Viiskümmend halli varjundit - E. L. James

Скачать книгу

heidan talle vilksamisi pilgu. Ta paistab nii rahulik ja külmavereline, nagu oleks ta lahendanud Seattle Times’i ristsõna. Kui ebaõiglane. Kas mu juuresolek talle üldse mõju ei avalda? Ta vaatab mind silmanurgast ja hingab vaikselt, ent sügavalt välja. Oh, avaldab küll mõju – ja mu väga väike sisemine jumalanna tantsib malbelt võidukat sambat. Ärimehed lähevad teisel korrusel välja. Meil on veel üks korrus sõita.

      „Sa oled hambaid pesnud,” ütleb ta mulle otsa vaadates.

      „Ma kasutasin sinu hambaharja.“

      Ta huuled kerkivad väikeseks naeratuseks. „Oh, Anastasia Steele, mis ma küll sinuga peale hakkan?“

      Uksed avanevad esimesel korrusel ning ta võtab mul käest kinni ja tõmbab mu uksest välja.

      „Mis nende liftidega küll on?” pomiseb ta läbi vestibüüli kiirustades, rohkem endale kui mulle. Ma püüan tal kannul püsida, sest mu aru on täielikult laiali pillutud mööda Heathmani hotelli kolmanda lifti põrandat ja seinu.

      KUUES PEATÜKK

      Christian avab musta Audi linnamaasturi reisijapoolse ukse ja ma ronin sisse. See on autode hulgas tõeline elajas. Christian pole maininud kirehoogu, mis liftis plahvatas. Kas mina peaksin seda tegema? Kas me peksime sellest rääkima või teesklema, et seda ei juhtunud? See tundub nii ebareaalsena, mu esimene sügav ennastunustav suudlus. Aja möödudes kujundan ma sellest müüdi, nagu on legendid kuningas Arthurist või kadunud Atlantise linnast. Seda ei juhtunud kunagi, seda pole olnud. Võib-olla kujutasin ma kõike seda ette. Ei. Ma puudutan huuli, mis on ta suudlusest paistes. Muidugi see juhtus. Ma olen muutunud naine. Ma tahan seda meest meeletult, ja tema tahtis mind.

      Ma vaatan teda vilksamisi. Christian on viisakas, pisut eemalolev, nagu ta tavaliselt on.

      Kui segadusseajav.

      Ta käivitab mootori ja tagurdab parkimisplatsilt välja. Ta lülitab sisse helisüsteemi. Auto on tulvil ülimalt kaunist, maagilist muusikat. Laulab kaks naist. Oh … kõik mu meeled on suures segaduses, nii et see avaldab veel rohkem mõju. See paneb meeldivad värinad mööda mu selgroogu jooksma. Christian sõidab Southwest Parki avenüüle, ta juhib kergelt, laisa enesekindlusega.

      „Mida me kuulame?“

      „See on Delibes‘i „Lilleduett” ooperist „Lakmé”. Kas sulle meeldib?“

      „Christian, see on imeilus.“

      „Eks ole ju?” Ta muigab mulle otsa vaadates. Ja üürikeseks hetkeks mõjub ta oma eale vastavalt: noor, muretu ja hingematvalt ilus. Kas see on võti tema juurde? Muusika? Ma istun ja kuulan neid inglihääli, kes mind narritavad ja võrgutavad.

      „Kas ma tohin seda veel kord kuulata?“

      „Muidugi.” Christian vajutab nuppu, ja muusika embab mind jälle. See on õrn, aeglane, armas ja kindel rünnak mu kuulmismeelele.

      „Kas sa armastad klassikalist muusikat?” küsin ma, lootes vihjet tema isiklikele eelistustele.

      „Mu maitse on eklektiline, Anastasia, alates Thomas Tallisest kuni „Kings of Leon‘ini”. Oleneb meeleolust. Aga sina?“

      „Mul samuti. Ehkki ma ei tea, kes on Thomas Tallis.“

      Ta pöördub minu poole ja vaatab mulle korraks otsa, enne kui pilgu jälle teele suunab.

      „Ma mängin teda sulle kunagi. Ta on 16. sajandi Briti helilooja. Tuudorite dünastia, kiriku koorimuusika.” Christian muigab mulle otsa vaadates. „Kõlab väga esoteeriliselt, ma tean, aga see on samuti võluv.“

      Ta vajutab nuppu ja „Kings of Leon” hakkab laulma. Hmm … seda ma tean. „Sex on Fire.” Kui asjakohane. Muusikasse lõikub telefonihelin, mis kostab üle helisüsteemi valjuhääldite. Christian vajutab nuppu juhipaneelil.

      „Grey,” nähvab ta. Ta on nii järsk.

      „Härra Grey, Welch siinpool. Mul on info, mida te soovisite,” ütleb krigisev kehatu hääl.

      „Hästi. Saatke see mulle meiliga. Kas veel midagi?“

      „Ei, sir.“

      Ta vajutab nuppu, ja muusika on tagasi. Ei head-aega ega tänan. Ma olen nii rõõmus, et pole kunagi tõsiselt mõelnud tema juurde tööle minna. Ainuüksi see mõte tekitab judinaid. Ta on oma töötajate suhtes lihtsalt liiga ülemuslik ja külm. Muusika katkeb jälle kõne tõttu.

      „Grey.“

      „NDA saatis teile meili, härra Grey.” Naisehääl.

      „Hästi. See on kõik, Andrea.“

      „Head päeva, sir.“

      Christian lõpetab kõne. Muusika saab väga lühikest aega mängida, kui telefon jälle heliseb. Põrgu värk, kas see ongi tema elu – pidevalt üha telefonikõned?

      „Grey,” kähvab ta.

      „Tere, Christian, kas keppi said?“

      „Tere, Elliot, mul on valjuhääldi peal ja ma pole autos üksi.” Christian ohkab.

      „Kes seal sinuga on?“

      Christian pööritab silmi. „Anastasia Steele.“

      „Tšau, Ana!”

      Ana!

      „Tere, Elliot.“

      „Ma olen sinust palju kuulnud,” sõnab Elliot karedal häälel. Christian kortsutab kulmu.

      „Ära usu ühtki sõna, mida Kate ütleb.“

      Elliot naerab.

      „Ma lasen Anastasia nüüd välja.” Christian rõhutab mu täisnime. „Kas ma korjan su üles?“

      „Muidugi.“

      „Varsti näeme.” Christian lõpetab kõne ja muusika on tagasi.

      „Miks sa tahad, et mind Anastasiaks kutsutaks?“

      „Sest see on sinu nimi.“

      „Ma eelistan Anat.“

      „Tõsi ka või?“

      Me oleme peaaegu mu korteri ees. Sellega ei läinud kaua.

      „Anastasia,” lausub ta mõtisklevalt. Ma põrnitsen teda, aga ta ei tee väljagi. „See, mis liftis juhtus – seda ei juhtu enam, noh, kui see pole ette kavatsetud.“

      Ta sõidab otse mu ukse ette. Ma märkan tagantjärele, et ta pole minu käest küsinud, kus ma elan – sest ta teab. Kuid ta ju saatis need raamatud, muidugi ta teab, kus ma elan. Millega see osav telefonijälitaja ja helikopteriomanik küll hakkama ei saaks?

      Miks ta mind enam ei suudle? Ma mossitan selle mõtte peale. Ma ei saa aru. Ausalt, tema perekonnanimi peaks olema Mõistatus. Ta ronib autost välja, sammub kerge nõtke sammuga minupoolse ukse juurde ja avab selle, härrasmees nagu alati – võib-olla välja arvatud väga harvad, hinnalised liftihetked. Ma punastan, meenutades tema suud minu omal, ja järsku tuleb pähe mõte, et ma ei saanud teda puudutada. Ma tahtsin oma sõrmi ta dekadentlikesse sassis juustesse põimida, aga ei saanud käsi liigutada. Ma olen tagantjärele pettunud.

      „Mulle meeldis, mis liftis juhtus,” pomisen ma autost välja ronides. Mulle tundub, et ta ahmib õhku, aga ma ei tee sellest väljagi ja suundun trepist üles eesukse juurde.

      Kate ja Elliot istuvad meie söögilaua ääres. Neljateisttuhande dollarilised raamatud on kadunud. Jumal tänatud. Mul on nendega omad plaanid. Kate‘i näol on kõige eba-kate‘ilikum tobe muie ja ta juuksed on üpris seksikalt sassis. Christian järgneb mulle elutuppa ja vaatamata oma mul-oli-terve-öö-tore-olla muigele silmitseb Kate teda kahtlustavalt.

      „Tšau, Ana.” Ta hüppab püsti mind kallistama ja hoiab siis mind endast eemal, et saaks mind uurida. Ta kortsutab kulmu ja pöördub Christiani poole.

      „Tere hommikust, Christian,” ütleb ta, ja ta toon on pisut vaenulik.

      „Tere, preili Kavanagh,”

Скачать книгу