ТОП просматриваемых книг сайта:
Eesti Vabadussõja lugu. Hillar Palamets
Читать онлайн.Название Eesti Vabadussõja lugu
Год выпуска 2012
isbn 9789949491018
Автор произведения Hillar Palamets
Жанр История
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
1.12. Päästekomitee alustab tegevust
1918. AASTA ALGUSES oli Eesti jaoks kujunenud väga ohtlik sise- ja välispoliitiline olukord. Enamlaste võim ei olnud veel kuigi kindel, nende relvajõud olid alles loomisel. Lõuna- ja läänesuunast ähvardasid Eesti mandrile tungida keiserliku Saksamaa väed. Illegaalselt tegutsev Maanõukogu otsustas kuulutada niipea, kui algab Saksa vägede sissetung, Eesti kohe iseseisvaks riigiks. 19. veebruaril valis Maapäeva vanematekogu Eestimaa Päästmise Komiteesse kolm meest. Need olid Konstantin Päts, Konstantin Konik ja Jüri Vilms. Koostati iseseisvusmanifesti projekt ja otsustati, et käimasolevas Vene-Saksa sõjas jääb Eesti erapooletuks. Lootust lisas asjaolu, et Leedugi oli kuulutanud ennast 16. veebruaril sõltumatuks riigiks. Rahvusväeosade abil võeti mitmel pool Eestis põgenevatelt enamlastelt ametiasutused üle, enne kui Saksa väed olid kohale jõudnud.
Keiserliku armee sissetung Eesti mandrile algas 20. veebruari hommikul. Kindral Adolf von Seckendorffile alluva Põhjakorpuse esimesed üksused jõudsid Muhumaalt üle merejää tulles Virtsu kell 8.30. Siin valvel olnud 1. Eesti jalaväepolgu patrull teavitas sellest kohe polguülemat Ernst Põdderit, kes omakorda informeeris Tallinnas viibivat Peeter Suure merekindluse ülemat ja Eestimaa Päästmise Komiteed.
21. veebruaril sõitsid Päts ja Vilms koos kahe saatjaga autol Tallinnast Haapsalu poole, et seal Eesti polgu kaitse all iseseisev vabariik välja kuulutada. Haapsalule lähenedes peatasid eesti sõdurid nende auto ja teatasid, et Saksa väed on juba linnas ja võivad Päästekomitee liikmed vangistada, kui nad püüavad iseseisvusmanifesti ette lugeda. Ei olnud midagi teha. Tuli pöörduda tagasi Tallinna, mis oli veel lahkuvate enamlaste ja jäävangis istuvate sõjalaevade punamadruste võimuses.
Merekindluse juhtimise üle võtnud enamlased käskisid Eesti polgul asuda Risti jaama juures kaitsele, et takistada sakslaste edasiliikumist. Polgu juhtkond jättis selle käsu täitmata, viidates Eesti neutraalsusele. Küll lepiti kokku Saksa eelsalga ülemaga Saksa vägede liikumise osas Haapsalus ja selle lähikonnas. Okupandid jätsid eesti sõjameestele esialgu relvad ja senise majutamise kasarmutes. Eelsalga ülem major Steffens tegi koguni ettepaneku liikuda koos Tallinna peale. Kuigi eestlastest sõjamehed keeldusid sakslastega koos tegutsemast, teatas Saksa väejuhatus, et Eesti polk olla ühinenud sissetungijatega võitluseks enamlaste vastu. Ilmne propagandavale, et jätta muljet Saksa vägedest kui kohaliku elanikkonna tungival palvel saabunud vabastajatest.
1.13. Tartus vaheldub võim
SEEGA TÕUSIS PÄEVAKORDA Eesti Vabariigi kohene väljakuulutamine. Kuigi ka Tartus oldi valmis iseseisvuse väljakuulutamiseks, ei läinud see siingi korda. Puudus ju igasugune side Tallinnaga, sest kõik ühendusteed olid ummistatud paanikas itta valguvast vene soldatite massist. Nad liikusid üle Paide, Põltsamaa ja Jõgeva Narva jõe suunas, et pääseda Saksa vägede eest Venemaale. Sideliinid olid rikutud. Seepärast ei jõudnudki päästekomitee manifest Emajõelinna.
22. veebruari Postimehes kirjutas toimetaja Adam Bachmann juhtkirjas:
«[Meil on] omaks võetud ja ainukeseks kodumaa raske seisukorra päästjaks tunnistatud iseseisev Eesti vabariik. Eesti peab rahvusvaheliselt kaitsetud, tema erapooletus kindlustatud olema. Eesti ei taha ühegi teise riigi võimu alla sattuda. [–] Saksa korraldatud, distsiplineeritud sõjavõim sammub kiirel sammul meie kodumaa piiridest sisse. Meie jõud on väike, meid võetakse kui lillekest tormis. [–] Kas nüüd ei ole viimane silmapilk lõpetada omavahel riid ja tüli, üksteise hävitamine ja hukkamine, et ühe rahva liikmetena ühiselt omi tõsisemaid soove ja tahtmisi pääletulevale ülivõimule välja ütelda?! Eesti iseseisvuse väljakuulutamine sündigu käesoleval silmapilgul ja seda antagu kogu haritud maailmale teada. [–] Nüüd – ehk mitte kunagi».
Samas Postimehe numbris avaldati päevakäsk kõigile Tartus asuvatele Eesti väeosadele ja Tartu elanikele.
«Saksa okupeerijad väed on Valgani jõudnud. Senine kohalik täidesaatev komitee, kes hirmuvalitsuse abil võimu oma käes pidas, on öösel ära põgenema pidanud, enne aga vangid ja röövlid vangimajast lahti lasknud. Tartu linnavalitsus võtab kõik võimu kohal oma kätte, seab korra ja julgeoleku kaitsele ja käsib Tartu Eesti tagavara bataljoni ja rootude komiteede ülematel viibimata kõik jõud koondada seks, et igasugusi võimalikke korrarikkumisi, rüüstamisi, põletamisi ja muud vägivalla-tegusid ära hoida.»
Edasi tulid juba täpsemad teated Tartus juhtunust. Ööl vastu 22. veebruari jättis enamlaste täitevkomitee linna maha ja sõitis öise rongiga Petrogradi poole. Kaasas oli neil neli kuulipildujat ning palju muid sõjariistu. Ühes võeti ka eelmistel nädalatel linnakodanikelt läbiotsimistel konfiskeeritud kuld, hõbe ja raha. 158 Tartu vangimajast lahti lastud vangi – pooled kriminaalid, teine pool vastuhakanud läti sõdurid – panid kohe vangimajas suure rüüstamise toime. Küll võtsid Eesti pataljoni sõjamehed raudteejaama enda kätte ja panid seisma vilja ja suhkru väljaveo Tartust. Lätlased vedasid kiiruga oma tagavarasid jaama, selle peale raasugi vaatamata, et tartlased nälgivad ja linnas ei jätku vilja leiva küpsetamiseks. Nii saadi kätte paar vagunit suhkrut, niisama palju ka jahu, mis veeti voorimeeste abiga linna tagasi.
Selline oli olukord Tartus, kus raekojale heisati Eesti lipp ja oodati põnevusega sõnumeid Saksa üksuste jõudmisest Valgast põhja poole.
1.14. Saksa väed jõuavad Tartusse
VASTAVALT OPERATSIOONIPLAANILE pidi üle Valga Tartu peale liikuma keiserliku sõjaväe 77. tagavaradiviis. Juba nimi ütleb, et tegemist oli üksusega, millele oli jõukohane mitte niivõrd rindel sõdimine kui maa hõivamine ja okupatsioonirežiimi kehtestamine.
Esialgse plaani kohaselt pidi diviis Valgas lühemat aega puhkama. Siinses raudteesõlmes oli saadud rikkalik sõjasaak ja vabastatud arvukalt austerlasi – sõjavange, kes pandi omakorda vangivõetud vene soldateid valvama. Diviisi juhtkonnani jõudis Tartu sakslaste appikutse: «Ärge viivitage! Me võime kõik langeda enamlaste omakohtu ohvriks.» Seepärast moodustati noorematest ja võitlusvõimelisematest meestest eelsalk, pandi see rekvireeritud regedele ja saadeti 23. veebruari pärastlõunal Tartu poole teele. Härrad vanemohvitserid said oma käsutusse automobiili.
Nii läbiti Valga–Tartu vahemaa ootamatult kiiresti. 24. veebruaril kell 10.00 peatus voor Tartu servas, Maarjamõisa kliinikute juures. Mehed kamandati kolonni, mis marssis mööda Riia maanteed linna sisse. Viivitamatult võeti kontrolli alla Emajõe sillad, postkontor ja raudteejaam. Eelsalga tuumik peatus raekoja ees Suurel turul. Sinna oli kogunenud paarsada tsiviilelanikku, peamiselt kohalikud sakslased. Salga ülem käskis Eesti lipu asemele heisata raekojale Saksa lipp ja teatas, et Wilhelm II käsul on keiserlikud väed vabastanud Kura-, Liivi- ja Eestimaa, mis lähemal ajal ühinevad Saksa isamaaga.
Samal ajal kostsid Emajõe jäält kogupaugud. Siin lasti maha enam kui 40 kinni võetud vene soldatit, keda süüdistati mõisate rüüstamises põgenemise käigus. Tapetute laibad topiti jääkatte alla, kust need kevadel jää sulades nähtavale ilmusid.
Nüüd kaks kirjeldust ühest ja samast sündmusest. Üks saksa ohvitseri, teine eestlasest poisikese nähtuna. Kindral Buchfincki kirjeldus on õige emotsionaalne ja kõlab järgmiselt:
«Lõputute lumelagendikkude kohale tõusis hommikune koidupuna. Ratsanikud Tartust sõitsid meile vastu, need olid noored baltlased, kes uudiste jahil olid ja oma silmi ei uskunud, kui nad lõpuks saksa vägesid tulemas nägid. Nad jutustasid meile – veel 24 tundi hilinemist ja kõik Tartu sakslased oleksid langenud tapatalgute ohvriks. Kell 8 jõudsime Tartu linna piirile. Me olime 15 tunniga läbinud rohkem kui 87 kilomeetrit Valgast arvates. Enamlased olid varasel hommikutunnil linnast lahkunud. Kogu Tartu elanikkond voolas murruna meid tervitama. Sel hommikul ei