LITMIR.BIZ

Скачать книгу

neljasilmajuttu, taotledes investeeringuid Kasahstani loodusvarade sektorisse, kuid Jeltsin keeldus etendamast talle Nõukogude Liidu juhi ette antud rolli ja osaleda „anonüümses külaliste massis”, nagu ta ütles. Kohale tulemise asemel saatis ta Bushile kutse külastada hoopis teda tema uutes tööruumides Kremlis. Bush võttis kutse vastu.70

      Bushi ja Jeltsini kohtumine kestis umbes nelikümmend minutit ja sellel käsitleti peamiselt probleeme uues liidulepingus, mille oli välja käinud Gorbatšov ning mida Jeltsin toetas. Kohtumine ise oli märk sellest, et Valge Maja on omistanud Jeltsinile eristaatuse. Otsustades selle järgi, millest Bush rääkis, oli tema peamine ülesanne kinnitada Jeltsinile, et USA toetab endiselt reformipoliitikat, nii tema kui ka Gorbatšovi oma, olles samal ajal juba ette vastu Jeltsini võimalikule kavale avada Ühendriikides Venemaa esindus või sõlmida mingi ametlik kokkulepe koostööks USA-ga. „Nagu te teate, ei saa me teie vabariigiga diplomaatilisi suhteid sisse seada, kuna peame seda Nõukogude Liidu osaks,” olid sõnad, mida Bush pidi Jeltsinile ütlema. Kohtumisel jäi ta sellele joonele kindlaks. Kui Jeltsin küsis temalt: „Kas ma saan õigesti aru, et te toetate minu mõtet meie suhete aluste ametlikust vormistamisest?”, vastas Bush mitte eriti diplomaatiliselt: „Milliste suhete? Kas peate silmas USA ja Venemaa suhteid või teie suhteid keskusega? Ma ei saa teie küsimusest päris hästi aru.” Kohal viibinud riigisekretär James Baker „tõlkis” Bushi vastuse pettunud Jeltsinile: „President Jeltsin, vastus sõltub sellest, mida uues liidulepingus öeldakse vabariikide õiguse kohta sõlmida kokkuleppeid teiste riikidega. Me peame seda uut liidulepingut nägema.”71

      Kui sellega, et ta saatis Bushile kutse külastada teda tema uutes Kremli ametiruumides, üritas Jeltsin jätta endast kodumaal muljet kui maailmatasemel sõltumatust juhist, siis läks see tal kindlasti korda. Ja kui ta tahtis Gorbatšovile ninanipsu anda, siis õnnestus tal ka see. Gorbatšov meenutas oma mälestustes toda episoodi kibedusega. Ent kui Jeltsini soov oli parandada suhteid Ameerika presidendiga, siis siin kukkus ta täielikult läbi. Bush oli Jeltsini peale maruvihane, sest too jäi peaaegu kümme minutit hiljaks. „Kui kaua me peame Tema Kõrgust ootama?” kurtis Scowcroft. Seejärel pikendati alguses veerandtunnisena kavandatud viisakusvisiiti neljakümnele minutile, ning Jeltsin kordas seisukohti, mis ta oli esitanud Bushile juba nende eraviisilise kohtumise ajal rühma nõuandjatega USA-st ja Venemaalt, kes pärast kahe presidendiga ühinesid. Pärast seda tuli Jeltsin välja järjekordse üllatusega, üritades anda improviseeritud pressikonverentsi ajakirjanikele, kes olid ilma Bushi nõusolekuta Kremlisse toodud. Ta rääkis reporteritele, et kaks poolt olid ette valmistanud aluskokkuleppe, mis puudutavat Venemaa ja USA koostööd ning mille eest ta olevat president Bushile tänulik. Bush jäi selle torke puhul rahulikuks, kuid kui Jeltsin valmistus vastama ajakirjanike küsimustele, teatas president talle, et on juba hiljaks jäänud ja peab lahkuma. Autosse istudes ütles Bush Scowcroftile, et „paraadi juhtinud” Jeltsin vedas ta lõksu.72

      Moskva tippkohtumisel toimunu tõi Bushile ja Scowcroftile meelde tolle kummaliselt käituva poliitiku, keda nad olid esimest korda kohanud 1989. aasta septembris. Ent kuitahes matslik, lapsik ja ettearvamatu Jeltsini käitumine ka poleks olnud, leidis Bush, et tal on järjest rohkem ühist just tema ja mitte enam Gorbatšoviga. 1991. aasta suvel oli üks tähtsamaid küsimusi, mis Bushi jaoks Nõukogude Liiduga seondus, Balti riikide Eesti, Läti ja Leedu sõltumatus – nende püüdlusi toetasid paljud USA Senati ja Kongressi liikmed. Bush püüdis tasa ja targu Gorbatšovi survestada, et too tunnistaks Leedu ja Läti 1990. aastal välja kuulutatud iseseisvust. Kui Gorbatšov ei suutnud otsustada, siis Jeltsiniga oli lugu vastupidine. Ta oli Venemaa nimel hukka mõistnud keskvõimu repressiivse käitumise 1991. aasta algul ja toetanud Balti riikide tungi iseseisvumisele. Seistes nüüd Bushi kõrval, kinnitas ta oma jätkuvat toetust nende üritusele. Reporteritele, kelle ta oli ilma Bushi nõusolekuta kokku kogunud, rääkis Jeltsin, et Venemaa ja USA on Baltikumi suhtes ühel meelel: neil kolmel vabariigil tuleb lasta minna. See oli seisukoht, millele Gorbatšov polnud julgenud asuda.73

      Kui George Bush järgmisel päeval Moskvast lahkus, valmistas talle muret niihästi oht, mida Gorbatšovi jaoks kujutas tema enda sõjavägi, kui ka pingeline olukord suhetes vabariikide juhtidega. Jeltsin oli nende hulgas kõige avameelsem, kuid ta polnud ainus, kes soovis, et keskvõim oleks nõrgem ja tema kodumaa saaks rohkem vabadust.

      3. PEATÜKK

      Kiievi kotlet

      VARSTI PÄRAST 1991. AASTA 1. AUGUSTI KESKPÄEVA tõusis George Bushi Air Force One Moskva-lähedaselt Šeremetjevo lennuväljalt õhku ja võttis suuna Kiievile, Ukraina pealinnale ning Nõukogude Liidu suuruselt kolmandale linnalisele keskusele. 1991. aastal oli umbes nelikümmend USA tuumalõhkepead sihitud sellele vene keeles Kievi nime kandvale74 linnale. Tuumasõja korral oleks rohked aatomiplahvatused siinsed ehitised varemehunnikuiks muutnud ja tapnud kõik linna rohkem kui kaks miljonit elanikku. START-lepingule allakirjutamine tähendas seda, et sõja korral tabanuks Kiievit vähem rakette. Kui oleks juhtunud halvim, võinuks osa elanikest koguni ellu jääda. Kuid George Bushi visiidi eesmärk polnud mitte sellest kahtlasevõitu heast uudisest teavitamine. Ameerika president saabus kohale, et anda üle hoopis teistlaadi sõnum.75

      Kiievi väisamine oli kavandatud kõigest viis tundi vältava peatusena, ent asi polnud tundide arvus. Tähtsam oli lihtne tõik, et Bushi arvates polnud Moskvas toimunud läbirääkimistest küllalt: tuli käia vabariikides ja rääkida ka nende juhtidega. See oli uus areng Nõukogude-Ameerika suhetes ja märk Nõukogude Liidu poliitiliste olude kiirest muutumisest. Valge Maja tahtis anda märku oma valmidusest töötada koos vabariikidega, hoiatades samal ajal nende juhte vägivalla kasutamise eest oma eesmärkide saavutamisel. Mitte keegi Bushi administratsioonist poleks toona osanud ennustada Nõukogude Liidu kiiret kokkuvarisemist ega ette näha, kui otsustavat osa hakkab Ukraina mõne kuu pärast selles protsessis mängima. Kiiev valiti kohaks, kus Ameerika uus, Nõukogude vabariike puudutav poliitika välja kuulutada sellepärast, et siinsed tippjuhid ei pooldanud täielikku iseseisvust. Ukraina Moskva-vastased jõud olid tugevad, kuid mitte vägivaldsed ja siinne avalikkus võis soostuda Washingtoni uut sõnumit kuulda võtma.

      Kuid Gorbatšovile ei meeldinud sugugi, et USA president külastab Ukrainat, rahvaarvult teisel kohal olevat Nõukogude vabariiki, mille juhtkond ilmutas suurt tõrksust ega tahtnud alla kirjutada uuele liidulepingule, mida ta aprillist saadik jõuliselt reklaamis. Erinevalt Bushist mõistis Gorbatšov hästi, kui tähtis on Ukraina Nõukogude Liidu tuleviku jaoks, ning ta kartis, et USA presidendi külaskäik võib liiduvastastele jõududele selles vabariigis julgust anda. Nõukogude president oli teinud kõik võimaliku, et seda visiiti ei toimuks. 21. juulil, pisut rohkem kui nädal enne Bushi Moskvasse saabumist helistas USA suursaadikule Matlockile ootamatult Ed Hewett, president Bushi erinõunik Nõukogude Liidu küsimustes. Hewetti Valges Majas asuvasse kabinetti oli saabunud Nõukogude diplomaatiline asjur, et edastada kiirteade Kremlist, kelle soov oli, et Bushi visiidi Kiievi osa ära jäetaks. See nõudmine jahmatas Matlockit. Nõukogude pool viitas mingitele ebamäärastele pingetele, kuid Kiievis tundus olevat üsna rahulik. Liiati olid visiidi ettevalmistused, millega Matlock Nõukogude välisministeeriumi heakskiidul oli algust teinud, juba käimas ja kaugele jõudnud. Nendega polnud seotud inimesed mitte ainult Ameerikas, vaid ka kolleegid Ukrainas ja külaskäigu ärajätmine sel ajahetkel oleks valmistanud Ameerika poolele suurt piinlikkust.

      Bushi jaoks tuli Nõukogude nõudmine üllatusena. See uudis jõudis temani, kui ta oli Air Force One’i pardal teel Türki. Koos Brent Scowcroftiga koostas president vastuse, milles seisis, et kui Nõukogude pool ei taha, et ta Kiievisse sõidaks, siis ta ei tee seda, kuid arvestades, et tolle visiidi ettevalmistused olid päris kaugele jõudnud ning nendega oli seotud ka Ukraina pool, jääks Kiievi külastamise ärajätmise eest vastutama Moskva. Matlock helistas avalikul liinil riigidepartemangu, ning teades, et KGB kuulab tõenäoliselt pealt, kirjeldas ärajätmise võimalikke negatiivseid tagajärgi – mitte Washingtonile, vaid Moskvale ja selle suhetele Ukrainaga. Järgmisel päeval kordas ta sama sõnumit Nõukogude välisministrile Aleksandr

Скачать книгу