LITMIR.BIZ

Скачать книгу

see tähendab elulaadi ja kõlbelise käitumise reegleid, filosoofiliseks baasiks aga olid altruism, patsifism ja sallivus, põlgus mammona vastu: lihtsakoelised, kuid väga ligitõmbavad asjad. Sellest sai meie elufilosoofia. Igatahes polnud „Akivas” ei šovinismi ega antikommunismi. Sionismis oli tunda tugevat sotsialismitendentsi, see on siiani Iisraelis tajutav. Ega ma juhuslikult mošavi sattunud, mulle meeldis see idee juudist, kes harib maad ja elab oma kätetöö viljadest. Elan siin Iisraeli asumisest saadik, 1941. aastast alates. Noori on siia võimatu saada. Minu lapsed ei tahtnud siiajäämisest kuuldagi. Nii kui suuremaks sirgusid, nii ka ära sõitsid. Aga noorim – poeg Alon – see läks üldse kuueteistaastaselt kodunt ära.

      „Akivast” sai meie teine kodu. Mina ja vend lahkusime hommikul, naasime õhtul. Olime kogemas uut tunnet – meist sai osa rühmast, mida ühendasid ühised väärtused. Vahest kogesid meie usklikud eakaaslased teistega ühinemise tunnet läbi jumalateenistuse, kuid meid see ei puudutanud. Kuigi olime sobivas vanuses, kolmeteistaastaselt, bar-mitsva läbi teinud – kas sa vähemalt tead, mis see on? – täisealiseks saamise eksam ja pidu. Kuid see ei avaldanud ei mulle ega vennale erilist muljet. Lihtsalt nii oli kombeks. Ema tahtis, et me järgiksime traditsiooni.

      Õpingud „Akivas” laiendasid kultuurilist silmaringi. Nüüd näisid vanemate ettekujutused elust meile juba provintslikud – igapäevane leib oli nende ainus mure. Meie õpetajad tundusid kandvat kõrgemaid väärtusi.

      Unistasime vennaga kolimisest Palestiinasse, kuid see mõte ei tekitanud meie vanemates erilist indu. Juba oma vanuse pärast tundsid nad ennast sobimatuna sellise kangelasliku tegevuse jaoks nagu uute maade ülesharimine. Ja me saime ka ise aru, et vanemad on taoliste muutuste jaoks liiga vanad, aga jätta neid üksi, vanas eas ilma toetuseta, me ei tahtnud. Pealegi polnud raha. Sel ajal lubasid Briti võimud juutide immigratsiooni aastakvoodi raames, kuid nõudsid mandaadialusele territooriumile tulijatelt rahalist tagatist. Kuni kaheksateistaastased noored said sertifikaadi tasuta, nii et minu ja venna jaoks olid uksed valla.

      1938. aastal tekkis selline plaan, et üks meist sõidab ära, teine jääb vanemate juurde. Erinevate ärasõiduplaanide hulgas arutati Danieli astumist Jeruusalemma ülikooli. Tema hiilgavaid tulemusi arvesse võttes polnud see üldsegi halb mõte. Kuid vajas samuti rahalist toetust. Ehkki noortele olid sertifikaadid tasuta, oli pilet kallis, samuti tuli maksta õppemaksu. Pealegi seisis vennal ees veel üks aasta õpinguid, aga ta oli juba seitseteist. Seepeale otsustasid ema õed õepoega toetada ja vajaliku raha kokku panna – korjanduskarp lasti peres ringi käima. Samal ajal tuli vennal pingutada ja lõpueksamid eksternina ära teha. Oma küpsustunnistuse sai ta aasta võrra varem kui ta klassivennad.

      Ja nii lõppes üks elu ja algas teine. Kuid üldse mitte see, millest me kõik unistasime. Jõudis kätte 1. september 1939 – Saksamaa alustas Poola okupeerimist.

      MILKA: Kas te ei saaks korraga süüa ja rääkida?

      AVIGDOR: Mina sõin juba ära.

      MILKA: Sina oled jah söönud, aga Ewal on taldrik täis!

      EWA: Rääkige, kuidas te pärast nii paljusid aastaid kokku saite. Mitu aastat te ei kohtunud?

      AVIGDOR: Kaheksateist aastat, neljakümne esimesest viiekümne üheksandani. Saime kokku? Jah, saime… Olin sadamas hommikust peale. Sõitsin spetsiaalselt üksi. Milka pidi tookord kohe-kohe Noemiga maha saama, Šulamita oli päris pisike. Ruth pakkus ennast kaasa, kuid ma käskisin ema järele vaadata. Tema oli vanim, kaheksaaastane. Kuid ma tahtsin, et meie esimene kohtumine oleks just selline – silmast silma. Ausalt öeldes polnud ma endas kindel – äkki hakkan nutma. Kirjutanud olime juba ammu, 1946. aastast alates ja olime kirjades teineteisele palju jutustanud. Vend isegi ei teadnud, et vanemad hukkusid juba 1943. aastal. Paljugi näis mulle imelik: miks ta ei hakanud Poolasse naastes kohe neid otsima? Ei saa aru. Ta arvas muidugi, et neid polnud enam elavate kirjas, ja kui ongi, siis püüavad nad teda veenda katoliiklusest lahti ütlema. Tema otsus oli aga tehtud. Ja ta isegi ei püüdnud neid leida. Imelik mõttekäik. Ta hakkas mindki alles aasta pärast otsima. Meie sõber sai tookord tema asukoha teada, püüdis teda sealt ära tuua. Midagi ei tulnud välja. Aga pärast? Poolasse ma ei sõitnud. Ei tahtnud. Tema aga ei saanud lihtsalt niisama Iisraeli külla tulla. Olla munk on hullem kui olla sõdur. Sõduril on vähemasti puhkus või teenistuse tähtaeg. Mis puutub Danieli, siis temal polnud mingit tähtaega. Jooksis, jooksis, oma risti kandes… ei taha isegi meenutada. Näitan hiljem surnuaeda, see on eraldi lugu.

      Ühesõnaga, ootan laeva. Vastuvõtjaid pole teab kui palju, tookord lendasid juudid juba lennukiga kohale. Meritsi tuldi harva.

      Saabus laev – Napolist. Mina aga näen, et vastuvõtjate hulgas seisab üks, sutaan seljas – sain kohe aru, et vennale on vastu tuldud. Lõpuks visati sild maale, ja rahvas hakkas maale tulema – turistid muidugi. Aga mina ei näe teda ikka veel. Siis aga ta ilmub, minu vend. Sutaanis, ristiga. Ega ma muud ei oodanudki, teadsin juba kolmteist aastat, et ta on munk. Kuid ikkagi ei uskunud. Vend ei märganud mind kohe. Otsis rahvasummas vastuvõtjaid – seesama munk võttis suuna tema poole. Seepeale panin jooksu – venna suunas, et ette jõuda. Vend astus selle juurde, kes talle vastu oli tulnud, midagi nad seal rääkisid, ja siis nägin, et vend pöördub minu poole.

      „Olen ööd sinu juures, hommikul sõidan kloostrisse…” ütleb.

      Kallistasime – oo, minu veri! Ikka seesama lähedase inimese lõhn. Ta kandis habet – sellisena polnud ma teda näinud. Kui me lahku läksime, oli ta üheksateist, siin aga seisis täiseas mees. Ja veel tundus mulle, et ta on nii ilusaks läinud. No mis sa naerad, Ewa! Muidugi hakkasin ma nutma. Mõtlesin, et küll on hea, et naist kaasa ei võtnud. Loll, mõtlesin ma, küll ma olen loll! Olgu pealegi preester, olgu või kurat ise – mida ma tast norin. Põhiline, me jäime ellu!

      Istusime autosse ja hakkasime sõitma. Tema luges muudkui viitasid ja oigas iga kord. Sõitsime teelahkmele, üks nool näitas Akkosse, teine Megidosse. Tema hüüab: „Issand, kuhu ma olen sattunud? Harmagedooni on 35 kilomeetrit.3 Saad sa aru? Vastan: „Dieter, ma saan isegi väga hästi aru, seal elab Milka sõbranna, käime seal külas.”

      Tema aga naerab: „Megido! Üheski maailma keeles ei tähenda see midagi. Ainult ivriidis! Ütleb mulle: „Sõidame sinna!” Kuid nüüd olin mina juba toibunud, hakkasin vastu: ütlesin ei, sind ootab kodus terve perekond, Milka pole juba kaks päeva köögist nina välja pistnud. Tema tardus äkki, sõnas: „Saad sa aru, mida sa praegu ütlesid… Sa ütlesid, et mind ootab perekond… Ma poleks kunagi arvanud, et mul võiks olla perekond.”

      Mina vastu: „Aga kes siis meie sulle oleme? Teist perekonda sul pole, seda oled sa ise soovinud.”

      Tema naerab, teatab: olgu, olgu, vaatame siis seal seda perekonda. Tookord ei viinudki ma teda kuskile mujale, kohe koju. Tookord, Ewa, ei elanud me selles majas siin, kus praegu istume. Meil seisis sellel krundil väike majake, ilma mingite mugavusteta. See on praegugi alles kui abihoone, seisab otse selle maja taga. Kõik meie lapsed on seal üles kasvanud. Viiekümnendatel aastatel ei käinud meie kooperatiivi käsi kuigi hästi, alles kuuekümnendate algusest läks lahti. Jaa, meil oli Iisraeli parimaid kooperatiive…

      Jõudsime Danieliga koju. Milka ja lapsed pudenesid õue peale, ja meie tüdruk tõi talle lilled. No mis lilli juulikuus olla saab? Kõik ammuilma ära kõrbenud. Naaber Šloma sõitis hommikul maha kaheksateist kilomeetrit. Seal on lillekasvatus. Tõi tulbid, meie lilled. Mis sa arvad, kas piiblikuningas Taavet siis teistest lilledest laulis? Minu tüdrukud klammerdusid talle külge ja ma nägin, et kõik on korras. Nojah, rist ripub kaelas, see on muidugi veider, kuid ma elan üle. Meile õpetati „Akivas” ususallivust. Ma siin elan araablastega nii palju aastaid kõrvu, nad kah kristlased. Sa ju tead, kohalike araablaste hulgas on kristlasi rohkem kui moslemeid. Praegu on suhted pingestunud, aga varem oli töömeeste hulgas palju araablasi, meie pereski elas üks Ali-nimeline poiss, meie lastest vanem. Noh, nüüd on ta siit ära sõitnud…

      Sedaviisi jah, Ewa, astus ta majja öeldes: „Šalom”. Astus laua juurde, ütles ivriidikeelse õnnistuse. Ei löönud risti ette ega midagi… Minu ainus mõte oli – ei hakka nutma. Milka tõi köögist supitirina – ja nüüd puhkes Daniel ise nutma. Siis nutsin ka mina.

Скачать книгу