LITMIR.BIZ

Скачать книгу

saatjale tagasi, masinavärgi hammasrattad peatuvad hetkeks, võib-olla isegi pöörduvad pisut tagasi, üks või kaks sentimeetrit, rohkem mitte. On aga täiesti selge, et sõnum saadetakse seejärel teist korda, nad ei lase end tüssata ega jää rahule. Nad ei tohi seda võitlust kaotada, pinises metallkeel tema ajus, sest lüüasaamine kas või üheainsa naisterahva poolt tähendaks kogu süsteemi lagunemist, sest kuhu me siis jõuaksime, kui teisedki perekonnad selle mõtte omaks võtavad ning keelduvad sõjaväe saadetud sõnumit oma lähedaste surmast vastu võtmast? Seepärast pole tal nende vastu mingit väljavaadet, teab Ora, mitte vähimatki väljavaadet, aga vähemalt mõne päeva võitleb ta, mitte kaua, ainult kakskümmend kaheksa päeva, isegi mitte kuu aega, see on võimalik, see on talle jõukohane: ning tegelikult on ainult see võimalik, tegelikult on ainult see talle jõukohane.

      Jälle istus ta Sami taksos, jälle tagaistmel, ning tema kõrval istus kuue-seitsmeaastane laps, ka Sami ei teadnud tema täpset vanust, kõhn araabia poiss, kes õhetas palavikust. Ühe meie inimese laps, teatas Sami, et tõkestada edasisi küsimusi. Ühe meie inimese oma, ta ei öelnud midagi rohkemat, kui Ora uuesti küsis. Oli palutud viia poisike Tel Avivi, ühte paika linna lõunaosas, tema perekonna juurde. Kas Sami perekonna või poisi perekonna? See polnud selge, ning Ora otsustas Samid rohkem mitte tülitada. Sami näis olevat segaduses ja ehmunud, üks tema põsk oli paistes, nagu oleks tal hambavalu. Ta ei küsinud Oralt, miks too nii hilisel tunnil kahe seljakotiga sõidab. Uudishimusädemeta silmis mõjus Sami elutuna, oli otsekui teine inimene, ning Ora sai kohe aru, et polnud mingit mõtet hakata veel kord rääkima sõidust Gilboa mäe jalamile. Auto hämaras sisemuses tundis ta ära riided, mis poisil seljas olid: teksapükse Bugs-Bunny lappidega põlvedel oli kunagi kandnud Adam, ning Šimon Peresi valimisloosungiga trikoosärk oli kunagi kuulunud Oferile. Riided olid lapsele liiga suured ning Oral oli mulje, et poiss kandis neid täna esmakordselt. Ora kummardus ettepoole ja küsis, mis temaga on. Sami ütles, et poiss on haige. Ora küsis tema nime ning Sami vastas lühidalt: Rami. Nimeta teda Ramiks. Ora küsis, Ra’ami või Rami? Rami, Rami, ütles mees jõngalt.

      Kui Samil poleks mind sellel sõidul vaja, poleks ta tulnud, mõtles Ora. Nüüd valab ta oma viha nende vastu, kes tema kodus lärmasid, minu peale välja. Hetkeks lohutas Ora end mõttega, et räägib Ilanile esimesel võimalusel, kuidas Sami teda kohtles. Saab näha, kas ta Ilani ees ka kange mees on? Ora teadis, et Ilan teeb autojuhi pihuks ja põrmuks, võib-olla laseb ta isegi lahti, selleks et naisele näidata, kui väga ta ikka veel tema poole hoiab ja teda kaitseb, kuid siis ajas ta end järsu liigutusega sirgu ning kehitas õlgu: miks ta peab Ilanilt tuge otsima? See oli ju Sami ja tema vaheline asi, tal pole tarvis Ilani rüütellikku kaitset, tänan väga.

      Ora keha tõmbus uuesti kokku ning hetkeks käis üle tema näo värin, mida ta ei suutnud peatada, sest teda torkas hüljatus, mitte üksiolek ja solvumine, vaid lahkuminek, tema kõrval Ilanist tühjaks jäänud koha fantoomvalu. Pimeduses nägi ta autoaknal enda peegeldust ja tundis enneolematu teravusega oma naha kurbust, mis nii kaua polnud enam tõeliselt armastanud, ning oma nägu, mida nii kaua polnud keegi enam silmitsenud sellise armastusega, mis aastate jooksul kiht-kihilt kasvab. Ning see tüüp, Eran, kes hankis talle töö Iisraeli mälestuse jäädvustamise muuseumi heaks Nevadas, kes oli temast seitseteist aastat noorem, meteoorina esile kerkinud arvutigeenius, kes pulbitses ideedest (kunagine Avram oleks andnud talle nimeks Kiirsaak-Välkrööv23) – Ora ei teadnud isegi, mis too tüüp talle oli: tuttav? suhe? voodikaaslane? Ja mis oli Ora temale? „Armuke” oli kahtlemata liiga auline sõna selle jaoks, mis nende vahel oli, pilkas Ora teda endamisi, pilkas ka iseend, kuid vähemalt oli too tüüp kinnituseks, et Ora keha ka pärast Ilani tootis elementaarosakesi, mis teist inimest, meesterahvast, ligi tõmbasid. Nii vajus Ora mõtteisse, ning kogu aeg sõitsid nad pikas rivis, mis ebaloomulikult aeglaselt venis mööda Ša’ar Ha-Gaj mäelõhet ja muutus lennujaama läheduses veelgi tihedamaks. Täna on igal pool teetõkked, poetas Sami äkitselt. Miski autojuhi hääles andis Orale märku, see oli tunnistus varjatud kavatsusest. Ta ootas, et Sami veel midagi ütleks. Sami vaikis.

      Laps oli magama jäänud, tema laup läikis higist ning ta pea peene kaela otsas õõtsus kergelt. Ora pani tähele, et Sami oli poisile kulunud teki alla pannud, selleks et tolle higi ei määriks uusi istmekatteid. Parem käsi, peen ja habras, kerkis aeg-ajalt ja värises kramplikult poisi näo ees, ning Ora sirutas käe ja tõmbas poisi enda vastu. Poiss kangestus, tegi silmad lahti, need näisid Orale ähmased ja peaaegu pimedad, ta jõllitas Orale otsa, ilma et oleks millestki aru saanud. Ora ei liigutanud end, lootes, et poiss ei lükka teda eemale. Poiss hingas uskumatult kiiresti, tema rind kerkis ja laskus; peagi aga, otsekui oleks temast kadunud jõud mõista või vastu hakata, vajusid tal silmad kinni ja ta naaldus lõdvalt Ora keha vastu, ning tema soojus kandus läbi riiete Orale. Mõne minuti pärast söandas Ora lapse kõvemini embusesse võtta, ta tundis, kuidas tolle kanapojalik keha puudutusest pingule tõmbus, ootas veel natukese aega ning pani siis poisi pea ettevaatlikult oma õlale. Alles seejärel julges ta jälle hingata.

      Sami sirutas end ning heitis tahavaatepeeglist talle pilgu. Mehe silmad olid ilmetud, kuid Oral oli veider tunne, et Sami uuris teda ning võrdles pildiga oma kujutluses. Ta tundis end mehe pilgu all ebamugavalt, ta tahtis poisist eemale tõmbuda, kuid kartis teda äratada, ning tegelikult tundis ta end hästi, kui poiss tema vastu liibus, hoolimata suurest kuumusest, mis temast levis, samuti higist, mis poisi näo ja Ora õla vahele oli kogunenud; aga võib-olla just selle soojuse ja niiskuse tõttu, ammu unustatud lapsepõlvemulje tõttu, mis temas veel kord elustus. Ora piidles poissi: keegi oli tal lohakalt juukseid lõiganud, ning lühikeste juuksekarvade vahel nägi ta pikka sirbikujulist armi, mis polnud kuigi hästi paranenud. Poisi nägu oli kibe ja tõrges. Nagu väike, kibestunud vanamees näis ta Orale, ning Ora rõõmustas, et lapse sõrmed olid pikad, peened ja eriliselt kaunid. Magades pani ta sõrmed Ora käe peale ning paari minuti pärast pööras ta nad ümber, näidates pehmet imikupeopesa.

      Ofer. Ora võpatas. Peaaegu tund aega polnud ta temale mõelnud.

      Mitte tänase Oferi käed, mitte suur, lai käsi käeselja jämedate veresoontega ja püssiõli musta randiga sõrmeküünte all, mida isegi kolm kuud pärast demobilisatsiooni – seda näitas Ora kogemus Adamiga – veel näha oli, samuti mõhnad kõigil sõrmeliigestel, paranenud lõikehaavad, armid ja nahakihid, mis olid ära kratsitud, kõrvetatud, kriimustatud, lõigatud, pragunenud, peale kasvanud, ära kooritud, salviga määritud ja sidemesse pandud, kuni lõpuks oli tekkinud praegune pruun, veidi vahajas nahk. See sõduri käsi, mis kõigest hoolimata oli väga väljendusrikas oma liikumisega, oma suurejooneliste puudutustega, kui sõrmed üksteise vastu liibusid, oma alateadliku lapselikkusega, kui pöial mõnikord üle sõrmeotste libises, otsekui neid loendades, või väikese sõrme küüne kallal näkitsemisega… Ei, ema, sul pole õigus, oli Ofer kord talle öelnud, Ora ei mäletanud enam, millega oli tegemist, talle meenus vaid katke pildist, kuidas Ofer hammustas nahariba väikese sõrme küüne ümbert, kuidas ta seejuures kulmu kortsutas ning ütles: tegelikult pole sul õigus, ema.

      Nüüd, Sami taksos koos lapsega, kes hämmastava usaldusega tema vastu liibub ning temas täiesti põhjendamata uhkuseseemne idanema paneb, leiab Ora peaaegu kinnitust sellele, mille olemasolus ta oli juba isegi kahtlema hakanud – sa ei ole õige ema, oli Adam talle veel hiljaaegu seletanud, enne seda, kui ta ära läks. Nii lihtsalt ja peaaegu ilmetul toonil oli ta Ora purustanud, pseudoteadusliku, objektiivse väite abil eimillekski kuulutanud, ning äkitselt heljub kauge mälestuse silmus tema kohal, vajub tasa tema kaela ümber, ning ta näeb Oferi tillukest rusikat kohe pärast sündimist: laps oli talle rinnale tõstetud ning tema püüdis Oferi suurtest sinistest silmadest, mis harukordse rahuga talle otsa vaatasid, jõudu ammutada. Sünnihetkest peale otsib Ofer silmi, sünnihetkest peale ammutab ema temast jõudu, ning nüüd näeb ta enda ees lapse tillukest rusikat – rusikukene, oleks Avram öelnud, kui ta sel silmapilgul oleks Ora kõrval olnud; veel praegugi oli Oral raske sellega leppida, et Avram polnud seal tema ja Oferiga. Kuis oli võimalik, et ta polnud nendega – selle tumedalt punetava tillukese käega, mis mõne minuti eest oli olnud veel siseelund ja mis veel praegugi seda meenutas, siis aga aeglaselt avanes, paljastades Orale teokarbilaadse mõistatusliku sisemuse – mida sa mulle sealt kaasa tõid, lapsuke, sellest tumedast sügavast kõiksusest –, sellesse uuristatud joonterägaga, seda katva

Скачать книгу