LITMIR.BIZ

Скачать книгу

majanduse juhtimise süsteemi reformida oli selle kokkuvarisemise tempot kiirendanud. Arvestades, et perestroika majandusreformid olid läbi kukkunud, mis suurendas kaupade puudujääki ja kasvatas nende hulka, kes kritiseerisid partei nii varasemat kui ka praegust poliitikat, hakkas kommunistlik partei võitluses oma vastastega alla jääma. Opositsioon organiseeris end poliitiliselt Nõukogude Liidu rahvasaadikute esimesel kongressil, mille esimene istung toimus 1989. aasta mais-juunis. Seal ühendasid reformimeelsed saadikud Moskvast, Leningradist ja teistest suurematest linnalistest keskustest oma jõud kaasreformijatega Balti vabariikidest, kes nõudsid suuremat autonoomiat ja viimaks ka iseseisvust oma rahvastele. See liit oli suunatud parteiaparaadi vastu.

      JELTSIN SAI TUNTUKS KUI Vene režiimivastase opositsiooni vaieldamatu liider. Tavalised venelased olid väsinud Gorbatšovi lõpututest kõnedest, mis ei andnud kuigi käegakatsutavaid tulemusi. Gorbatšovi poliitika läbikukkumine, mille tagajärjeks olid tühjad poeletid ja rahulolematud inimesed, andsid Jeltsini populaarsusele juurde sama palju kui tema rabav poliitiline vaist ning võime koondada perestroika liberaalidest toetajaid ja Vene ametiühingujuhte – kogudes nad kõik Venemaa taassünni rahvusliku lipu alla. 1989. aasta märtsis valisid Moskva elanikud ta Kremli tahte vastaselt rahvasaadikute kongressi liikmeks. Järgmisel aastal saatis Jeltsini sünnilinn Sverdlovsk ta Venemaa Föderatsiooni Ülemnõukogusse, kus ta valiti spiikriks pärast seda, kui ta oli võitnud kahte Kremli kandidaati. Seejärel lahkus ta kommunistlikust parteist.

      Jeltsin lõikas oma sidemed selle parteiga läbi avalikult ja kõige raskemini ette kujutataval viisil – 1990. aastal toimunud viimasel kompartei kongressil otse saadikute silme all. Pärast seda, kui tema partei jaoks välja pakutud uus nimi – Demokraatliku Sotsialismi Partei – tagasi lükati, pidas Sverdlovskist pärit endine parteiboss kõne, milles teatas oma otsusest parteist välja astuda. Ta rääkis vajadusest liikuda edasi mitmeparteilise demokraatia suunas ning kuulutas, et Venemaa Ülemnõukogu presiidiumi esimehena ei saa ta täita ühegi partei korraldusi. See oli samm, mille astumine ei olnud Jeltsini jaoks kerge, samuti ei teinud ta seda mõtlematult. Jeltsin töötas parteist väljaastumise kõne kallal lõpmatuseni ja muutus selle ettekandmise päeva lähenedes väga närviliseks. Eelmise päeva hilisõhtul jagas ta oma muret ja kahtlusi Gennadi Burbulise, oma toonase lähima nõunikuga, kes oli samuti Sverdlovskist pärit. „Tegemist oli inimesega, kes oli ahastuses mitte ainult selle pärast, et peab kohe rahva ette astuma,” meenutas Burbulis. „Samm, mida ta tundis end olevat kohustatud astuma, valmistas talle sügavat muret. … Ja ta ei varjanud seda: ta ütles: „Aga ma ju kasvasin selle keskel üles!”51

      Gorbatšovi arvates tähendas parteist lahkumine Jeltsini karjääri lõppu, „loogilist lõppu”, nagu ta oma liberaalist nõunikule Anatoli Tšernjajevile rääkis. Tegelikult kuulutas Jeltsini avalik väljaastumine parteist kompartei juhtrolli lõppu ühiskonnas, vallandades terve väljaastumiste laine. Järgnenud parteist väljaastumised olid üldjuhul mittedemonstratiivsed: parteilased loobusid lihtsalt liikmemaksu maksmast, koosolekutel käimast ja partei antud ülesandeid täitmast. Kuna partei kaotas liikmeid, siis vähenes ka tema võim. 1990. aastal, kui Jeltsin parteist välja astus, tegid seda veel 2,7 miljonit inimest, nii et 19,2 miljonist liikmest jäi järele 16,5 miljonit. Liikmelisuse vähenemine otseste väljaastumiste näol moodustas 1,8 miljonit. Gorbatšov meenutas hiljem, et 1991. aasta 1. juulile eelnenud pooleteisekümne aasta jooksul ligemale miljon inimest ehk ligi veerand parteilaste koguarvust kas lahkusid parteist või heideti sellest välja, sest nad olid võtnud parteivastase hoiaku, keeldusid täitmast parteilisi korraldusi või ei maksnud nad liikmemaksu.52

      Liikmete äravool tekitas parteifunktsionäärides hämmingut. 1991. jaanuaris hoiatas Keskkomitee sekretär Oleg Šenin vabariiklike ja oblastikomiteede sekretäre, et paljud 1990. aastal lahkunutest olid olnud töölised ja talupojad – see oli murettekitav signaal partei jaoks, mis just selliste liikmetega uhkustas. Veelgi hullem oli intelligentsi massiline väljaastumine. Kui töölised polnud kunagi eriti tahtnud astuda parteisse, millel oli oma lihtliikmetele pakkuda vähe privileege, kui üldse, siis paljud intelligendid olid ühinenud parteiga meelsasti, et jõuda edasi karjääriredelil ning pääseda juhtide ja lõpuks nomenklatuuri – partei ja riikliku bürokraatia peaaegu eranditult parteilastest koosneva ladviku hulka. Tähtsamad ametikohad olid partei liikmeks olemisega otseselt seotud mitte ainult täitevjuhtimise vallas, vaid ka kõrgemates õppeasutustes ning tohutu suures hästirahastatud teadusliku uurimise sektoris.53

      1990. aasta sügisel hakkasid pragunema isegi need müürid, mis ümbritsesid Nõukogude Liidu privilegeeritute kõige prestiižsemat bastioni – diplomaatilist teenistust ja Läände tööle lubatud Nõukogude eksperte. Kuulumine parteisse oli tähtis eeltingimus, et pääseda ametikohale, mis võimaldas elada „kapitalistlikus paradiisis” ja saada Nõukogude standardite järgi kujuteldamatut palka. Kuigi paljud välismaal reisinud inimesed olid juba ammu Nõukogude süsteemis pettunud, peitsid nad mõnda aega oma õõnestavaid mõtteid, manades näole ilme, mis teeskles ustavust režiimile ja seda kehastavale parteile. Kuid kirjutamata kokkulepe parteiaparaadi ja Nõukogude intelligentsi vahel, mille järgi partei oli nõus võtma vormilisi ustavusavaldusi tõe pähe ja intelligents soostus taoliste avaldustega lagedale tulema, ammendas end 1990. aastal.

      Jeltsini väljaastumine parteist, ilma et ta oleks jäänud ilma Venemaa Ülemnõukogu presiidiumi esimehe kohast, näitas eliidile, et parteiliikmeks olemine pole professionaalse karjääri puhul enam nõutav eeltingimus. 1990. aasta viimasel neljal kuul astusid parteist välja neliteist Nõukogude ametnikku, kes töötasid Genfis rahvusvahelistes organisatsioonides. Genfis tekkinud olukorda arutati märgukirjas, mille saatis Keskkomitee juhtidele sellesama komitee orgosakond. Märgukirja autorid tunnistasid täiel määral uue nähtuse ideoloogilisi põhjuseid. Peasüüdlane asus nende arvates Moskvas. Keskkomiteele teatati, et mõnedel Genfis elavatel Nõukogude kodanikel on tihedad sidemed Jeltsini ringkonna ning Moskva opositsiooniliste ajalehtedega ning nad valmistuvad koguni looma opositsioonilise Vene Vabariikliku Partei Genfi haru.

      Mäss ei piirdunud üksnes Genfiga. Keskkomiteed informeeriti sellest, et tendents „Nõukogude laevuke” hüljata, mis oli nii teravalt silma torganud Genfis, hakkas end ilmutama ka Nõukogude diplomaatilistes esindustes ja kogukondades New Yorgis, Viinis, Pariisis ja Nairobis. Nõudmisi välisteenistuse depolitiseerimiseks kostis isegi välisministeeriumi keskaparaadist Moskvas. Keskkomitee aparatšikud olid valmis vastuhakku põhjendama Nõukogude intelligentsi privilegeeritud liikmete ahnusega. Kui uskuda Keskkomitee märgukirja, siis keeldusid endised kommunistid lihtsalt partei liikmemaksu maksmisest välisvaluutas, pidades seda täiendavaks maksuks oma sissetulekutelt. Teatud määral vastas see väide isegi tõele, kuna välismaal töötavad Nõukogude bürokraadid olid tõepoolest rahulolematud, et lõviosa neile rahvusvaheliste organisatsioonide poolt makstavast palgast ära võeti. Neile oli antud korraldus anda välisvaluutas teenitu üle Nõukogude Liidu välismaiste esinduste rahandusosakondadele. Paljud keeldusid seda tegemast.

      Mõned aga ei tahtnud üldse kodumaale naasta. Märgukirjas teatati, et aastatel 1989–1990 keeldusid seitse Genfis töötavat Nõukogude ametnikku sõitmast tagasi kodumaale pärast seda, kui nende riigiga sõlmitud ja partei poolt heaks kiidetud töölepingu tähtaeg täis sai. Selle asemel sõlmisid nad ise uued lepingud ja jätkasid välismaal töötamist. Nood „ülejooksikud” lakkasid olemast kontaktis Nõukogude diplomaatilise missiooniga Genfis ja keeldusid täitmast oma ülemuste korraldusi. Mäss Nõukogude välisteenistuses ja rahvusvahelistes organisatsioonides töötavate Nõukogude kodanike hulgas oli märk sellest, et partei ei suuda tema ideoloogias pettunud juhtide klassi kontrolli all hoida. Niipea kui tõeliste hüvede saamiseks juhtkohtadele pürgijad loobusid parteisse astumast või hakkasid sealt lahkuma, oli selge, et olukord on täbar.54

      SEE, ET JELTSIN parteist lahkus, ei tähendanud, et ta oleks mingitest privileegidest ilma jäänud. Selleks ajaks, kui ta selle sammu astus, oli ta juba Venemaa Ülemnõukogu eesotsas, sai head palka, tal olid suured ametiruumid ning talle oli määratud auto koos juhiga. Tegelikult polnud ta sugugi esimene kunagine parteitegelane, kes sai endale koha uutes demokraatlikes institutsioonides. Esimestena talitasid nii

Скачать книгу