LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Mida sa süüa tahaksid?”

      „Midagi kerget. Üllata mind,” ütleb ta, korrates mu varasemaid sõnu mängutoas.

      „Ma vaatan, mis ma teha saan.” Ma purjetan kabinetist välja kööki. Mu süda jõnksatab, kui näen seal proua Jonesi.

      „Proua Jones.”

      „Proua Grey. Kas olete valmis einestama?”

      „Ee…”

      Ta segab midagi pliidil, ja see lõhnab oivaliselt.

      „Ma mõtlesin härra Greyle ja endale võileiba teha.”

      Ta vaikib hetke. „Muidugi,” ütleb ta. „Härra Greyle maitseb Prantsuse sai – viilud on sügavkülmas. Ma teeksin teile meelsasti, ma’am.”

      „Ma tean, aga ma tahaksin ise teha.”

      „Ma saan aru. Ma tõmban end veidi koomale.”

      „Mida te seal valmistate?”

      „See on Bolognese’ kaste. Seda võib süüa mis tahes ajal. Ma panen selle sügavkülma.” Ta naeratab soojalt ja keerab kuumuse madalaks.

      „Ee – millega võileibu Christian eelistab?”

      „Proua Grey, te võite teha võileiba millega tahes, sest kui on tegemist Prantsuse saiaga, siis ta sööb.” Me naeratame teineteisele.

      „Hästi, aitäh.” Ma vaatan sügavkülma ja leian kilekotist viilutatud Prantsuse saia. Panen kaks tükki taldrikule ja asetan mikrolaineahju sulatusrežiimile.

      Proua Jones on kadunud. Ma kortsutan kulmu, minnes külmkapi juurde leivakatet otsima. Ma arvan, et peaksin paika panema, millal me proua Jonesiga köögis oleme. Mulle meeldiks nädalavahetusel ise Christianile süüa teha. Väga tore, kui proua Jones nädala sees süüa teeb – kokkamine on küll viimane asi, mida ma koju jõudes teha tahaksin. Hmm… nagu Christianil oma alistujate ajal oli. Ma raputan pead. Ma ei tohi liiga palju sellele mõelda. Ma leian külmkapist sinki ning puuviljakastist ideaalselt küpse avokaado.

      Ma lisan purustatud avokaadole pisut soola ja sidrunit ning Christian ilmub oma kabinetist, käes uue maja plaanid. Ta asetab need letile, longib minu juurde ja põimib käed mu ümber, suudeldes mu kaela.

      „Paljajalu ja köögis,” pomiseb ta.

      „Kas see väljend polnud mitte „paljajalu ja rasedana köögis”?” muigan ma.

      Ta jäigastub, kogu ta keha mu vastas on pinges. „Veel mitte,” ütleb ta, ja ta hääles on tunda kartust.

      „Ei! Veel mitte!”

      Ta lõdvestub. „Selles suhtes oleme me ühel nõul, proua Grey.”

      „Aga tegelikult sa tahad lapsi, eks?”

      „Muidugi, jah, kunagi. Aga ma pole veel valmis sind jagama.” Ta suudleb jälle mu kaela.

      Oh… jagama?

      „Mida sa valmistad? Tundub, et midagi head.” Ta suudleb mind kõrva taha ja ma tean, et tahab mu mõtted mujale viia. Meeldiv värin jookseb mul mööda selgroogu alla.

      „Millegagi kaetud leibu,” ütlen ma itsitama hakates.

      Ta naerab, suu mu kaela vastas, ja näksab mu kõrvalesta. „Minu lemmikud.”

      Ma müksan teda küünarnukiga.

      „Proua Grey, te teete mulle haiget.” Ta hõõrub oma külge, justkui see valutaks.

      „Piripill,” pomisen ma halvakspanuga.

      „Piripill?” ütleb ta uskumatult. Ta annab mulle laksu tagumiku pihta, nii et ma kiljatan. „Tee mu söök kiiresti valmis, ümmardaja. Ja pärast ma näitan sulle, milline piripill ma olen.” Ta annab veel ühe laksu ja läheb külmkapi juurde.

      „Kas sa veini tahad?” küsib ta.

      „Jah, palun.”

      CHRISTIAN LAOTAB GIA PLAANID baariletile laiali. Sel naisel on tõepoolest suurepärased ideed.

      „Mulle meeldib ta ettepanek teha kogu allkorruse tagumine sein klaasist, aga…”

      „Aga?” õhutab Christian.

      Ma ohkan. „Ma ei taha, et maja iseloom kaotsi läheks.”

      „Iseloom?”

      „Jah. See, mida Gia pakub, on üsna radikaalne, aga… noh… ma armusin sellesse majja, nagu see oli… kõigi ta puudustega.”

      Christiani kulm kerkib, nagu oleks see midagi jubedat.

      „Mulle meeldib see sellisena, nagu on,” sosistan ma. Kas see vihastab teda?

      Ta vaatab mind ainiti. „Ma tahan, et see maja oleks selline, nagu sina tahad. See on sinu oma.”

      „Ma tahan, et see sinule ka meeldiks. Et me oleksime seal õnnelikud.”

      „Mina olen õnnelik seal, kus sina. Nii lihtne see ongi, Ana.” Ta ei pööra minult pilku. Ta on absoluutselt siiras. Ma pilgutan silmi ja mu süda paisub. Oh taevas, ta tõesti armastab mind.

      „Noh,” ma neelatan, võideldes liigutusega, mis mu kurku nöörib, „mulle meeldib klaassein. Aga võib-olla peaks Giale rääkima, et ta maja esialgsena säilitamist tõsiselt võtaks.”

      Christian muigab. „Muidugi. Mida iganes sa tahad. Mis sa ülemise korruse ja keldrikorruse plaanidest arvad?”

      „Need mulle meeldivad.”

      „Tore.”

      Hästi… Ma võtan end kokku, et küsida miljoni-dollari-küsimust. „Kas sa tahad sinna mängutuba?” Ma tunnen, kuidas oi-kui-tuttav puna üle mu näo valgub. Christiani kulmud kerkivad.

      „Aga sina?” vastab ta, ühtaegu üllatunud ja lõbustatud.

      Ma kehitan õlgu. „Ee… kui sina tahad.”

      Ta silmitseb mind hetke. „Ärme seda praegu otsusta. Pealegi, sellest saab kodu perekonnale.”

      Ma olen oma pettumusekihvatusest üllatunud. Ma arvan, et tal on õigus… ehkki, millal meil see perekond saab olema? Sinna võib minna aastaid.

      „Pealegi, me võime improviseerida.” Ta muigab.

      „Mulle improviseerimine meeldib,” sosistan ma.

      Ta muigab. „Ma tahaksin üht asja arutada.” Christian osutab magamistoale ja me arutame üksikasjalikult läbi vannitoad ja eraldi garderoobid.

      KUI ME LÕPETAME, ON kell pool kümme.

      „Kas sa lähed tagasi tööle?” küsin ma, kui Christian plaanid kokku rullib.

      „Kui sa ei taha, siis ei lähe.” Ta naeratab. „Mida sa teha tahaksid?”

      „Me võiksime telekat vaadata.” Ma ei taha lugeda, ma ei taha voodisse minna… veel.

      „Hästi,” nõustub Christian, ja ma järgnen talle telerituppa.

      Me oleme seal kolm, võib-olla neli korda istunud, ja Christian loeb tavaliselt raamatut. Teda televisioon üldse ei huvita. Ma kerin end ta kõrvale diivanile, jalad enda all ja pea ta õlal. Ta lülitab sisse lameekraaniga teleri ja klõpsib puldiga kanaleid.

      „Kas sa tahad midagi konkreetset vaadata?”

      „Sulle telekavaatamine eriti ei istu, eks?” pomisen ma.

      Ta raputab pead. „Ajaraiskamine. Aga ma vaatan midagi sinuga koos.”

      „Me võiksime ninnutada.”

      Ta keerab näo minu poole. „Ninnutada?” Ta vaatab mind, nagu oleks mulle kaks pead kasvanud. Ta jätab klõpsimise järele, nii et mängima jääb Hispaania seebiooper.

      „Jah.” Miks ta nii kohkunud on?

      „Me võime voodisse minna.”

      „Me teeme seda kogu aeg. Millal oli viimane kord, kui sa teleka ees ninnutasid?” küsin ma

Скачать книгу