ТОП просматриваемых книг сайта:
Lumm. A. S. Byatt
Читать онлайн.Название Lumm
Год выпуска 2013
isbn 9789985328842
Автор произведения A. S. Byatt
Жанр Современные любовные романы
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
See ei olnud tema miljöö. Ta nautis osalt ühtesobimatu ja keelatu vürtsi. Ta kandis pikka musta, erepunaste revääridega siidist hommikumantlit musta, punaste äärispaeltega ja monogrammistatud rinnataskuga siidpidžaama peal. Tema tuhvlitele, mis olid mutimustast sametist, oli kuldniidiga tikitud naisepea, mida ümbritsesid lahtiste juuste lendkiired. Need olid tehtud Londonis tema kirjelduse kohaselt. Selle naise kuju oli Robert Dale Oweni ülikooli kõige vanema osa, Harmonia muuseumi sammashallis, mis oli saanud oma nime antiik-Aleksandria akadeemia, selle „muusade linnukuudi” järgi. Ta kujutas endast Mnemosynet, muusade ema, kuigi nüüd tundsid ta ilma vihjeta ära üksnes vähesed, ning kõige sagedamini pidasid pealiskaudse haridusega inimesed teda Medusaks. Ta ilmus ka, mitte liiga suurustlevalt, professor Cropperi kirjade päises. Teda ei olnud professori pitsatsõrmusel, imposantsel tiivulise hobuse kujutisega oonüksil, mis oli kunagi kuulunud Randolph Henry Ashile ja puhkas nüüd roosa pesukausi kõrval, kus Cropper oli äsja käsi pesnud.
Cropperi nägu peeglis oli peenejooneline ja täpne, hõbedased juuksed lõigatud ülimalt oivaliselt ja rangelt, tema poolprillid olid kuldraamidega, suu pruntis, aga pruntis ameerika keeles, lõdvemalt kui inglastel, valmis lahtisemateks vokaalideks ja vähem peenutsevateks häälikuteks. Tema keha oli pikk, kõhetu ja vormis, tal olid ameeriklase puusad, valmis korraliku vöörihma ja relvakabuuri kauge viirastuse kandmiseks.
Ta tõmbas nöörist ning vannitoa küttekeha hakkas aeglaselt ja sisinal tööle. Ta surus alla ka lüliti oma mustal kastil, mis samuti sisises kergelt ning lõi korraks helendama. Ta pani taskulambi põlema ja seadis selle pesukaussi tasakaalu, nii et see ta tööd valgustaks. Ta kustutas tule, tegutsedes klappide ja lülititega harjumuspäraselt nagu pimikus. Ta võttis sõrme ja pöidlaga õrnalt ümbrikust ühe kirja. Vana kirja, mille murdekohad ta surus vilunult lamedaks, enne kui ta selle oma karpi pistis ning selle kaane sulges, lukustas ja karbi sisse lülitas.
Ta oli väga kiindunud oma musta kasti, seadmesse, mille ta oli leiutanud ja täiuseni viinud 1950. aastatel ning millest ta ei tahtnud nüüd kuidagi uuemate ja uhkemate masinate pärast loobuda, sest see oli teeninud teda hästi mitu aastakümmet. Ta oskas vilunult muretseda kutseid kõige ebatõenäolisematesse majadesse, kus võis leiduda mõni Ashi käega kirjutatud reliikvia, ning kui ta juba seal viibis, oli ta jõudnud järeldusele, et tal oli tarvis seda leidu kuidagi eraviisiliselt, tema enda jaoks jäädvustada juhuks, kui selle omanik otsustab pärastpoole selle müümata jätta ega taha isegi lubada sellest koopiaid teha, nagu oli korra või paar uurimistööd ülimalt kahjustavalt juhtunud. Mõnel puhul olid tema salajased pildid jäljetult kadunud dokumentide ainsad jäädvustused terves maailmas. Ta ei arvanud, et seekord nii juhtub, ning ta oli mõistlikkuse piires lootusrikkas, et proua Daisy Wapshott suudab lahkuda oma kadunud abikaasa päritud aardest, kui ta teada saab, millise summaga tšeki vastu seda võib vahetada – ta arvas, et tagasihoidlikust summast võib täiesti piisata. Kuid teistel juhtudel oli toimunud kummalisi asju ning kui proua Wapshott tõrkuma hakkaks, ei tekiks tal enam teist võimalust. Homme oleks ta juba tagasi oma mugavas hotellis Piccadillyl.
Kirjad polnud midagi erilist. Need oli kirjutanud Daisy Wapshotti meheema, kelle nimi oli nähtavasti Sophia ning kes näis olevat Randolph Henry ristitütar. Ta võib hiljem kontrollida, kes ta oli. Talle oli proua Wapshottist rääkinud üks tuttav uudishimulik raamatukaupmees, kes „tegi” kohalikke oksjonimüüke ja andis Cropperile teada, kui seal oli midagi huvitavat. Proua Wapshott ei olnud kirju müüki toonud, ta oli aidanud toidu serveerimisel, aga ta oli rääkinud härra Biggsile kirjadest, mida ta oli alati nimetanud „Grummeri puukirjadeks sealt sellelt luuletajalt”. Ja härra Biggs oli maininud neid P.S. – is Cropperile. Ja Cropper oli pool aastat proua Wapshotti esialgsete päringutega ahvatlenud ja lisanud lõpuks informatsiooni, et ta „juhtumisi möödub sealtkandist…”. See polnud päris nii. Ta oli siirdunud Piccadillylt Prestoni äärelinna, spetsiifiliselt ja spetsiaalselt. Ja siin ta nüüd oli, keset neid kudumeid koos nelja lühikese läkitusega.
Kallis Sophia!
Tänan Sind kirja eest ja väga meisterlike joonistuste eest partidest ja isapartidest. Et ma olen vana mees ja mul endal ei ole lapsi ega lapselapsi, siis pead Sa mulle andestama, et ma kirjutan Sulle nagu igale teisele kallile sõbrale, kes on saatnud mulle midagi ilusat, mida ma kalliks pean. Väga loomutruult oli Sul välja kukkunud see pardipoeg, kes, pea alaspidi, tiigipõhjas juurikaid ja tõuke otsides askeldas.
Mina ei oska joonistada nii hästi kui Sina, aga minu meelest peaksid kingitused olema vastastikused, seepärast on siin pisut vildak versioon minu nimekaimust, vägevast saarepuust. See on tavaline ja maagiline puu – mitte nii, nagu on maagiline pihlakas, vaid sellepärast, et meie vanaskandinaavia esiisad uskusid kunagi, et see hoiab maailma koos, selle juured on allmaailmas ja see puudutab taevast. Sellest saab häid nooli ning võimalik, et see sobib hästi ronimiseks. Selle pungad, nagu märkis lord Tennyson, on mustad.
Ma loodan, et Sul pole midagi selle vastu, et ma nimetan Sind Sophiaks ja mitte Sophyks. Sophia tähendab tarkust, taevalikku tarkust, mis hoidis kõike korras, enne kui Aadam ja Eeva nii rumalalt aias pattu tegid. Kahtlemata kasvad Sa ükskord väga targaks – aga praegu on mängimise aeg ja aeg, mil Sa võid partidest rõõmu tunda.
See tunnete väljavalamine oli väärtuslik kui haruldus. Tegu oli R. H. Ashi ainsa lapsele kirjutatud kirjaga, mis Mortimer Cropperi teada üldse olemas oli. Üldiselt arvati, et Ashil laste jaoks kannatust ei jätkunud. (Ta ei kannatanud, nagu oli teada, oma naise õepoegi ja – tütreid, kelle eest teda hoolikalt kaitsti.) See kiri toob kaasa väikese täpsustuse. Cropper pildistas teisi kirju, millega olid kaasas joonistused plaatanist, seedrist ja kreeka pähklipuust, ning surus kõrva vastu vannitoa ust, et kuulda, kas proua Wapshott või tema paks pisike terjer juba liiguvad ringi. Tegelikult tegi ta hetke pärast kindlaks, et mõlemad norskavad, eri helikõrgusel. Ta läks kikivarvul üle mademe tagasi, pannes korraks linoleumi kriuksatama, ja siirdus oma väikesesse, kroogetega karpi meenutavasse külalistetuppa, kus ta oli pannud neerukujulisele, lillakaspruuni atlassi ja valge pitslinaga kaetud ja klaasplaadiga tualettlauale südamekujulisse, gardeeniatega kaunistatud kaussi Randolph Ashi taskukella.
Ta sõi hommikust koos Daisy Wapshottiga, enesega rahuloleva rinnaka prouaga, kes kandis krepdešiinkleiti ja roosat angoorakampsunit, ning kes asetas tema protestist hoolimata tema ette suure taldrikutäie sinki ja praemune koos seente, tomatite, vorstide ja keedetud ubadega. Ta sõi kolmnurgakujulist röstsaia marmelaadiga kristallklaasist anumast, millel oli lahtikäiv kaas ja laineliste servadega lusikas. Ta jõi kanget teed hõbedasest teekannust kannusoojendaja all, mille tikand tegi selle sarnaseks hauduva kanaga. Ta jälestas teed. Ta oli musta kohvi jooja. Ta õnnitles proua Wapshotti hea tee pärast. Omaenda elegantse maja akendest oleks ta näinud kindlavormilist aeda ning selle taga platoo salveisid ja kadakaid ning kõrbest selgesse taevasse kerkivaid mäetippe. Siin nägi ta mururiba, mille servas kulgev plasttara eraldas seda samasugusest ribast kummalgi pool.
„Ma veetsin väga mugava öö,” ütles ta proua Wapshottile. „Ma olen teile äärmiselt tänulik.”
„Ma olen rõõmus, et mu Rodney kirjad teile huvi pakkusid, professor. Ta päris need oma emalt. Kellel oli elus halvasti läinud, kui Rodneyt uskuda. Ma ei kohtunudki tema perekonnaga. Abiellusin temaga sõjas. Kohtusin, kui ta tuld kustutas. Ma olin tol ajal toatüdruk, professor, aga tema oli härrasmees, seda oli kohe näha. Aga tal ei olnud kunagi mingit kalduvust tööd teha. Meil oli pood – pudukauplus –, aga tõtt öeldes tegin mina kogu töö ning tema ainult naeratas poolenisti häbenedes klientidele. Ma ei teadnudki täpselt, kust ta need kirjad sai. Tema ema andis need talle – ta ütles, et Rodneyl võivad olla kirjanduslikud kalduvused ning need olid kuulsa luuletaja kirjad. Ta näitas neid küll vikaarile, kes ütles, et tema meelest need küll eriti huvi ei paku. Mina ütlesin, et ma ei lahku neist kunagi, professor. Need pole ju tegelikult suurt midagi, lihtsalt kirjad puudest ühele lapsele.”
„Harmony linnas,” ütles Mortimer Cropper, „sealse ülikooli Stanti kogus on mul kõige suurem ja uhkem Randolph Henry Ashi kirjade kollektsioon