Viiskümmend halli varjundit - E. L. James

Скачать книгу

õlgu.

      „Mu isa on jurist, mu ema on lastearst. Nad elavad Seattle‘is.“

      Oh … ta kasvas üles rikkuses. Ja ma kujutan ette edukat abielupaari, kes lapsendab kolm last, ja ühest neist saab ilus mees, kes hakkab tegutsema ärimaailmas ja vallutab selle lõdva randmega. Ta vanemad on kindlasti tema üle uhked.

      „Mida teie õed-vennad teevad?“

      „Elliot on ehitusalal ja mu väike õde on Pariisis, õpib kokandust mingi kuulsa Prantsuse koka juures.” Ta nägu läheb ärritusest pilve. Ta ei taha rääkida oma perekonnast ega endast.

      „Pariis olevat ilus linn,” pomisen ma. Miks ta ei taha oma perekonnast rääkida? Kas sellepärast, et ta on adopteeritud?

      „See on väga ilus linn. Sa ei ole seal käinud?” küsib ta, ärritus häälest kadunud.

      „Ma pole kunagi USA mandriosast kaugemale saanud.” Niisiis oleme nüüd banaalsuste juures tagasi. Mida ta varjab?

      „Kas sa tahaksid minna?“

      „Pariisi?” piiksun ma. See rabab mind – kes ei tahaks Pariisi minna? „Muidugi,” möönan ma. „Aga tegelikult tahaksin ma Inglismaal käia.“

      Ta kallutab pea küljele, libistab nimetissõrme üle alumise huule … oh taevas.

      „Sest?“

      Ma pilgutan kiiresti silmi. Keskendu, Steele.

      „Sest see on Shakespeare’i, Austeni, õdede Brontëde, Thomas Hardy kodumaa. Ma tahaksin näha neid kohti, mis inspireerisid neid inimesi selliseid suurepäraseid raamatuid kirjutama.“

      Kogu see jutt kirjanduslikest suurkujudest tuletab mulle meelde, et peaksin õppima. Ma heidan pilgu kellale. „Ma hakkan parem minema. Mul on vaja õppida.“

      „Eksamiteks?“

      „Jah. Need algavad teisipäeval.“

      „Kus preili Kavanagh’ auto on?“

      „Hotelli parklas.“

      „Ma tulen saadan sind.“

      „Aitäh tee eest, härra Grey.“

      Ta naeratab oma kummalist mul-on-ilmatu-suur-saladus naeratust.

      „Ole lahke, Anastasia. Mul oli väga meeldiv. Tule,” käsutab ta ja sirutab mulle käe. Ma võtan selle juhmilt vastu, ja järgnen talle kohvikust õue.

      Me jalutame hotelli juurde tagasi ja võiksin öelda, et seltsimehelikus vaikuses. Viimaks on ta selline nagu tavaliselt, rahulik ja külmavereline. Mis minusse puutub, siis püüan ma meeleheitlikult hinnata, kuidas meie väike kohvihommik möödus. Mul on tunne, nagu oleksin käinud tööintervjuul, aga pole kindel, millise töö.

      „Kas sa kannad alati teksaseid?” küsib ta, asja eest teist taga.

      „Enamasti.“

      Ta noogutab. Me oleme tagasi jõudnud, otse üle tee on hotell. Mõtted pöörlevad peas. Milline imelik küsimus … Tõenäoliselt ei saa me enam kunagi kokku. Sellega on kõik. Ma rikkusin selle hommiku täiesti ära, ma tean. Ja ilmselt tal on keegi.

      „Kas teil kallim on?” purskan ma välja. Püha müristus – ma ütlesin seda valjusti?

      Ta suunurgad kerkivad pisut ja ta heidab mulle pilgu.

      „Ei, Anastasia. Kallimad pole minu rida,” ütleb ta leebelt.

      Oh … mida see tähendab? Ta pole gei. Oi, aga võib-olla on! Ta ilmselt valetas mulle intervjuu ajal. Ja hetkeks ma loodan, et järgneb mingi selgitus, mingi vihje sellele mõistatuslikule avaldusele – aga ei. Ma pean minema. Ma pean oma mõtted kokku koguma. Ma pean tema juurest minema saama. Ma kõnnin edasi, komistan ja kukun pea ees sõiduteele.

      „Kurat, Ana!” hüüab Grey. Ta sikutab mu nii suure hooga püsti, et kukun vastu teda, kui jalgrattur peaaegu mind riivates mööda vihiseb, sõites sellel ühesuunalisel tänaval vastassuunas.

      See kõik juhtub nii kiiresti – ühel hetkel ma kukun, järgmisel olen ta käte vahel ja ta hoiab mind kõvasti oma rinna vastas. Ma hingan sisse tema puhast meeldivat lõhna. Ta lõhnab värskeltpestud pesu ja mingi kalli dušigeeli järgi. See on joovastav. Ma hingan sügavalt sisse.

      „Kas sinuga on kõik korras?” sosistab ta. Ta hoiab mul ühe käega ümbert kinni, teise käe sõrmed puudutavad pehmelt mu nägu, uurivad mind õrnalt. Ta pöial puudutab kergelt mu alahuult ja ta hingab katkendlikult. Ta vaatab mulle pingsalt otse silma ja ma sukeldun hetkeks ta põletavasse ärevasse pilku – või terveks igavikuks … aga lõpuks tõmbab mu tähelepanu endale ta kaunis suu. Ja esimest korda oma kahekümne ühe eluaasta jooksul ma tahan, et mind suudeldaks. Ma tahan tunda ta suud enda suul.

      NELJAS PEATÜKK

      Suudle mind, pagan võtaks! Ma anun teda, aga ei suuda end liigutada. Ma olen halvatud kummalisest tundmatust vajadusest, ma olen täielikult tema kütkes. Ma vaatan hüpnotiseeritult Christian Grey suud ja ta vaatab mulle otsa, pilk looritatud, silmad tumenenud. Ta hingab katkendlikult, ja siis lakkame mõlemad hetkeks hingamast. Ma olen su käte vahel. Palun suudle mind. Ta paneb silmad kinni, hingab sügavalt sisse ja raputab kergelt pead, nagu vastates mu sõnatule küsimusele. Kui ta jälle silmad avab, siis on neis mingi uus eesmärk, raudne otsus.

      „Anastasia, sa peaksid minust eemale hoidma. Ma pole sinu jaoks õige mees,” sosistab ta. Mida? Kust see tuleb? Mina ise pean selle üle otsustama. Ma kortsutan kulmu ja teen peaga eitava liigutuse.

      „Hinga, Anastasia, hinga. Ma ei vasta su lootustele, ja ma lasen sul minna,” ütleb ta vaikselt ja lükkab mu õrnalt eemale.

      Adrenaliin on mu kehas möllanud alates kokkupõrkest jalgratturiga kuni joovastava läheduseni Christianiga, ja ma olen nagu elektrilöögi saanud, nõrk. EI! karjub mu hing, kui ta eemale tõmbub, jättes mu paljaksriisutuna maha. Ta käed on mu õlgadel, ta hoiab mind endast eemal, jälgides tähelepanelikult mu reaktsiooni. Ja mu peas keerleb vaid üks mõte – ma tahtsin, et ta mind suudleks, ja see oli ilmselge, aga ta ei teinud seda. Ta ei taha mind. Ta tõesti ei taha mind. Ma olen selle kohvihommiku täiega kihva keeranud.

      „Sain aru,” ütlen ma, leides oma hääle üles. „Tänan,” pomisen ma, tahtes häbi pärast maa alla vajuda. Kuidas ma võisin seda olukorda nii valesti mõista? Ma pean tema juurest minema saama.

      „Mille eest?” Ta põrnitseb mind. Ta pole oma käsi ära võtnud.

      „Päästmise eest,” sosistan ma.

      „See idioot sõitis vales suunas. Mul on hea meel, et ma siin olin. Mul tulevad judinad peale, kui mõtlen, mis oleks võinud sinuga juhtuda. Kas sa tahaksid hotelli tulla ja mõneks ajaks maha istuda?” Ta laseb mu lahti, käed külgedel, ja ma seisan tema ees, tundes end täieliku narrina.

      Ma raputan pead ja võtan end kokku. Ma tahan lihtsalt ära mina. Kõik mu udused lootused on purunenud. Ta ei taha mind. Mida ma mõtlesin? noomin ma ennast. Mis on Christian Greyl sinuga tegemist? narrib mind alateadvus. Ma panen käed enda ümber ja ringi pöörates näen kergendusega, et süttib roheline tuli. Ma lähen kiiresti üle tee, teades et Grey järgneb mulle. Hotelli juures pöördun ma tema poole, aga ei suuda talle silma vaadata.

      „Aitäh tee ja fotoseansi eest,” pomisen ma.

      „Anastasia … ma …” Ta vaikib, aga ahastus ta hääles köitis mu tähelepanu ja ma piilun tahtmatult tema poole. Ta hallid silmad on ilmetud ja ta tõmbab käega läbi juuste. Ta tundub olevat meeleheitel, pettunud, ta ilme on jäik, kogu ta hoolikas enesekontroll on õhku haihtunud.

      „Mida, Christian?” kähvan ma ärritunult, ja ta ei ütle midagi. Ma tahan lihtsalt ära minna. Ma pean võtma oma hapra haavatud uhkuse ja püüdma selle kuidagi terveks teha.

      „Edu eksamitel,” pomiseb ta.

      Misasja? Kas ta sellepärast näebki nii troostitu välja? See on siis suur saatmine? Et mulle eksamiteks edu soovida?

      „Tänan.”

Скачать книгу