LITMIR.BIZ

Скачать книгу

lu

      MEELDIMISTEHNIKA AJALOOST

      Raamaturiiulitel korda luues avastasin, et sinna on aja jooksul kogunenud neli eksemplari Dale Carnegie menuteost „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”. Ei mäleta, et ma ühtegi neist ise ostnud oleksin. Ausalt öelda ei meenu ka, et oleksin seda eneseabiõpikute crème de la crème’i kunagi korralikult läbi lugenud. Võib-olla selles ongi kõigi mu hädade põhjus?

      Carnegie raamat ilmus esimest korda 1936. aastal ja sai kohe bestselleriks. Pole ka ime, sest seks ajaks oli Carnegie pidanud juba viisteist aastat loenguid suhtlemisest ja saavutanud nendega filmistaari populaarsuse. Mis tegi Carnegiest oma „meeldimistehnikaga” guru, keda hiljem on püüdnud matkida tuhanded saalikoolitajad-elukujundajad-õnnetreenerid, kuid keda ületada pole 75 aasta jooksul õnnestunud kellelgi?

      Möödunud sajandi kolmekümnendail aastail toibus Ameerika majanduskriisist. Inimesi valdas soov elu kiiresti järjele saada ja majanduse tõusulainega kuidagimoodi kaasa surfata. Vaba raha äri käivitamiseks nappis. Carnegie soovitas edasiliikumiseks kuldaväärt ressurssi, mis igaühel tasuta käes: oma suurepärast isiksust.

      Tema ise oli nooruses paksust ja vedelast läbi käinud: pärit vaesest kolkafarmist, koolitas ta end pideva nälgimise kiuste kolledžist läbi. Järgnesid aastad tööorjust seepi, rasva ja veoautosid müües, õhtuti aga pokkerit mängides ja oma raamatu kirjutamisest unistades. Carnegiele sai selgeks, et akadeemilised teadmised ega hea kooliharidus ei too edu (70 aastat hiljem kuulutas kõrghariduse ebaolulisust elus läbilöömiseks Apple´i looja Steve Jobs).

      Carnegie nuias YMCA koolilt loa pidada ärimeestele kõnekunsti kursusi. See idee osutus jackpot’iks mitte ainult noorele Dale’ile, vaid ka miljonitele suhtlemisäpudele, kes tema juhtnööride järgi oma nurki maha on lihvinud. Carnegiele oli kõrva jäänud Ameerika naftatöösturi John D. Rockefelleri poetatud lause, et inimestega toimetulek on tema jaoks tähtsam kui kõik muud oskused. „Oskus inimesi õigesti kohelda on nõutav kaup nagu suhkur või kohv – ja ma maksan selle oskuse eest rohkem kui ühegi muu asja eest maailmas,” ütles miljonär. Oma imestuseks ei leidnud Carnegie selle väite tõestuseks korralikku lugemist.

      Enne kui YMCA ülikool talle nõusoleku andis, tehti turuuuring, mida üldse õppida tahetakse. Selgus, et kõige rohkem huvitab inimesi tervis, teisel kohal on inimestevahelised suhted. Ja et inimesed ei taha keerulist juttu psühholoogiateadusest ega – eksperimentidest, vaid näpunäiteid, mida saaks otsekohe tööl ja kodus rakendada. Carnegie, kes endise müügimehena (ja keskpärase draamanäitlejana) luges New Yorgi õhtukoolis kaubaagentidele ja proovireisijatele avaliku esinemise kursust, hakkas uurima, mida edukad inimesed sel teemal arvavad. Ta uuris raamatukogus suurmeeste, sealhulgas raadio isa ja füüsikanobelisti Marconi ning hõõglambi (rahu tema põrmule!) isa Edisoni elulugusid; intervjueeris kuulsusi, nagu näitlejad Clark Gable ja Mary Pickford ning president Franklin D. Roosevelt. Tõesti-tõesti: suhted ja sõbrad toodavad rohkem raha kui teooriad ja valemid!

      Naljakas mõeldagi, aga Nõukogude ajal kuulus Carnegie keelatud autorite nimekirja. Sellised õpetussõnad, nagu „omistage inimestele häid omadusi, et ta võiks neid tõestada”, „olge helde tunnustamisega”, „suhtuge osavõtlikult teise inimese mõtetesse ja soovidesse”, „tundke siirast huvi teise inimese vastu” ja „naeratage” kuulusid sama ohtlike ideede hulka kui Orwelli või Solženitsõni ühiskonnakriitika.

      Psühholoogid on Carnegie õpetust pilkavalt nimetanud müügimeestele mõeldud meeldimistehnikaks ja täheldanud ühiskonnas vohama läinud „Carnegie-tõbe”: sotsiaalselt edukad maskid ja voogav, teravatest nurkadest hoiduv vestluslaad tõrjuksid justkui kõrvale eheda eneseväljenduse. Jah, kinnitas Carnegie (sest üks tema postulaat kõlab: ärge öelge iial teisele, et ta eksib), ma ei anna teadmisi, kuid annan teovõime.

      EGO AJASTU LOOJANG

      Kahekümnenda sajandi psühholoogia nurgakivi, Maslow püramiidi rünnatakse!

      Kui ameeriklane Abraham Maslow oma viieastmelise, inimese põhivajadusi kujutava püramiidi teooriaga esmakordselt välja tuli, hakkas Euroopas Teine maailmasõda lõppema. Inimkond oli väsinud olemast kahuriliha või nummerdatud mutrike kolonnis ning janunes õpetuse järele, mis rõhutaks indiviidi kordumatust, ilu, haavatavust.

      Maslow püramiidist, mille vundamendiks on füsioloogilised vajadused (söök-jook, seks, uni) ja mis tipneb eneseteostusega, sai ülemlaul egoismile. Heas mõttes. Kõige tähtsam on ennast mõista, ennast armastada, ennast kehtestada. „Vaimne tervis ei tähenda mitte neurooside puudumist, vaid oma potentsiaali realiseerimist,” oli Maslow seisukoht.

      Kui mu vana sõbra Freudi inimene oli olnud teadvutamata tungide mängukann, neurooside pundar, siis Maslow inimene pulbitseb loovatest ideedest ja ihast neid teostada.

      Kui kõht täis, hakkab Maslow inimene mõtlema turvatundele: ta tegeleb seaduste ja korra loomisega, barrikadeerides end hirmu ja ärevuse vastu. Alles seejärel saab ta keskenduda järgmisele vajadusele: armastusele. Ta hakkab puudust tundma sõpradest, perekonnast, armukestest, järglastest. Ta tahab kellestki hoolida ja tunda, et temast hoolitakse. Edasi tuleb tunnustusvajadus: oluliseks muutuvad enesehinnangu ja väärikuse teemad.

      Ja lõpuks – ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb eneseteostus tunnistada. Raamatu „Motivatsioon ja isiksus” eessõnas Maslow poolt öeldu, et vajaduste hierarhia on põhimõtteliselt nagu „rootsi laud, kust inimesed võivad valida vastavalt oma maitsele ja isule”, kõlab ju küllaltki isekalt. Nii sündis individuaalse heaolu, isikliku õnne ühiskond. Egotsentrismist sai valge lääne kõrgeim pürgimus. Inimene, kes realiseerib oma võimeid ja oskusi, on õnnelik inimene.

      Et eneseteostust kui kõrgeimat püüdlust realiseerida, peab Maslow inimene elama tähelepanelikult ja langetama valikuid, mis toetavad arengut. Tuleb unustada õpitud hinnangud ja leida oma isikupärane väärtuste süsteem. Tuleb julgelt olla Mina Ise, kas või ebapopulaarsuse hinnaga. Tuleb julgelt võtta vastutus. Tuleb pürgida esirinda! Edukultus poleks mõeldav ilma Abraham Maslow käsulaudadeta. Ja tänapäeva ühiskond poleks vist mõeldav ilma edukultuseta.

      Maslow püramiidi kujuline inimvajaduste hierarhia on püsinud pool sajandit ikoonina ning vähesed julgevad temaga vaielda. Kõlab ju ilusti, et me ei ela üksnes leivast, vaid ka kõrgematest vajadustest, nagu armastus, õppimine, meelepärane töö, loovus jne. Õnn seisneb oma võimete ja potentsiaali realiseerimises, isikuvabadustes ja oma mina tundmaõppimises…

      Vabadusi ja eneseteostusvõimalusi on meil tänapäeval küllaga, ainult et… kus see õnn siis jääb juba ükskord?

      Ka Maslow ise tõdeb, et põhivajaduste rahuldamise tagajärg võib vabalt olla hoopiski tüdimus, sihipäratus, anoomia ja muu selline. Anoomia tähendab normide, kindlate väärtuste-tõekspidamiste puudumist ning selles osas valitseb meil nõutus ja peataolek tõepoolest.

      2010. aastal tulid evolutsioonipsühholoogid ajakirjas Perspectives on Psychological Sciences välja ketserliku teooriaga, et Maslow eneseteostus pole sugugi inimvajaduste tipp. Kõik, mis puudutab püramiidi alumisi osi, klapib ka nende teooriaga, ent ülimaks vajaduseks nimetavad nad hoolitsuse ja perekonna vajadust (inglise keeles parenting). Eneseteostus kõlab nende meelest vanamoodsalt ja on uues püramiidis taandatud peaaegu olematuks.

      „Eneseteostus pole mingi põhivajadus. Inimese loovus, eneseteostuse viisid – kõik on allutatud soojätkamise vajadusele,” ütleb Arizona ülikooli professor Douglas T. Kenrick. Tema „uus” püramiid põhineb kõige olemuslikumatel impulssidel, mis ajendavad meie alateadlikku iha kanda oma geene nii ajas kui ruumis võimalikult kaugemale.

      Ta ei pea silmas seksi kui ürgset tungi, nagu tema õpetaja ja eeskuju Freud seda kujutas. Paljuke aega siis inimene ikka seksides veedab, arutleb Kenrick. Hoopis rohkem aega ja energiat kulutab„looduse kroon” suhete loomisele ja hoidmisele, seejärel oma lähedaste eest hoolitsemisele – ehk nagu ütleb laulusalm: kui tuli toidab armastust, siis tuldki toitma peab. Ja nõnda ongi õige ja hea.

      „Soojätkamine on kõige põhilisem,” ütleb Kenrick, „nagu näiteks ka lindude vajadus rännata on otseselt seotud liigi jätkamisega.” Inimene tegutseb samuti suurelt jaolt instinktiivsel tasandil, tehes lihtsalt seda, mis talle hea tundub – mõtestamata, et see lähtub tema baasvajadusest. Saavutusvajadus, professionaalne edukus, kogu see eneseteostuse bla-bla-bla pole muud kui püüd ennast vastassoole atraktiivsemaks muuta!

      Iseenesest

Скачать книгу