LITMIR.BIZ

Скачать книгу

asub majakahoone. Sissepääsu kohalt leiate Madonna skulptuuri. Seda ehitist hüütakse „Stella Maris” – täht, mis näitab meremeestele teed.

      Metroojaamast Gan Ha-Em alla laskudes jõuame ühe Haifa vaatamisväärsuse juurde – niinimetatud „pärsia aedade” territooriumil asuva Baha’i templini. See tempel on baha’i usundi ülemaailmseks keskuseks. Baha’i eelkäija ja prohvet al-Bab (Mirza Ali Mohammad Shirazi) kuulutati usutaganejaks ja hukati Iraani võimude poolt 1850. a. Prohveti surnukeha puhkab Baha’i templis. Tänapäeva maailmas järgib bahai usundit mõnisada tuhat inimest.1

      Baha’i usundi järgijad arvavad, et nende religioon on endasse lülitanud parima osa judaismist, islamist ja kristlusest. Õpetuse sisu väljendub sõnades „Maa on üks riik, ja kõik inimesed on selle riigi kodanikud.” Baha’i mõningad põhimõtted on huvipakkuvad: ühtne jumal, ühtne religioon, ühtne inimkond, vaibumatu tõeotsing, harmoonia teaduse ja religiooni vahel, lahtiütlemine eelarvamustest, dogmadest ja ebausust.

      Haifa on Tel Avivi järel tähtsuselt teine Iisraeli tööstuskeskus.

      Haifas asub riigi tähtsaim sadam. Sadama ehitus algas 1929. a, lõppes 1933. Siin asub suur laevaehitustehas. Lisaks muutus Haifa seoses raudteede võrgustiku laienemisega Briti mandaadi perioodil Palestiina raudteede sõlmpunktiks.

      Haifas tegutseb riigi ainuke, 1959. a avatud metrooliin. Metroojaamu on kõigest kuus – alates Karmeli mäe jalamilt kuni lõppjaamani Gan Ha-Em, „Ema Aiani” juba Karmeli mäemassiivi keskosas. Metroojaama kõrval on imekena park, kus asub kohalik loomaaed ja vanaaja ajaloo muuseum.

      Linnas asub riigi vanim polütehniline instituut, nimetusega Tehnion, asutatud 1912. a.

      Linnas asuvad ajaloo- ja kunstimuuseumid. Haifa linnamuuseumil on kolm osakonda – vana-aeg, etnograafia ja kaasaegne kunst.

      Samuti võib külastada muusikamuuseumi, illegaalse emigratsiooni muuseumi ja meremuuseumi.

      Karmeli neemel asuvad arheoloogilised väljakaevamised „Tel Šikmona” (Viigipuu küngas). Väljakaevamiste kohal avastati kuningas Saalomoni aegsete hoonete ja rajatiste jälgi seleukiidide perioodist (II sajand e.m.a).

      Sinna käivad ka linnaliini bussid nr 43, 44 ja 47.

      Linnaga tutvumiseks on võimalik tellida ekskursioon koos paljusid keeli valdava kogenud giidiga.

      8

      1996, Galilea, mošav Nof Ha-Galil

      Ewa Manukyani ja Avigdor Steini vestlusest

      (Pärast Avigdor ja Milka Steini peresse tehtud külaskäiku Ewa poolt mahakirjutatud helisalvestis.)

ESIMENE KASSETT

      AVIGDOR: Palun väga, lülita oma magnetofon sisse! Kuigi ega ma midagi erilist ei räägi!

      EWA: Mul on vilets mälu, kardan tähtsama ära unustada. Kui ma Emskis Danieliga vestlesin, läksin hiljem hotelli ja kirjutasin kõik vihikusse üles – et ükski sõna kaotsi ei läheks.

      AVIGDOR: Noh, minu venna juttu tasus üles tähendada, aga milleks mind? Muide, ta jutustas sinust, kui ta Valgevenest siia tuli. Tüdruk, kes pandi kasuka varrukasse! Mida sa siis minult teada tahad?

      EWA: Kõike. Kust te pärit olete, millisest perest, kuidas enne sõda elasite… Ja miks ta oli selline…

      AVIGDOR: Ja sa sõitsid Ameerikast kohale, et minult meie pere kohta küsida? Jutustan muidugi. Kuid miks ta oli selline nagu ta oli, seda ma sulle ei ütle. Olen ise selle peale palju mõelnud. Ta eristus mingis mõttes teistest lapsest saadik. Varem arvasin, et ta oli niivõrd eriline, kuna ütles alati „jah”. Kui temalt millegi kohta küsiti, temalt midagi saada taheti, siis oli ta alati valmis ütlema „jah”. Hiljem, kui me siin uuesti kokku saime, nägin ma, et ta oskab mõnikord öelda „ei”. Nii et asi pole selles. Ütlen ausalt, ma ei saanudki aru. Ta oli meie peres ainuke säherdune. Pere aga oli ülitavaline, elasime Lõuna-Poolas, see maatükk, mis käis käest kätte ja oli kord Austria-Ungari, kord Poola valduses, kunagi kuulus Galiitsia vürstiriigi koosseisu. Sündisime vennaga kiratsevas poola-juudi külas.

      Meie isa Elias Stein oli sõjaväemeelne juut, sellised olid võimalikud vaid Austria-Ungaris. Kuigi ta tunnistas judaismi, käis sünagoogis ja suhtles oma usukaaslastega, hindas ta ilmalikku haridust, mida ei olnud ise saanud, valdas vabalt saksa keelt, ja tema jaoks seostus kultuur nimelt saksa kultuuriga. Ta oli sõdur ja talle see meeldis. Kaheksa aastat oli ta teeninud Austria-Ungari sõjaväes, alustas sõdurina, lõpetas allohvitseri auastmes, ning neid aastaid, mis ta sõjaväeteenistuses veetis, pidas ta oma elu parimateks. Oma viimast sõjaväemundrit – allohvitseri oma – hoidis ta kapis kui reliikviat ja võttis endaga kaasa tol päeval, 1939. aasta 2. septembril, kui me sattusime põgenike summa, mis püüdis Saksa okupatsiooni eest pakku pääseda.

      Vanemad abiellusid 1914. aastal, veel enne Esimest maailmasõda, kui isa sõjaväeteenistuses oli teatud paus. Ema oli isa kauge sugulane. Taolised kosjasobitaja kaudu sõlmitud sugulaste abielud olid juutide hulgas levinud. Ema oli haritud neiu – ta jõudis õppida ametnike koolis.

      Neil oli hiline abielu. Nüüd, kui on möödunud nii palju aega, arvan, et nad armastasid teineteist, kuid nende iseloomud ei sobinud üldse kokku. Ema oli isast kaks aastat vanem, juba kolmekümnene, seega vanatüdruk – tookord pandi neiud mehele hiljemalt kuueteistkümneselt. Emal oli kaasavara, ta oli tädilt saanud päranduseks maja koos kõrtsiga. Veel enne abiellumist oli tal oma äri. Tõsi, sellest ärist saadav kasum oli tühine, töö seevastu raske – ema tuli vaevu ots otsaga kokku, kuid kogu elu jooksul säilis tal mingi illusioon oma varanduse tähelepanuväärsusest: ümberkaudu oli enamus rahvast veel vaesemad. Ema arvestas abiellu astudes, et mees hakkab tegelema kõrtsiga. Siis ta veel ei teadnud, et oli endale abikaasaks valinud väga ebapraktilise inimese.

      Kõrtsmikutöö isale ei istunud, teda tõmbas haritud, tarkade inimeste poole, siin aga koosnes suhtlusring purjus poola talupoegadest. Kuid tal ei tulnud kaua viina müüa – algas Esimene maailmasõda ja ta läks sõtta. Ema naasis kauplemise, isa kahurite manu. Säilinud on isa nendel aastatel tehtud foto – vahva sõdur, vuntsidega, sõjaväe paraadvormis. Uhke silmavaatega.

      1918. aastaks muutus kõik – sõda oli kaotatud, koduküla Poolale läinud. Justkui oleks kõik kogu täiega kolinud kultuursest saksakeelsest Austriast vaesesse ja mahajäänud Poolasse. Isa pidas elu lõpuni kinni saksa orientatsioonist. Ta läks alati hea meelega poola keelelt saksa keelele üle. Jidišit, Poola juutide põhikeelt, meil kodus peaaegu ei räägitud.

      1922. aastal sündis minu vanem vend. Ta oli hiline, kuid mitte viimane laps. Kaks aastat hiljem sündisin mina. Meile pandi traditsioonilised juudi nimed Daniel ja Avigdor, kuid dokumentides seisid üllad aaria nimed Dieter ja Wilfried. Need on meie lapsepõlve nimed, nõnda hüüti meid koolis. Vend naasis oma iidse nime juurde, kui hakkas mungaks, mina aga siis, kui jõudsin Palestiinasse.

      Elu oli perel väga raske. Ema askeldas pidevalt kodumajapidamises ja kõrtsis. Hiljem ostis isa pisipoe – kõrts polnud talle hingelähedane. See poeke oli esimene tema läbikukkunud äride reas. Kõik algatused jooksid liiva, kuid nähtavasti evis ema algusaastail veel mehe ärivaimu osas mingeid pettekujutlusi. Hiljem sai selgeks, et ainus, milles isal edu oli, oli võlgade tegemine.

      Noil aastail me jumaldasime isa ja veetsime temaga palju aega. Tal oli romantiline sõjaminevik, ta jutustas pidevalt sõjaväeelust. Sõdur – see oli tema elu parimaid rolle. Isa oli sõdinud küll Austria-Ungari väes, kuid just Saksa sõjamasin oli tema kujutluses täiuse tipp, ja ta pidas meile, põnnidele, vaimustunud kõnesid Bismarckist ja Clausewitzist. Saksa militarismi hävitavat kokkuvarisemist ta ei näinudki, kuna jahvatati koos kuue miljoni usukaaslasega sellesama täiusliku mehhanismi poolt pulbriks. Paistab, et ta ei jõudnudki jätta hüvasti oma viimase illusiooniga – saksa kultuuri ülimuslikkusega maailmas. Ta luges Goethet ja jumaldas Mozartit.

      Nüüd, kus ma olen ise juba ammu ületanud selle vanusepiiri, mil mu vanemad koonduslaagrites hukka said, mõistan nende liigutavaid ja närvilisi suhteid palju paremini. Isa oli nende inimeste tüüpi, keda Šalom Alejchem nimetas „õhu inimesteks”. Tema peas kubisesid sajad

Скачать книгу