LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sa olid?“

      „Tualeti järjekorras.“

      José ja Levi vaidlevad tuliselt meie kohaliku pesapallimeeskonna üle. José teeb oma tiraadis pausi, et valada meile kõigile õlut, ja ma võtan suure sõõmu.

      „Kate, ma arvan, et lähen parem välja värsket õhku hingama.“

      „Ana, sa ikka üldse ei kanna.“

      „Viis minutit.“

      Jälle trügin ma läbi rahvahulga. Mul hakkab pea ringi käima, tunnen end nagu merehaige ja see on ebamugav ning ma püsin ebakindlalt jalgel. Palju ebakindlamalt kui tavaliselt.

      Tõmmates parklas kopsudesse sõõmu jahedat värsket õhku, saan aru, kui purjus ma olen. Mu nägemine on hägune ja ma näen tõepoolest asju kahekordselt nagu „Tomi ja Jerry” vanades filmides. Tunnen, kuidas süda pahaks läheb. Miks ma endale sellise jama korraldasin?

      „Ana,” José on minu juures. „Kas kõik on korras?“

      „Olen lihtsalt liiga palju joonud.” Ma naeratan talle nõrgalt.

      „Mina ka,” pomiseb ta ja ta tumedad silmad uurivad mind tähelepanelikult. „Kas sul on abi vaja?” küsib ta ja astub lähemale, pannes käe mulle ümber.

      „José. Minuga on kõik korras. Ma saan hakkama.” Ma püüan teda jõuetult eemale lükata.

      „Ana, palun,” sosistab ta, ja nüüd hoiab ta mind oma käte vahel, tõmmates mind endale lähemale.

      „José, mida sa teed?“

      „Sa tead, et sa meeldid mulle, Ana, palun.” Tema üks käsi on mu ristluul ja tõmbab mind enda vastu, teine on mu lõual ja kallutab mu pead tagasi. Pagan võtaks … ta kavatseb mind suudelda.

      „Ei, José, pea kinni – ei.” Ma lükkan teda, aga ta on nagu mingi kõvadest lihastest müür, ja ma ei suuda teda paigast liigutada. Ta käsi on libisenud mu juustesse ja ta hoiab mu pead paigal.

      „Palun, Ana, cariño,” sosistab ta mu huulte vastas. Ta hingeõhk on pehme ja liiga magus – margaritast ja õllest. Õrnalt suudleb ta mu lõuaalust, minnes suudlustega üles suu poole. Ma olen paanikas, purjus ja justkui lõksu sattunud. See tunne on lämmatav.

      „José, ei,” palun ma. Ma ei taha seda. Sa oled mu sõber, ja ma hakkan kohe oksendama.

      „Ma arvan, et daam ütles ei,” lausub üks hääl pimedusest vaikselt. Taevas halasta! Christian Grey, ta on siin. Kuidas? José laseb mu lahti.

      „Grey,” ütleb ta napilt. Ma vaatan ärevalt Christianile otsa. Ta põrnitseb Joséd ja on maruvihane. Kurat. Mu kõhus keerab ja mu keha pole enam võimeline alkoholi taluma, ning ma oksendan suurejooneliselt maha.

      „Oeh! Dios mío, Ana!” José hüppab vastikustundega tagasi. Grey haarab mul juustest kinni ja tõmbab need tuleliinist eemale ning viib mu õrnalt parkimisplatsi serval oleva lillepeenra juurde. Ma märkan sügava tänutundega, et siin on suhteliselt pime.

      „Kui sa mõtled veel oksendada, siis tee seda siin. Ma hoian sind.” Ta üks käsi on ümber mu õlgade – teine hoiab mu juukseid hobusesabas seljal, nii et need on näo eest ära. Ma püüan kohmakalt teda eemale lükata, aga oksendan jälle … ja jälle. Oh, kurat küll … kui kaua see kestab? Isegi kui mu magu on täiesti tühi ja midagi enam ei tule, raputavad mu keha vastikud kuivad öögatused. Ma luban endale, et ma mitte kunagi enam ei joo. See on sõnulseletamatult hirmus. Lõpuks see vaibub.

      Mu käed on lillepeenra kivipiirdel, hoides mind vaevu püsti. Lõputu oksendamine on kurnav. Grey võtab oma käed mu ümbert ära ja annab mulle taskuräti. Ainult temal võib olla monogrammiga, värskelt triigitud puuvillane taskurätik. CTG. Ma ei teadnudki, et neid ikka veel müüakse. Suud pühkides tuleb pähe hägune küsimus, et mida tähendab T. Ma ei suuda talle otsa vaadata. Olen häbisse uppunud, endale vastik. Ma tahan, et lillepeenra asalead mu alla neelaksid ja ma sinna jääksingi.

      José viivitab ikka veel baari sissepääsu juures ja jälgib meid. Ma oigan ja võtan pea käte vahele. See on vist kõige hullem hetk mu elus. Mu pea käib ikka veel ringi, kui püüan meenutada midagi veel hullemat – ja ainus, mis mulle ette tuleb, on Christiani tagasilükkamine – ja see on palju, väga palju varjundeid tumedam alandus. Ma riskin teda vilksamisi vaadata. Ta jälgib mind pingsalt, nägu jäik, nii et sellest ei saa midagi välja lugeda. Ringi pöörates näen ma Joséd, kel paistab ka endal üsna piinlik olevat, ja Grey mõjub talle hirmuäratavalt – nagu mullegi. Ma vahin teda ainiti. Mul on oma niinimetatud sõbra jaoks mõned valitud sõnad, millest ühtki ei saa tegevdirektor Christian Grey ees kuuldavale tuua. Ana, keda sa petad? Ta just nägi sind tänavale oksendamas, ja kohalikule floorale. Sa ei saa kuidagi varjata tõsiasja, et sul puudub daamilik käitumismaneer.

      „Ma … eee … sees näeme,” pomiseb José. Aga me kumbki ei tee temast välja ja ta hiilib majja tagasi. Olen nüüd Greyga omapäi. Kuradi kurat. Mida ma peaksin talle ütlema? Vabandama telefonikõne pärast.

      „Palun vabandust,” pomisen ma, vaadates taskurätti, mida ma raevukalt käes pigistan. See on nii pehme.

      „Mille pärast sa vabandad, Anastasia?“

      Pagan võtaks, ta tahab oma osa ikka kõige täiega kätte saada.

      „Telefonikõne pärast peamiselt. Et mul oli süda paha. Oh, see nimekiri on lõputu,” pomisen ma, tundes et mu nahk hakkab värvi võtma. Palun, palun, kas ma võiksin nüüd surra?

      „Me kõik oleme selle läbi teinud, ehkki ilmselt mitte nii dramaatiliselt kui sina,” ütleb ta kuivalt. „Siin on tegemist oma piiride tundmisega, Anastasia. See tähendab, et ma olen täielikult piiride ületamise poolt, aga see siin on liig mis liig. Loodetavasti ei saa see sulle harjumuseks.“

      Mu pea on paks liigsest alkoholist ja ärritusest. Mida kuradit on temal sellega pistmist? Mina teda siia ei kutsunud. Ta on nagu mingi keskealine mees, kes noomib mind nagu sõnakuulmatut last. Osa minust tahab öelda, et kui tahan end igal õhtul purju juua nagu täna, siis see on mu enda otsus ja sel pole temaga midagi pistmist – aga ma pole nii vapper. Mitte praegu, kui olen tema ees oksendanud. Miks ta ikka veel seal seisab?

      „Ei,” ütlen ma rusutult. „Ma pole kunagi varem purjus olnud ja praegu pole mul mingit soovi veel kunagi purjus olla.“

      Ma lihtsalt ei saa aru, miks ta siin on. Ma tunnen, et hakkan minestama. Ta märkab seda ja püüab mu enne kukkumist kinni ning upitab mu üles oma käte vahele, hoides mind oma rinnal nagu last.

      „Tule, ma viin su koju,” pomiseb ta.

      „Ma pean Kate‘ile ütlema.” Ma olen jälle ta käte vahel.

      „Mu vend võib talle öelda.“

      „Mida?“

      „Mu vend Elliot räägib preili Kavanagh’le.“

      „Ah?” Ma ei saa aru.

      „Ta oli koos minuga, kui sa helistasid.“

      „Seattle’is?” Ma olen segaduses.

      „Ei, ma peatun Heathmanis.“

      Ikka veel? Miks?

      „Kuidas sa mu üles leidsid?“

      „Ma jälitasin su mobiiltelefoni, Anastasia.“

      Oi jaa, muidugi jälitas. Kuidas see võimalik on? Kas see on seaduslik? Jälitaja, sosistab alateadvus mulle läbi tekiilapilve, mis ikka veel mu ajus hõljub, aga mul pole sellest midagi, sest tegemist on Christianiga.

      „Kas sul on jakk või käekott?“

      „Ee … jah, mul olid mõlemad kaasas. Christian, palun, ma pean Kate‘ile ütlema. Ta hakkab muretsema.” Ta pressib huuled kriipsuks ja ohkab raskelt.

      „Kui sa just pead.“

      Ta paneb mu maha ja mul käest kinni võttes viib tagasi baari. Ma tunnen, et olen nõrk, ikka veel purjus, mul on piinlik, ma olen kurnatud, alandatud, ja mingil kummalisel

Скачать книгу