LITMIR.BIZ

Скачать книгу

39-aastane, sai temast Stavropoli krai parteikomitee esimene sekretär, ning sellel kohal töötas ta kuni oma arvamiseni NLKP Keskkomitee sekretäride hulka”. Stavropolis pälvis Gorbatšov tähelepanu ja toetuse brežnevliku valitseva ladviku kahelt mõjukalt liikmelt, kel olid siinse kandiga otsesidemed. Üks neist oli Nõukogude ideoloogiline valvekoer Mihhail Suslov, teiseks aga KGB juht ja tulevane kompartei peasekretär Juri Andropov. Need kaks liitlast korraldasid Brežnevi valitsemise viimastel aastatel Gorbatšovi üleviimise Moskvasse.22

      Kuni saabumiseni Moskvasse 1979. aastal Keskkomitee põllumajanduse eest vastutava sekretärina polnud Gorbatšov välissuhetega peaaegu kokku puutunud, kui jätta kõrvale harvad välisreisid madala- ja kesktasemeliste parteidelegatsioonide koosseisus. Ent kui ta Andropovi lühikese võimuloleku ajal edutati tähtsamatele kohtadele riigitüüri juures ja valiti seejärel 1985. aasta märtsis riigi kõrgeimasse ametisse, Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretäriks, selgus, et ta õpib kiiresti. Liberaalse poliitika pooldajad Moskvas leidsid temas lõpuks ometi tippjuhi, kes oli valmis kuulama ja riskima, et teha katset muuta status quo’d nii kodu- kui ka välismaal. Paljud neist igatsesid Nikita Hruštšovi suhteliselt vabade aegade ja Brežnevi esimeste valitsusaastate pingelõdvendusperioodi poliitika järele. Samuti imetlesid nad salamisi 1968. aasta Praha Kevadet – Tšehhi kommunistide katset (mis Nõukogude sõjalise jõuga maha suruti) luua „inimnäolist” sotsialismi. Gorbatšov, keda oli mõjutanud Stalini terrori hukkamõistmine 1950. aastate keskel (stalinlikud repressiivorganid olid vahistanud tema mõlemad vanaisad) ning kes Moskva ülikoolis õppides elas ühes toas Praha Kevade ühe eestvedaja Zdeněk Mlynářiga, oli hea kuulaja, ning mis veel tähtsam, teoinimene.

      Sisepoliitikas algatas Gorbatšov perestroika (otsetõlkes „ümberehitamine”), mis leevendas partei kontrolli tsentraliseeritud majanduse üle ja tõi sisse turumajanduse elemendid. Samuti tegi ta algust glasnostiga (avalikustamisega), laenates selle mõiste Nõukogude dissidentide sõnavarast; seeläbi vähenes partei kontroll meedia üle ja hakati lubama mõningast ideoloogilist pluralismi. Välispoliitikas pöördus Gorbatšov tagasi ideede juurde, mis meenutasid Brežnevi pingelõdvenduspoliitikat, ning loobus lõpuks Ida-Euroopas poliitilise ja sõjalise vahelesegamise Brežnevi doktriinist. Gorbatšovis olid Reagan ja Bush lõpuks leidnud Nõukogude juhi, kes mitte ainult ei kavatsenud elama jääda, vaid oli ka valmis tuumarelvitustamise üle läbi rääkima. Vähem kui kuu aega pärast ametisse saamist peatas Gorbatšov Nõukogude keskmaarakettide Ida-Euroopasse paigutamise; mõni kuu hiljem kutsus ta Ühendriike üles vähendama Nõukogude ja USA strateegilist tuumaarsenali poole võrra.

      1986. aasta novembris Islandil Reykjavíkis toimunud tippkohtumise ajal olid Reagan ja Gorbatšov – oma nõunike õuduseks – peaaegu kokku leppimas tuumarelvade täielikuks kaotamiseks. Kokkuleppe saavutamist takistas üksnes see, et Reagan taotles visalt oma strateegilise kaitseinitsiatiivi (SDI) ehk raketitõrjeprogrammi jätkamist. Gorbatšovi arvates jätnuks SDI, juhul kui ameeriklased selle ellu rakendavad, Nõukogude Liidu halvemasse olukorda. Tippkohtumine lõppes tulemusetult ja näis, et maailm naaseb külma sõja süngeimate päevade juurde. Ent lõpuks dialoogi jätkati. Nõukogude vesinikupommi looja ja silmapaistev poliitiline teisitimõtleja Andrei Sahharov aitas Gorbatšovi veenda, et SDI on kõigest Reagani ettekujutuse vili. Nõukogude riigijuht lendas 1987. aastal Washingtoni, et kirjutada alla kokkuleppele, mille eesmärk oli piirata USA ja Nõukogude Liidu tuumaarsenali ning kõrvaldada Euroopast keskmaatuumarelvad. Nüüd, 1991. aasta juulis kavatsesid Gorbatšov ja Bush kasutada „eurorakettidest” tehtud sulepäid, et kirjutada alla uuele lepingule, millega pidi vähendatama kaugmaarakettide arvu, mis ühelt poolt Atlandi ookeani olid sihitud Washingtonile, New Yorgile ja Bostonile ning teiselt poolt Moskvale, Leningradile ja Kiievile.23

      Moskva tippkohtumisele eelnenud kuudel tuli Nõukogude riigijuhil hakata võitlema oma poliitilise ellujäämise eest. Kuigi Nõukogude president ja tema nõunikud ning heasoovijad nii kodu- kui ka välismaal uskusid kindlalt, et Nõukogude süsteemi reformimine on ilma ühiskonna demokraatliku ümberkujundamiseta võimatu, ei tahtnud majandusreform ja demokraatia tegelikkuses hästi koos toimida. Perestroika lõhkus vana majandussüsteemi enne, kui turumehhanismid oleksid jõudnud rakenduda ja tulemusi anda. Parteiaparaadi ajas vihale glasnost, sest see lõpetas tema monopoolse kontrolli meedia üle ja andis avalikkusele esimest korda pärast 1917. aastat võimaluse arvamust avaldada. Kuna majandusraskused kasvasid ja elatustase langes järsult, asusid Gorbatšovi ründama nii parteiaparatšikud kui ka reformimeelsed, kes kutsusid üles viima majanduses ja ühiskonnas ellu radikaalseid muudatusi Poola ja teiste endiste Nõukogude Ida-Euroopa satelliitide eeskujul.

      Eelteade Bushi-Gorbatšovi tippkohtumise puhul Moskvasse saabunud Lääne ajakirjanikele, mille koostas Gene Gibbons Reutersist, rääkis kasvavast lõhest Kremli ja lihtsate moskvalaste vahel. „USA Moskva saatkonna sissekäigu kohal asuvale sildile on kirjutatud Fort Apache, mis iseloomustab väga täpselt elu majanduslanguse käes kannatavas Nõukogude pealinnas,” öeldi teates. „Sel ajal kui George Bushi autokorteež läbib seda 8,8 miljoni elanikuga linna, näeb ta pikki poejärjekordi, tühje kaupluseaknaid, katkisi autosid tänavate ääres ja kümneid seisvaid ehituskraanasid. Kremlis torkab talle silma teine äärmus: sädelev kuld ja kristall-lühtrid, imelised maalid, kaunid puuparketiga kaetud põrandad ja nii palju marmorit, et sellest saaks ehitada tuhandeid monumente.”24

      Tavaliste Nõukogude kodanike halvenev elujärg – inimesed olid järjest rahulolematumad mitte ainult oma olukorra, vaid ka valitseva ladviku privileegide pärast – muutis Gorbatšovi ebapopulaarseks rahva hulgas, kellele ta tahtis anda vabaduse. Teatades tippkohtumise ajal Moskvast, rääkis Peter Jennings, üks Ameerika „kolmest suurest” uudisteankrust, ABC televõrgu vaatajatele, et Gorbatšovi populaarsusreiting oli langenud ohtliku 20 protsendini (Bushi populaarsusreiting küündis samal, Lahesõjale vahetult järgneval ajal üle 70 protsendi). Ent vesteldes Lääne ajakirjanikega ilmutas Gorbatšov optimismi ja näitas, et tal on huumorisoont. Osutades sõbralikule rahvasummale Kremli juures, ütles ta Jenningsile: „Näete, mõnele inimesele ma meeldin.” Ta lisas: „Ma olen inimene, kes tegi kõige sellega algust. Kui keegi kavatseb Gorbatšovi maha kanda, siis see on ennatlik hinnang.” Esimest korda mitme kuu jooksul tundis Gorbatšov, et saab olukorra lõpuks kontrolli alla, ohjeldades konservatiivset opositsiooni, ja tema soov oli kasutada tippkohtumist selleks, et tagada oma sisepoliitikale rahvusvaheline toetus.25

      MOSKVA TIPPKOHTUMISE ESIMENE ametlik kokkusaamine toimus 1991. aasta 30. juulil Kremli Suure palee Katariina saalis. „Gorbatšov oli imetlusväärne,” kirjutas George Bush, meenutades oma muljeid tippkohtumise esimesest kokkusaamisest, „ja ma tõesti ei tea, kuidas ta suutis kogu seda vastaste survet taluda.” Nõukogude riigijuhti pigistati tõepoolest kõvasti ning delegatsiooni koosseis, kelle ta Bushiga kohtumise tarvis kaasa tõi, peegeldas tema kahanenud rolli Nõukogude poliitikas. Gorbatšovi saatis kokkusaamisel ühe liiduvabariigi, Kasahstani juht Nursultan Nazarbajev. Teine, Venemaa eesotsas seisev Boriss Jeltsin, oli samuti kutsutud, kuid ta jättis tulemata – teades, et Bush sama päeva õhtul ise tema ametiruumidesse saabub. Kohale ei ilmunud ka kaitseminister Dmitri Jazov, kes saatis end esindama oma asetäitja.26

      Gorbatšovi jaoks oli tippkohtumise-eelne aeg kõike muud kui meeldiv. See, mida ta ise pidas oma uue välispoliitika hetketriumfiks, oli valitseva ladviku mõne kõige mõjukama liikme arvates Nõukogude huvide mahamüümine. Kui Nõukogude sõjaväeline juhtkond oli alati nurisenud eelarvekärbete üle, siis Gorbatšovi lahkhelid oma sõjalis-tööstusliku kompleksiga olid suuremad kui ühelgi tema eelkäijal, kaasa arvatud Nikita Hruštšov, keda sõjaväelased meenutasid ikka veel vihkamisega selle eest, et 1960. aastate alguses kärpis ta tugevasti Nõukogude tavarelvajõude. Aga rahulolematute hulka, kelle meelest ameeriklastele oli tehtud liigsuuri järeleandmisi peaaegu igas tähtsamas tuumarelvalepinguga seotud valdkonnas, ei kuulunud mitte ainult Nõukogude sõjaväelased. Seda tunnet jagas ka üks juhtivaid USA välispoliitikavaatlejaid Strobe Talbott, kes 1990. aastate teisel poolel oli Ameerika Ühendriikide Venemaa-suunalise välispoliitika peakujundaja.

      Artiklis, mis

Скачать книгу