LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mis teeb minust orja. Ma sulgen silmad asjatus katses sellest mitte välja teha. Ta võtab tugevamini mul käest kinni, ja viie sekundi pärast avanevad uksed hoone katusel. Ning seal see ongi, valge helikopter, GREY ENTERPRISES HOLDINGS, INC. sinise kirjaga küljele kirjutatud, koos firmalogoga. Kindla peale on see firma vara väärkasutamine.

      Ta viib mu väiksesse kontorisse, kus üks vana mees laua taga istub.

      „Siin on teie lennuplaan, härra Grey. Tehniline kontroll on tehtud. Lennuk on valmis ja ootab, sir. Te võite minna.“

      „Tänan sind, Joe.” Christian naeratab talle soojalt.

      Oi. Keegi on Christianilt viisaka kohtlemise ära teeninud. Võibolla ta polegi töötaja. Ma vaatan hämmastunult seda vana meest.

      „Lähme,” ütleb Christian ja me suundume helikopteri poole. Lähedale jõudes näen, et see on palju suurem, kui ma arvasin. Ma eeldasin, et see on kaheistmeline, aga siin on vähemalt seitse kohta. Christian avab ukse ja juhatab mu esimese istme juurde.

      „Istu – ja ära midagi puutu,” käsutab ta minu järel üles ronides.

      Ta tõmbab ukse pauguga kinni. Ma olen rõõmus, et kopter on üleni valgustatud, muidu peaksin kobamisi liikuma. Ma istun mulle määratud istmele ja ta kükitab mu kõrvale, et ohutusrihma kinni panna. See on neljaosaline rihm, mille kõik osad jooksevad kokku ühte pandlasse. Ta pingutab ülemisi rihmu, nii et ma saan vaevu liigutada. Ta on nii lähedal ja nii süvenenud oma tegevusse. Kui ma saaksin ettepoole kummardada, siis oleks mu nina tema juustes. Ta lõhnab puhtalt, värskelt, taevalikult, ent ma olen rihmadega tooli küljest kinni ja tõhusalt liikumatu. Ta vaatab üles ja naeratab, nagu ta naudiks mingeid salajasi mõtteid, silmad tulised. Ta on nii hüpnotiseerivalt lähedal. Ma hoian hinge kinni, kui ta pingutab üht ülemistest rihmadest.

      „Sa oled kindlalt kinni, põgeneda ei saa,” sosistab ta. „Hinga, Anastasia,” lisab ta leebelt. Püsti tõustes paitab ta mu põske, pikad sõrmed pigistavad mu lõua nimetissõrme ja pöidla vahele. Ta kummardub ettepoole ja kingib mulle kasina suudluse, ja mul hakkab pea ringi käima, ning mu sisemus tõmbub kramplikult kokku ta huulte erutava, ootamatu puudutuse tõttu.

      „Mulle meeldivad need köidikud,” sosistab ta.

      Mida?

      Ta istub mu kõrvale, kinnitab rihmad ning alustab ettenähtud protseduuri: kontrollib pedaale, lüliteid ja nuppe uskumatult paljude numbrilaudade, tulede ja lülitite reas. Väikesed tulukesed vilguvad ja sähvivad mitmesugustelt numbrilaudadelt, kogu paneel on valgustatud.

      „Pane klapid pähe,” ütleb ta, osutades kõrvaklappidele, mis on minu ees. Ma panen need pähe ja propellerid hakkavad tööle. Need löövad kurdiks. Ta paneb kõrvaklapid pähe ja jätkab nuppude lülitamist.

      „Ma teen lihtsalt lennueelset kontrolli.” Christiani anonüümne hääl tuleb mu kõrvaklappidest. Ma pöördun ja naeratan talle.

      „Kas sa ikka tead, mida sa teed?” küsin ma. Ta pöörab ringi ja naeratab mulle.

      „Ma olen kvalifitseeritud piloot olnud juba neli aastat, Anastasia. Sul on minuga turvaline.” Ta irvitab nagu hunt. „Noh, sel ajal, kui me lendame,” lisab ta ja pilgutab mulle silma.

      Pilgutab silma … Christian!

      „Oled valmis?“

      Ma noogutan, silmad pärani.

      „Korras, keskus. PDX6, siin Charlie Tango Golf-Golf Echo Hotell, valmis stardiks. Palun kinnitust. Kuuldel.“

      „Charlie Tango – kinnitan. PDX vastab, jätkake üks-neli-tuhat, üks-null-üks suunal null-üks-null, kuuldel.“

      „Saan aru, keskus, Charlie Tango valmis, side lõpp.” „Läksime,” ütleb ta mulle, ja helikopter tõuseb aeglaselt ning sujuvalt õhku.

      Portland kaob meie ees, kui suundume Ühendriikide õhuruumi, ehkki mu kõht jääb kindlalt Oregoni. Kui kaunis! Kõik need eredad tuled kahanevad, kuni säravad armsasti meie all. Nagu vaataks akvaariumi seest välja. Kui jõuame kõrgemale, pole tegelikult midagi näha. On kottpime, isegi kuu ei valgusta meie teed. Kuidas me näeme, kuhu me lendame?

      „Kummituslik, kas pole?” Kõlab Christiani hääl mu kõrvus.

      „Kuidas sa tead, et me lendame õiget teed?“

      „Siin.” Ta osutab oma pika nimetissõrmega ühele mõõturile, mis näitab elektroonilist kompassi. „See on EC135 Eurocopter. Üks oma klassi turvalisemaid. Sellel on varustus öiseks lennuks.” Ta vaatab mulle korraks muiates otsa.

      „Selle hoone katusel, kus ma elan, on kopteriväljak. Sinnapoole me suundume.“

      Muidugi on ta elumaja peal kopteriväljak. Minu tase pole kaugelti mitte tema liigast. Juhtpaneeli tuled valgustavad pehmelt ta nägu. Ta on sügavalt keskendunud ja jälgib pidevalt enda ees olevaid erinevaid mõõdikuid. Piidlen teda ripsmete varjust. Tal on ilus profiil. Sirge nina, kandiline lõug – ma tahaksin seda lõuga keelega lakkuda. Ta pole habet ajanud, ja kerge habemetüügas teeb selle veelgi ahvatlevamaks. Hmm … ma tahaksin tunda, kui kare see on mu keele, mu sõrmede all, mu näo vastas.

      „Öised lennud on pimelennud. Sa pead mõõdikuid usaldama,” ütleb ta, katkestades mu erootilise uneluse.

      „Kui kaua lend kestab?” küsin ma hingetult. Ma ei mõelnud üldse seksile, ei, mitte mingil juhul.

      „Vähem kui tunni – meil on pärituul.“

      Hmm … vähem kui tunniga Seattle’isse… pole paha. Pole ime, et me lennukiga läheme.

      Mul on aega vähem kui tund, enne suurt paljastust. Kõik lihased mu kõhus tõmbuvad kokku. Nende liblikatega on tõeline jama. Nad lendavad kõhus ringi. Oh taevas, mis asi tal mulle küll varuks on?

      „Kas sinuga on kõik korras, Anastasia?“

      „Jah.” Mu vastus on lühike, lihtsalt närvide rahustuseks öeldud.

      Ma arvan, et ta naeratab, aga pimedas on seda raske öelda. Christian klõpsab veel üht lülitit.

      „PDX, siin Charlie Tango praegu kõrgusel üks-neli-tuhat, kuuldel.“

      Ta vahetab infot lennudispetšeriga. Ta mõjub väga professionaalselt. Ma arvan, et me liigume Portlandi õhuruumist Seattle‘i rahvusvahelise lennujaama õhuruumi. „Saan aru. Sea-Tac, kinnitan, side lõpp.“

      „Vaata sinna.” Ta osutab väikesele valgustäpile kauguses. „See on Seattle.“

      „Kas sa pakud alati naistele selliseid elamusi? Kutsud neid helikopteriga lendama?” küsin ma siira huviga.

      „Ma pole siia üles ühtegi tüdrukut toonud, Anastasia. See on juba teine asi, mida ma teen esimest korda.” Ta hääl on vaikne, tõsine.

      Oi, oli see alles ootamatu vastus. Teine asi esimest korda? Aa, ilmselt see magamise asi?

      „Kas see on sinu jaoks eriline elamus?“

      „Ma tunnen aukartust, Christian.“

      Ta naeratab.

      „Aukartust?” ja üürikeseks hetkeks on ta jälle omavanune.

      Ma noogutan. „Sa oled nii … kompetentne.“

      „Mis te nüüd, tänan teid, preili Steele,” ütleb ta viisakalt. Ma arvan, et tal on hea meel, aga ma pole kindel.

      Me lendame pimedas öös mõnda aega vaikides. See särav punkt, mis on Seattle, hakkab aeglaselt suurenema.

      „Sea-Taci keskus Charlie Tangole. Lennuplaan Escalasse korras.

      Võite jätkata. Kinnitage. Kuuldel.“

      „Siin Charlie Tango, saan aru, Sea-Tac. Kinnitan, side lõpp.“

      „Näha on, et sa naudid seda,” pomisen ma.

      „Mida?” Ta kiikab minu poole. Ta näeb oma juhtpaneeli valgel nii kummaline välja.

      „Lendamist,”

Скачать книгу