LITMIR.BIZ

Скачать книгу

… Ma uurin raamatuid lähedalt, kolm köidet „D’Urberville‘ide Tessi“. Ma teen ühe raamatu lahti. Vanas kirjaviisis on tiitellehel kirjas:

London: Jack R. Osgood, McLlvaine and Co., 1891

      Püha müristus – need on esmaväljaanded. Need on väärt terve varanduse, ja ma tean otsekohe, kes need saatis. Kate vaatab raamatuid üle mu õla. Ta võtab kaardi.

      „Esmaväljaanded,” sosistan ma.

      „Uskumatu!” Kate‘i silmad on hämmastusest suured. „Grey?“

      Ma noogutan. „Ma ei suuda kedagi teist välja mõelda.“

      „Mida see kaart tähendab?“

      „Pole aimugi. Ma arvan, et see on hoiatus – ausalt, ta muudkui hoiatab mind, et ma temast eemale hoiaksin. Mul pole aimugi, miks. Ma ju ei kavatse ta ust maha murda.” Ma kibrutan kulme.

      „Ma tean, et sa ei taha temast rääkida, Ana, aga ta on sinust tõsiselt sisse võetud. Olgu hoiatused või mitte.“

      Ma pole lubanud endal viimastel nädalatel pikemalt Christian Greyst mõelda. Hea küll … aga ta hallid silmad kummitavad mind ikka veel mu unenägudes ja ma tean, et võtab terve igaviku aega, kuni mu aju suudab unustada tunde, kuidas mind ümbritsevad tema käed ja tema vaimustav lõhn. Miks ta mulle selle saatis? Ta ju ütles, et ma pole tema jaoks.

      „Ma leidsin ühe „Tessi” esmatrüki, mis on New Yorgis müügil neljateist tuhande dollari eest. Kuid sinu omad paistavad olevat palju paremas seisukorras. Need peaksid rohkem maksma.” Kate konsulteerib oma hea sõbra Google‘iga.

      „See tsitaat – Tess räägib seda oma emale, pärast seda, kui Alec d’Urberville on temaga nurjatusi teinud.“

      „Ma tean,” sõnab Kate mõtlikult. „Mida ta sellega öelda tahab?“

      „Ma ei tea ja mind ei huvita. Ma ei saa neid temalt vastu võtta. Ma saadan need tagasi samavõrra mõistatusliku tsitaadiga sellest samast raamatust.“

      „Selle, kus Angel Clare ütleb, et käi põrgu?” küsib Kate täiesti ükskõikse näoga.

      „Jah, just selle.” Ma itsitan. Ma armastan Kate‘i; ta on lojaalne ja toetab mind. Ma pakin raamatud uuesti kokku ja jätan need söögilauale. Kate ulatab mulle klaasi šampanjat.

      „Eksamite lõpu ja meie uue Seattle‘i-elu terviseks.” Ta muheleb.

      „Eksamite lõpu, uue Seattle‘i-elu ja suurepäraste tulemuste terviseks.” Me lööme klaasid kokku ja joome.

      BAAR ON VALJUHÄÄLNE JA metsik, täis peatseid lõpetajaid, kes tahavad purjutada. José ühineb meiega. Ta ei jää enam ülikooli, aga on pidutujus ja hoiab üleval meie uutmoodi vabadustunnet, ostes meile kõigile margaritasid. Viiendat klaasi kummutades saan aru, et see pole pärast šampanjat hea mõte.

      „Mis nüüd siis saab, Ana?” karjub José mulle üle lärmi.

      „Kate ja mina kolime Seattle‘isse. Kate‘i vanemad ostsid talle seal korteri.“

      „Dios mío, kuidas mõned inimesed elavad. Aga sa tuled mu näituse ajaks tagasi?“

      „Muidugi, José, mingi hinna eest ei jäta ma tulemata.” Ma naeratan, ja ta paneb käe ümber mu piha, tõmmates mind lähemale.

      „See tähendab mulle väga palju, kui sa kohal oled, Ana,” sosistab ta mulle kõrva. „Veel üks margarita?“

      „José Luis Rodriguez – kas sa tahad mind purju joota? Sest paistab sedamoodi olevat.” Ma itsitan. „Ma arvan, et parem ma võtan ühe õlle. Ma toon meile ühe kannu.“

      „Veel juua, Ana!” kisab Kate.

      Kate võib juua nagu härg, ning ta kannab palju. Tema käsi toetub Levi najale, kes meiega koos inglise keelt õppis ja oli põhiline fotograaf tudengilehes. Ta on loobunud seda viinauimas melu pildistamast. Tal on silmi vaid Kate‘i jaoks. Kate‘il on seljas tilluke särk ja jalas kitsad teksad ning kõrge kontsaga kingad, ta juuksed on üles pandud ja lokid langevad pehmelt ta näole, tavaline vapustav tema.

      Mina olen rohkem tossude ja T-särgi tüdruk, aga mul on jalas mu kõige vapustavamad teksased. Ma poen José embusest välja ja tõusen laua tagant püsti.

      Ohoo. Pea käib ringi.

      Ma pean toolileenist kinni haarama. Tekiilakokteilid pole just kõige parem mõte.

      Ma rajan teed baarileti juurde ja otsustan, et peaksin tualetti minema, seni kui veel püsti püsin. Hea mõte, Ana. Ma trügin läbi rahvahulga. Muidugi on siin saba, aga vähemalt on koridoris rahulik ja jahe. Ma võtan telefoni, et poleks nii igav oodata. Hmm … kellele ma viimati helistasin? Kas Joséle? Enne seda on number, mida ma ei tunne. Ah jaa. Grey, ilmselt on see tema number. Ma itsitan. Mul pole aimugi, mis kell on; võib-olla ma ajan ta üles. Võib-olla ta ütleb mulle, miks ta mulle need raamatud ja selle mõistatusliku sõnumi saatis. Kui ta tahab, et ma eemal püsiksin, siis pidanuks ta mu rahule jätma. Ma surun joobnud muige maha ja vajutan „helista” nuppu. Ta vastab teise helina peale.

      „Anastasia?” Ta on üllatunud, kuuldes, et see olen mina. No ja ausalt öelda olen mina selle üle üllatunud, et ma talle helistan. Siis registreerib mu segane aju … kuidas ta teab, et see mina olen?

      „Miks sa mulle need raamatud saatsid?” pudistan ma talle.

      „Anastasia, kas sinuga on kõik korras? Sa kõlad imelikult.” Ta hääl on murelik.

      „Mitte mina pole imelik, vaid sina.” Nojah, sellest sai ta nüüd küll aimu, et mu vaprus tuleb alkoholist.

      „Anastasia, kas sa oled joonud?“

      „Mis sul sellest?“

      „Ma olen … uudishimulik. Kus sa oled?“

      „Baaris.“

      „Millises baaris?” Ta kõlab ärritunult.

      „Portlandi baaris.“

      „Kuidas sa koju saad?“

      „Küll ma saan.” See vestlus ei lähe üldse sinnapoolegi, kuhu ma lootsin.

      „Mis baaris sa oled?“

      „Miks sa mulle need raamatud saatsid, Christian?“

      „Anastasia, kus sa oled? Ütle nüüd mulle.” Ta toon on nii … nii diktaatorlik, nagu ikka kontrollifriigil. Ma kujutlen teda vanaaegse filmirežissöörina, kes kannab ratsapükse, hoides käes megafoni ja ratsapiitsa. See kujutluspilt paneb mind valjusti naerma.

      „Sa oled nii … domineeriv.” Ma itsitan.

      „Ana, no siis ütle, kus kuradi kohas sa oled?“

      Christian Grey vannub. Ma itsitan jälle. „Ma olen Portlandis … tükk maad Seattle‘ist.“

      „Kus kohas Portlandis?“

      „Head ööd, Christian.“

      „Ana!”

      Ma katkestan kõne. Haa! Ja ta ei rääkinudki mulle raamatute kohta. Ma kortsutan kulmu. Missioon on täitmata. Ma olen tõesti üpris purjus – mu pea käib ebamugavalt ringi, kui ma järjekorras seisan. No tore, ennistise tegevuse eesmärk oligi purju jääda. Mul on see õnnestunud. Siis selline see purjusolek ongi – ilmselt pole see kogemus, mida korrata. Järjekord liigub ja nüüd on minu kord. Ma vahin tuimalt plakatit tualettrummi uksel, mis ülistab turvaseksi hüvesid. Kurat võtaks, kas ma just helistasin Christian Greyle? Põrguvärk. Mu telefon heliseb ja ma võpatan. Ma kiljatan üllatusest.

      „Tere,” määgin ma pelglikult telefoni. Sellega polnud ma arvestanud.

      „Ma tulen sulle järele,” ütleb ta ja paneb toru hargile. Ainult Christian Grey võib kõlada nii rahustavalt ja ähvardavalt ühel ja samal ajal.

      Püha müristus. Ma tirin püksid üles. Mu süda peksab. Tuleb mulle järele? Oi ei. Mul läheb süda pahaks … ei … kõik on korras. Oota nüüd. Ta ajab lihtsalt jama. Ma ei öelnud talle, kus ma olen.

Скачать книгу