Eesti Vabadussõja lugu - Hillar Palamets

Скачать книгу

midagi «huvitavamat». [–] Siis teeb Kingissepp kõnetoolist ettepaneku maapäeva liikmeid koju lasta, pärast seda koosolekut jatkata ja resolutsion vastu võtta. Algab kõige inetum etendus. [–] Soldatite vahel tulevad Teemant, Vilms, Põld, Tõnisson, Neggo j. m. t. Soldatid nende ümber on aga kaitseks liiga vähe. Igalt poolt tungivad [–] viidavatele kallale, rusikad ulatavad soldatite vahelt siin ja seal maapäeva liikmetele selga. Pillutakse lumepallidega, sõimatakse, ähvardatatakse ja rüseletakse lähedalepeasemise pärast. Vilistamine ja karjumine kostab kaugele. Ühed karjuvad, et maapäeva liikmed tarvis pritsimaja seina juurde viia ja maha lasta, teised nõuavad revolutsionilisesse komiteesse viimist. [–] Vilmsil on nägu tõsiselt lõhki löödud. Teemantil löödud vedamise juures müts maha, nii et tema palja peaga, mida hallid juuksed katavad, rev. – komiteesse jõudis.»

      Mõndagi tabavad neid vintpüssi kabaga antud hoobid. Maakogu liikmeid kaitsma pandud soldatid ei tule oma ülesandega toime. Õnneks ei ole siiski tõsisemaid vigastusi ega inimohvreid.

      Nii lõpetas Maapäev oma avaliku tegevuse, tema poolt volitatud organid jätkasid aga tööd salaja, põranda all.

      1.8. Eesti lipp esimest korda Tartu raekoja tornis

      DETSEMBRI ALGUSES OTSUSTATI TARTUS korraldada rahvuslik meeleavaldus Tallinnas enamlaste poolt laiali aetud Eesti Maakogu otsuste tutvustamiseks ning toetamiseks. Sellest kutsuti osa võtma tagavarapataljoni rahvuslikult meelestatud sõjamehi koos relvadega. Enamik neist ka tuli polkovnik Jaak Rosenbaumi juhtimisel.

      Neid sündmusi jälginud kirjanik Karl August Hindrey meenutas hiljem:

      «Elad ka nagu poolenisti vallutatud linnas. Vaevalt hakkasime koguma siia oma tagavarapataljoni mehi, kui juba oli siin rügement lätlasi. Täielikus, heas varustuses, mille nad juba said sõjas ja mida nad suutsid täiendada kui revolutsiooni toetavad hästi organiseeritud väeosad.

      Öeldi, et nad olevat tulnud siia omavoliliselt. Võib-olla. Võib ka olla, et juhiti, saadeti kohe, kui kuuldi, et meie siin koondame oma rahvuslikku jõudu. Kuid ükskõik: nad on siin, nad on asunud jõuga sisse meie poolt valmisseatud ulualustesse, jättes meile Puiestee uulitsa kasarmud, mis venelaste poolt olid jäetud uskumatusse seisukorda. Oli tunne, et nad pidid lõpuks roojasse uppumise kartusel välja kolima Venemaa poole. Noh, kasarmud seadsime jälle korda. Ja sealt peavad täna tulema meie mehed välja Suurturule, et kuulda meie Maanõukogu tahtmist. Ja et toetada seda tahtmist.

      Kas tulevad? Pööraselt läbi linna liikuvate kuulduste seas kõlab ka kartusi, et ei tule.»

      Sest linn on käratsevaid läti sõjapõgenikke täis ja neid toetab Läti polk. Meie meeleavaldust ei taha ka Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu. Agiteerivad vastu! Võib karta, et raud põrkab vastu rauda, kui närvid vastu ei pea. Ülevalt raekoja aknast on näha kogu Raatuse uulits, mida mööda peavad tulema. Aga juba hakkavad Eesti sõdurite kolonnid paistma. Meestel püssid seljas, ees kaks ratsanikku. Nad on välja tulnud paraadile, neil on näod puhtaks aetud, seljas puhtad mundrid. See on laitmatu väeosa.

      Hindrey jätkab:

      «Roodud on [raekoja ette üles] rivistatud. Suurturg on tulvil täis rahvast, nagu oleks kogu linn siia ennast kokku pressinud. [–] Nüüd kõneleb polkovnik Rosenbaum hobuse seljast. Kõneleb Maanõukogust ja Maanõukogu otsusest. Ta hääl kõlab nii selgelt. Ta on vana sõjamees, tal on mõlemad reied läbi lastud, ta on ka mujalt haavata saanud, aga ta on sirge ja ta kõneleb südamest, kaugelekuuldavalt. Sest kõik on ju nii vait, nii põnevusega kuulatakse. Sest siin kõneleb ju praegu meie ajalugu. Meie eneste poolt tehtav ajalugu. [–] Siis on kuulda mootorimürinat ja selja taga läheb rahvas rahutuks. Ning mootorimürin Küüni uulitsast läheneb ja vaatad tagasi ja näed rahvast läbi tulevat soomusautot. [–] «Soldatite ja tööliste soomusauto, lätlaste käest saadud, Fuhrmann-Fehrmann sees.» Tean, Fuhrmann-Fehrmann on suur juudist juht seal pritsimajas, ja nüüd tahab ta meid segada, tahaks meie mehi laiali ajada. Ähvardavalt keerleb lasketorn, kuulipilduja suu nagu valib kogu aeg märki. Ja nõnda ronib see soomusauto meie meeste rivist läbi [–] sõidab Rüütli uulitsasse sisse [–]. Aga ta tuleb uuesti tagasi. Ta saadab meid ka siis, kui polk peale ülema kõne rivistub marsikolonnidesse, suundub «Vanemuise» ette, et seal au anda rahva poolt püstitatud hoonele kui rahva tahteavaldusele. Kuperjanov vaatab «Vanemuise» trepi ees tagasi, hobune tantsiskleb tal kergelt. Kuperjanovi nägu on sünge ja ähvardav. Ei, soomusauto ei tule enam järele.»

      See oli eesti sõjameeste esimene paraad Tartus 21. novembril 1917. aastal. Tartu enamlased olid ärevuses. Võim linnas kippus nende käest ära libisema. Veel samal ööl vangistati hulk eesti ohvitsere eesotsas polkovnikute Jaak Rosenbaumi ja Aleksander Tõnissoniga. Kohalik ajaleht Postimees peab lõpetama ilmumise ja selle peatoimetaja Jaan Tõnisson arreteeritakse. Tallinnast kutsutakse kohale Viktor Kingissepp korda looma.

      Kingisepp viib mõlemad Tõnissonid punakaartlaste relvastatud valve all Tallinna. Rongis olla ta Jaan Tõnissoniga rahulikult arutanud poliitilist olukorda. Tõnissonile määrati Tallinnas karistuseks Eestist väljasaatmine Soome. Märt Raud kirjutas, et see tuli talle lausa õnneks. Eesti sai kriitilisel hetkel tugeva välisdelegatsiooni juhi, kes hakkas Skandinaavias agaralt seisma Eesti asja eest ega sattunud mõni aeg hiljem Saksa okupatsioonivägede kätte, nii nagu juhtus Konstantin Pätsiga.

      Eesti tagavarapataljon suutis aga, relvad käes, ära hoida punaste suuremaid rüüstamisi Tartus ja selle lähikonnas. Nii aitas siingi vintpüss luua võimu, sedapuhku küll suurema korralageduse ärahoidmiseks. Aga mujal Eestis esines omavoli, rüüstamisi ja varade rekvireerimist küllaga.

      1.9. Sakslased vallutavad Lääne-Eesti saared

      PÄRAST RIIA LANGEMIST jäi rinne pidama linnast 50–60 km põhja ja kirde pool Sigulda ja Koknese joonel. Vene väejuhatus ning ajalehed püüdsid ära arvata sakslaste edasitungi suunda. Pakuti välja dessanti Liivi lahe rannikule, lööke Pärnu, Valga või Pihkva peale. Saksa laevastiku toomist Liivi lahte takistasid Irbeni väinas olev miiniväli ja Sõrve poolsaare tipus asuvad rannakaitsepatareid. Vene 12. armee juhtkond eeldas sakslaste pealetungi kirdesse ja saatis oktoobri algul 1. Eesti polgu Volmarisse rinde reservi. See oli ka ainus distsiplineeritud ja võitlusvõimeline väeosa, sest Vene polkudes süvenes korralagedus.

      Saksa väejuhatus pidas aga otstarbekamaks vallutada Eesti läänesaartel paiknev ja tugevasti kindlustatud nn Moonsundi positsioon. Siin asunud 25 000line Vene vägi oli tublisti laostunud ega kujutanud enam ohtlikku vastast. Pealegi oli otstarbekas anda mingi lahingülesanne Läänemerele tõmbunud Saksa laevastikule, mille meeskondi kippus pikemat aega kestev tegevusetus demoraliseerima. Oluline osa meresõjas kuulus ju Atlandil varitsevatele Saksa allveelaevadele.

      Nii valmis Lääne-Eesti saarte vallutamise plaan, mis kandis koodinime «Albion». Dessandiks eraldati 25 000 meest, kelle hulka kuulus ka 5 jalgratturite pataljoni. Läänemerre koondati laevastiku peajõud: 10 lahingulaeva, 10 kergeristlejat, 47 hävitajat ning torpeedopaati ja sadakond miinitraalerit. Kõik kokku 300 alust. Õhust toetas eskaadrit 6 tsepeliini ja 75 aeroplaani, neist 68 vesilennukit. Jalaväe pidid Tagalahes Saaremaa randa tooma 21 transpordilaeva.

      Vene Balti mere laevastik, mille põhibaas asus Kuivastu sadamas Muhu saarel, oli tunduvalt nõrgem: 2 lahingulaeva, 3 ristlejat, 25 hävitajat ja torpeedopaati, 3 Inglise allveelaeva ja hulk väiksemaid aluseid. Õige madal Väinameri ei võimaldanud suurematel laevadel siin vabalt manööverdada. Satud faarvaaterist pisut kõrvale ja istudki põhjas kinni.

      Operatsioon «Albion» algas 12. oktoobri varahommikul ja 8 päevaga olid Lääne-Eesti saared vallutatud. Tagalahes tuli laevastiku suurtükitule toetusel maale algul 3600 meest, kes hõivasid patareid ja lõid kaitsjad põgenema. Õhtuks oli rajatud välisadam, kuhu said randuda transportlaevad. Pimeduse saabudes oli Saaremaal juba 15 000 sakslast koos suurtükkide, miinipildujate ja ligi 4000 hobusega. Abistavad dessandid maabusid mujalgi, kohtamata märkimisväärset vastupanu. 14. oktoobril vallutati Kuressaare ja Orissaare, millega lõigati läbi taandumistee Muhusse. Saaremaal alistus sakslastele 7000 vene sõjameest, nende hulgas ka 3 kindralit.

      13. oktoobri õhtul sai 1. Eesti polk Volmaris käsu asuda kiiruga vagunitesse ja sõita

Скачать книгу