbüroosse tööd küsima minnagi. Minu haridusega inimesi ei vaja keegi, see on fakt. Ma ei saa millegagi hakkama. Laisk ja lohakas olen ma alati olnud. Iseloom on mul ka sant, olen egoist, ikka mina ja mina, nagu vanaema ühtepuhku ütles. Ja jube latatara, kuigi lapsest saati õpetati meid, et laps räägib siis, kui kana pissib. Keegi ei kannata minusugust viripilli välja. Ma ise ka ei kannata.”

      Miks nii karmilt? Inimene karistab end alateadlike süütunnete pärast, ütlevad psühhoanalüütikud Engel ja Ferguson. Karistavate mõtete alateadlik eesmärk on sundida meid end halvasti tundma. Halvasti „tahab” inimene end tunda juhul, kui ta on lapsepõlvest peale harjunud endast halvasti mõtlema ja tundma. Kui ta rahulikult järele mõtleks, saaks ta aru, et tema süütunded pole sugugi seotud tegelike eksimustega, vaid sünnivad ettekujutusest, et laps vastutab nende kannatuste, pettumuste ja õnnetuste eest, mis tema vanemaid või õdesid-vendi tabavad. Isa joob minu pärast. Ema on väsinud, sest tal on minuga palju tööd. Emme ja issi läksid lahku, sest mina olin paha laps… Süütunnet vendade ees võib tekitada koolist saadud kiituskiri, sest oled nendest parem. Süütunde ajel jääb teise linna kooliminek ära, sest ema jääks siis üksi ja kurvastaks. Süütunnet tekitab teadmine, et ma ei vasta vanemate ootustele…

      Minapilt sõltub paljuski sellest,

Скачать книгу