LITMIR.BIZ

Скачать книгу

raha rikkamatelt naabritelt ja ema õdedelt. Nood aitasid tõepoolest aeg-ajalt isal raskete olukordadega toime tulla. Vanemad nägelesid tihti, kuid selle kõige juures olid nad ühtne paar, nende tormakad tülid vaheldusid leppimistega ning emal oli isast kahju, arvan ma.

      Me ei saanudki teada, kuidas nende elu lõppes. Surmalaagris. Kindel see.

      EWA: Millal te vanematest lahku läksite?

      AVIGDOR: 3. septembril 1939. aastal. Lahkusime põgenike salkadest umbes teel. Kõik aimasid ette, et jätame jäädavalt hüvasti. Dieter oli seitseteist, mina viisteist. Ja ka meil seisis ees lahkuminek – pea kahekümneks aastaks.

      Ma jumaldasin oma vanemat venda: meie vahel polnud rivaalitsemise varjugi. Vahest seetõttu, et ta suhtus minusse alati kui vanem nooremasse: mängis minuga, hoolitses, kaitses. Kuigi meie vanusevahe oli ligi kaks aastat, pandi meid ühel ajal kooli. Ja mis kool see ka oli – poola kool, talulastele. Ühes ruumis istusid eri vanuses lapsed. Haridustase oli enam kui tagasihoidlik, kuid lugema ja kirjutama siiski õpetati. Usuharidust meile ei antud – hederit2 tookord külas polnud: kogu piirkonnas oli vast kakskümmend juudi peret. Lapsi oli vähe. Kuid juudi surnuaed ja sünagoog olid veel alles. Tean, et nüüd neid enam pole.

      EWA: Olete seal käinud?

      AVIGDOR: Aga mida ma seal teen? Isegi haudu pole alles. Lapsepõlv ongi lapsepõlv: jõgi, mets, mängud. Täiskasvanute elu oli väga raske – sõjajärgne kriis.

      EWA: Mida te neist aastatest mäletate?

      AVIGDOR: Ärakolimise aeg. Kõik – nii poolakad kui juudid – kolisid tookord linnadesse. Külad jäid tühjaks. Algas suur juutide väljaränne: pragmaatilisemad sõitsid Ameerikasse, teised, võlutud sionismist, Palestiinasse. Kuid meie peret see peaaegu ei puudutanud: ema klammerdus oma kõrtsi külge, nagu oleks see perekonnaloss.

      Emal oli kaks suurt eesmärki – säilitada oma omand, kõrts, ja anda meile haridus. Pealegi ilmnes, et Dieter on väga anderikas. Need anded ilmnesid varakult. Lastena olime väga sarnased, kohe nagu kaksikud, kuid vend oli, erinevalt minust, väga andekas. See ei kurvastanud mind kunagi, pealegi oli mul oma väike talent – osavad käed, ja igasugune oskustöö, nii puidu kui raua alal, õnnestus mul palju paremini. Vaata, ka siin, Iisraelis, kuigi ma pole saanud kõrgemat haridust, olen alati vastutanud kogu põllumajandustehnika eest. Siiani, kui miskit katki läheb, joostakse minu juurde. Vaatamata sellele, et olen juba pensionär. Kuid ma tunnen siin kõike, selles mošavis olen ma esimesest päevast alates.

      EWA: Kas mošav on sama mis kibuts?

      AVIGDOR: Mošav on maaomanike ühendus, kibuts aga täielik sotsialism, seal on kõik tehtud ühiseks, nagu oli nõukogude kolhoosides. Ära sega vahele, mul läks meelest, kuhu ma jäin… Ah jah, Dieter… Ehkki meie siin oleme ammu unustanud tema saksa nime – muudkui Daniel ja Daniel… Ühesõnaga, kui ta sai seitsmeaastaseks, võttis tädi ta naaberlinna enda juurde, et ta saaks käia heas juudi koolis.

      See kool oli eriline – Ida-Poolas midagi taolist polnud. See oli viimane näide Austria-Ungari pedagoogilisest õppeasutusest. Esiteks, kool oli ilmalik, mitte religioosne, teiseks, õpetus käis saksa keeles. Õieti peetigi seda juudi kooliks vaid seetõttu, et ülalpidajad ja enamik õpetajaid olid juudid.

      Sel ajal oli erakordselt tähtis, mis keeles õpetust anti. Saksa haridust hinnati poola omast rohkem, rääkimata veel jidišist või vanaheebrea keelest, milles õpetati juudi koolides. Vaatamata oma silmapaistvatele lingvistikaannetele oskas Danile jidišit kehvasti. Näib, et saatus kandis hoolt… Asi on selles, et tema kõnes puudus absoluutselt juudi aktsent. Kui ta rääkis võõraid keeli, oli aktsent ilmselgelt poola oma. Isegi ivriidis, mille ta sai väga kähku selgeks, mida rääkis suurepäraselt ja luges selliseid raamatuid, milliseid mina isegi kätte võtta ei suuda, isegi pealkirja ei saa kokku loetud, oli tal poola aktsent. Uskuge või mitte – mina räägin paremini. Ilma aktsendita.

      Nelja aastaga lõpetas vend algkooli. Ta tuli koju vaid suveks, talvel ei käinud ta kodus kuigi tihti. Siis polnud raudteed, nelikümmend versta jala maha ei kõnni, aga hobustega sõitis isa kas ise kuskile või siis andis neid paarimehele. Tookord püüdis isa teha metsaäri või midagi taolist… mis kah välja ei tulnud. Kui vend suvel koju tuli, oli minul pidu. Ta jutustas nii palju. Vahel mulle näib, et nimelt need vestlused täitsid mõnel määral puudujäägid minu hariduses. Ta oskas rääkida keerulistest asjadest väga lihtsalt ja selgelt.

      Seejärel vedas tal jälle kooliga: ta võeti vastu Józef Piłsudski riigikooli. Seda peeti linna parimaks. Õppetöö käis poola keeles, katoliiklasi ja juute eristati vaid usuõpetuse puhul.

      MILKA: Äkki teete vaheaja, ma pakun lõunat? Mul on kõik juba valmis.

      AVIGDOR: Jah, hästi. On sul abi vaja?

      MILKA: Mind pole vaja aidata, lihtsalt istuge ümber, et saaksin lina lauale panna.

TEINE KASSETT

      EWA: Oo, juudi toit! Puljong matsapallidega! Kaelatükk!

      MILKA: Kas siis Ameerikas söövad juudid samuti sellist toitu?

      EWA: Nojah, ainult mõnedes peredes. Mul on vanem sõbranna, tema valmistab. Mulle ei meeldi üldse süüa teha.

      AVIGDOR: Kuidas, kas sa siis üldse süüa ei teegi?

      EWA: Praktiliselt mitte. Minu mees on armeenlane, talle meeldib alati süüa teha, ja kui me kutsume külalisi, valmistab ta nüüdki ise kõiksugu armeenia roogasid.

      AVIGDOR: Noh, armeenia road on midagi muud, see on midagi araabia köögi poole.

      MILKA: Sööge, sööge!

      EWA: Kinnitan teile, et mitte. Neil esineb türgi roogasid, see on tõsi. Kuid köök ise on hoopis peenekoelisem. Väga maitsev. Kuid selles juudi toidus oleks justkui tunda kodu lõhna. See on geneetiline mälu. Kasvasin üles orbudekodudes ja lapsena ei toitnud mind keegi puljongiga…

      AVIGDOR: Kuhu me jäimegi?

      EWA: Hakkasite jutustama Piłsudski koolist. Kuid oleksin tahtnud kuulda „Akiva” ühingust, kuhu te kuulusite.

      AVIGDOR: Kõigel on oma aeg, Ewa. Seal koolis õppis ta veel… see peaks sulle huvi pakkuma, kuna hiljem kulus see oskus Danielile vägagi marjaks ära. Kuula nüüd…

      Juudid olid koolis mõistagi vähemuses, kuid minu vennal vedas, kuna ta õppis meie nõoga ühes klassis. Klassis suhtuti juutidesse päris normaalselt. Vahest on see minu isiklik eksiarvamus, kuid mulle on alati tundunud, et antisemitism on pöördvõrdelises sõltuvuses kultuuri ja intellekti tasemest. Selles grupis, kus õppis vend, olid linna kõige kultuursematest peredest pärit lapsed. Nii või teisiti, ei tema ega ta nõbu ei pidanud oma väärikust kaitstes kaklema. Daniel ei kakelnud üldse – see polnud tema loomuses. Ausalt öeldes ei märganud minagi juudivaenu, ehkki õppisin ju ametikoolis, see oli midagi kutsekooli taolist, ja seal käisid lihtsamat sorti poisid.

      Arvan, et esimest korda puutus Daniel juudivaenuga kokku siis, kui teda ei võetud skautide salka. Siis elas ta seda väga üle. Ma ei tea siiamaani, kas need olid mingid skaudiühingu üldised reeglid või siis ei tahtnud salga juhendaja lihtsalt juudi poissi vastu võtta, kuid Danielile öeldi ära. See oli löök. Üldiselt oli tal poolakate hulgas palju sõpru. Ei saaks öelda, et eriti lähedasi.

      See-eest osutas üks poola sõber, ratsaväeohvitseri poeg, ise seda teadmata, talle väga kasuliku teene. See ongi see lugu, mida rääkida tahtsin. Selle poisi isa – nime olen unustanud – oli polkovnik Poola sõjaväes, ta pidas maneeži, ja selles maneežis käis Daniel koos oma klassivendadega kaks korda nädalas ratsutamist õppimas. Danielile meeldis väga see täiesti mittejuudi tegevus, ja ta harjutas seda aristokraatlikku spordiala mitu aastat. Temast sai tubli ratsutaja ning hiljem, mitme aasta pärast, päästis võib-olla see oskus tema elu.

      Suvel enne viimast klassi tuli Daniel vaheajaks koju, ja me saime tol aastal eriti lähedasteks. Meie vanusevahet polnud üldse tunda. Meil olid tekkinud uued ühised huvid, perekonna jutuaineks oli tõusnud uus teema – Palestiina. Astusime „Akivasse” – sionistlikku noorteühendusse, käisime selles ringis pea igal õhtul. Kõik oli peaaegu sama mis

Скачать книгу