LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tormasid läbi Maudi pea ning heideti kõrvale kui liiga erutavad. See on sama, kui sa oleksid leidnud – Jane Austeni armastuskirjad?

      „Teate, kui lugeda ükskõik millise kirjaniku kogutud kirju – kui lugeda tema elulugu –, siis tekib alati tunne, et midagi on puudu, midagi, millele elulookirjutajad pole ligi pääsenud, mingi päris asi, kriitilise tähtsusega asi, see, mis oli luuletajale endale tõesti tähtis. Alati on olnud mingid kirjad, mis hävitati. Tavaliselt need kõige tähtsamad kirjad. Christabeli elus võivad just need kirjad olla need kõige tähtsamad. Tema – Ash – arvas ilmselgelt, et nii see on. Ta ütleb seda.”

      „Küll on põnev,” ütles Joan Bailey. „Küll on ikka põnev.”

      „Ma pean nõu küsima,” ütles jonnakas ja umbusklik Sir George.

      „Ja küsidki, kullake,” vastas ta naine. „Aga sa pead meeles pidama, et preili Bailey oli nii nutikas, et üldse leidis su aarde. Ja härra Michell ka.”

      „Kui ükskõik millal, Söör – te kaaluksite võimalust võimaldada mulle – meile – ligipääs sellele kirjavahetusele – me võiksime teile rääkida, mis seal seisab – milline on selle tähtsus kirjandusteadusele – ja kas oleks võimalik need kirjad avaldada. Ma olen näinud juba piisavalt, et mõista, et minu uurimust Christabelist tuleb nendes kirjades peituva valguses tõsiselt muuta – ma ei saaks jätkata rahulikult neid arvestamata – ja küllap on see tõsi ka dr Michelli töö puhul Ashist, niisama tõsi.”

      „Oo jaa,” lausus Roland. „See võib muuta kogu mu mõttearendust.”

      Sir George vaatas ühe otsast teise otsa.

      „See võib ju nii olla. See võib vabalt nii olla. Aga kas te olete parimad – kellele kirjade lugemine usaldada?”

      „Kui see üldiselt teatavaks saab,” ütles Roland, „et need kirjad on olemas, on kõik teie ukse taga. Kõik.”

      Maud, kes kartis täpselt seda võimalust, vahtis Rolandit maruvihaselt. Aga Sir George, nagu Roland oligi arvestanud, sattus pigem ärevusse mõttest Leonora Sternide palverändudele, kui andis endale aru Cropperi ja Blackadderi võimalustest.

      „See ei läheks kohe üldse…”

      „Me võiksime need teile kataloogida. Koos kirjeldustega. Transkribeerida – teie loaga – mõned…”

      „Võtke nüüd hoogu maha. Ma küsin nõu. Muud ei oska ma öelda. See on igati aus.”

      „Palun,” ütles Maud, „andke meile vähemalt teada, mis järeldusele te jõuate.”

      „Muidugi anname,” kostis Joan Bailey. „Muidugi anname.”

      Tema töökad käed sättisid need kuivad lehed süles patakasse, korrastasid ja tasandasid neid.

      Pimedas tagasi sõites suhtlesid Roland ja Maud lühikeste asjalike lausungitega, sest nende kujutlusvõimed olid mujal väga ametis.

      „Meil mõlemal oli ühesugune vaist. Kirjade tähtsust kahandada.” Maud.

      „Need on ilmselt väärt terve varanduse.” Roland.

      „Kui Mortimer Cropper teaks, et need on seal…”

      „Oleksid need juba homme Harmony linnas.”

      „Sir George oleks palju rikkam. Ta saaks selle maja ära remontida.”

      „Mul pole aimugi, kui palju rikkam. Ma ei tea rahast midagi. Võib-olla me peaksime rääkima Blackadderile. Võib-olla peaksid need olema Briti Raamatukogus. Need käivad ilmselt mingi muinsuskaitse alla.”

      „Need on armastuskirjad.”

      „Kindlasti tundub nii.”

      „Võib-olla antakse Sir George’ile nõu Blackadderiga kokku saada. Või Cropperiga.”

      „Me peame palvetama, et see poleks Cropper. Veel mitte.”

      „Kui talle antakse nõu ülikooli tulla, võidakse ta lihtsalt minu juurde saata.”

      „Kui tal soovitatakse minna Sothebysse, siis kirjad kaovad, Ameerikasse või kuhugi mujale, või saab Blackadder need endale, kui meil veab. Ma ei tea, miks ma seda nii halvaks võimaluseks pean. Ma ei tea, miks mul on nende paganama kirjade osas niisugune omanikutunne. Need ei ole minu omad.”

      „Sellepärast, et meie leidsime need. Ja sellepärast – sellepärast, et need on erakirjad.”

      „Aga me ei taha ometi, et ta need lihtsalt kappi pistaks?”

      „Kuidas me võiksime, nüüd, kui me teame, et need on olemas?”

      „Mis te arvate, kas me võiksime kokku leppida – teha mingi lepingu? Et kui üks meist saab rohkem teada, räägib ta sellest teisele ja rohkem mitte kellelegi? Sest need kirjad puudutavad võrdselt mõlemat luuletajat – ja mängus on nii palju teisi võimalikke huvisid…”

      „Leonora…”

      „Kui te räägite talle, siis olete poolel teel Cropperi ja Blackadderi juurde – ja ma oletan, et neil on palju rohkem tarmukust kui Leonoral.”

      „Jah, see tundub arukas. Loodame, et Sir George pöördub Lincolni ülikooli poole ja ta saadetakse minu juurde.”

      „Ma olen uudishimust nõrk.”

      „Loodame, et ta jõuab varsti otsusele.”

      Möödus aga märkimisväärne hulk aega, enne kui kirjadest või Sir George’ist midagi kuulda oli.

      kuues peatükk

      Tema maitse, mis oli ta ainus hing, viis ta siis

      kodanlaste salongidesse, süngetesse tagatubadesse,

      kus kõik lõhnas partiarhaalsetest teejoomistest.

      Seal ta kõndis säravalt naeratava juudi järel

      kesk väärikat – vältimatult mahagonist – mööblit

      ja kirste, kus seisis ka tugev laud,

      oma pühapäevases rahulolus, kaetuna indigosinise

      ju luitunud puna-pruunikas-mustade triipudega kangast.

      Ta võib-olla näeks, kuidas ükshaaval võetakse

      kolme lukuga, rohmakaist, toekatest sahtlitest

      pehmed idamaa siidkotid välja ja nendest

      võetakse, nii õrnalt neid lahti mähkides ja

      ladudes sobivas järjekorras, paljastades

      igiammuse ametüstsinise

      kahekümnel antiikse Damaskuse glasuurkahhelkivil,

      mis on kui taevalaotus täis päikest, nii õrnad

      kui elusa paabulinnu kaelal küütlev helk.

      Siis sai rahu ta hing ja siis

      maitses kui mett ta, selles surnud Valguses

      taas elusana ning tundis ta oma elu ning andis

      oma kulla, et vaadata, vaadata, vaadata…

R. H. Ash, „Suur koguja”

      Vannituba oli pikk ja kitsas nelinurk, kokkuhoidliku planeeringuga ja suhkrumandli tooni. Garnituurid olid vänget roosat värvi, tumehalli varjundiga. Kivipõrand oli hallikasvioletne. Väikesed viirastuslike madonnaliiliate kimbud – need olid itaalia disain – teatud kividel, mitte kõikidel. Need kivid ulatusid poolde seina, kus kohtusid neerumustrilise vinüültapeediga, mis kubises väga erelilladest ja roosadest iminappadega gloobulitest, kaheksajalgadest ja meretigudest. Seal olid tumeroosad keraamilised garnituurid, tualettpaberihoidja, salvrätihoidja, hambaharjade kruus taldrikul, mis nägi välja nagu mõni suur Aafrika huulekaunistus, merikarp, millel olid värsked ja puhtad munaja kujuga lilla ja roosa seep. Liistakutest koosnev, kergesti puhastatav vinüülkardin kujutas endast roosat koidikut, millel olid sibulakujulised, roosaka varjundiga rünkpilved. Jämedast puuvillasest lõngast vannimatt oma kummist, nahka meenutava alumise poolega oli kahvatulilla ning sama tooni

Скачать книгу