ТОП просматриваемых книг сайта:
Eesti Vabadussõja lugu. Hillar Palamets
Читать онлайн.Название Eesti Vabadussõja lugu
Год выпуска 2012
isbn 9789949491018
Автор произведения Hillar Palamets
Жанр История
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Eesti rahvusväeosade kujunemist uurinud ajaloolane Vitali Lokk kirjutas, et Rakveres tegutsemise ajal oli tagavarapataljon otsekui 1. Eesti jalaväepolgu prügikast. Polkovnik Tõnisson valis isiklikult välja talle meelepärased ohvitserid, kes jätkasid teenistust tema alluvuses. Ülejäänute saatus teda ei huvitanud.
Sama juhtus ka sõduritega: võimekamad ja lahingukogemusega mehed võeti polgu allüksustesse, ülejäänud suunati tagavarapataljoni, kus nende teenistus ei olnud polgu omaga sugugi võrreldav.
Tartusse saadeti esimesed 1200 meest augustikuu lõpul. Kui seni ei lastud 12. armee rindeüksustes teeninud eestlasi kodumaale, siis nüüd tühistati see keeld ja algas meeste pidurdamatu vool tagavarapataljoni. Ajaloolaste arvates oli vaieldamatuks saavutuseks, et sinna koondus ja jäi kodumaale ligi 500 eesti ohvitseri ning 10 000 sõdurit, keda hiljem läks vägagi vaja Vabadussõjas.
Pataljon paigutati Tartus endistese 95. Krasnojarski jalaväepolgu lagastatud kasarmutesse, mis paiknesid Emajõe ürgoru kõrgel kaldal Raatuse tänava otsa kohal. Meeste majutamise ja toitlustamisega esines siin suuri raskusi. Pataljoni ülem polkovnik Jaak Rosenbaum oli kogu väeosa kohta ainus kõrgema sõjaväelise haridusega kogenud kaadriohvitser. Kõik ülejäänud komandörid olid sõjaaegse ettevalmistuse saanud nooremohvitserid. Nende hulgas leidus võimekaid juhte, nagu leitnant Julius Kuperjanov. Oli aga ka sõduritega tülli keeranud ohvitsere, kes elasid linnas ja tulid vaid harva kasarmutesse oma meeste juurde. Sõjalise väljaõppe asemel tegeldi rohkem miitingute pidamise ja poliitiliste vaidlustega. Rahvuslikult meelestatud roodude kõrval leidus selliseidki, kes läksid kaasa radikaalselt meelestatud läti punaste küttidega, kelle tagavaraüksus paiknes samuti Tartus.
Lätlased püüdsid kohalikku poliitikat oma mõju alla saada. Selle vastu olid eesti sõjamehed, seda ka enamlikult meelestatud roodudest. Relvastatud konflikti puhkemise oht rippus pidevalt õhus. Pärast enamlaste võimuhaaramist oktoobrikuu lõpul siirdus suurem osa tagavarapataljoni koosseisust teistesse parajasti loodavatesse Eesti väeosadesse või valgus tagasi kodukohtadesse.
Enne võimu kaotamist oli Kerenski valitsus andnud loa uute Eesti polkude ja isegi rahvusdiviisi moodustamiseks. 2. Eesti polk formeeriti pataljonide kaupa Paides, Viljandis ja Pärnus. Viljandi sai ka eestlastest ratsaväelaste koondumiskohaks. Polkovnik Ernst Põdder asus Tallinna linna ja merekindluse kaitseks formeeritava 3. Eesti polgu ülema kohale ja tagas linnas elementaarse korra rüüstavate Vene üksuste vastu. Rakvere sai 4. Eesti polgu ja Haapsalu suurtükibrigaadi asukohaks. Enamlased, kel esialgu nappis relvajõudu, pidid sellise kaksikvõimuga kohtadel leppima. Kuni neil endil tuli Saksa okupatsioonivägede eest Eestist põgeneda.
1.6. Läti kütid ja sõjapõgenikud Tartus
KUI SAKSA VÄED OLID 1915. AASTA SUVEL vallutanud Kuramaa ja jõudsid Riia lähistele, algas Lätis ametiasutuste ja elanikkonna evakueerimine kaugemale tagalasse, eelkõige Põhja-Liivimaale, teiste sõnadega Lõuna-Eestisse. Meritsi sõideti Pärnusse, sealt kitsa raudteega Viljandisse. Tartu, kuhu tõi otse lai raudtee, kujuneski nii sõjapõgenike kui Läti rahvusväeosade, kütipolkude peamiseks keskuseks.
1916. aastal oli lätlastest sõjapõgenikke Emajõelinnas ligi 10 000. Siin asus läti küttide laatsaret ja tagavarapataljon. Selles moodustati marsiroode, mis saadeti Riia alla rindele.
Kui varem oli Tartus kolmeks kohalikuks keeleks olnud vene, saksa ja eesti keel, siis Esimese maailmasõja algusest keelati avalikes kohtades saksa keele kasutamine. Asemele tuli läti keel, nii et ametlikud korraldused, teated ja kuulutused avaldati Tartus vene, eesti ja läti keeles.
Läti tagavarapataljon asus Krasnojarski jalaväepolgu kasarmutes. Tsiviilpõgenikke elas kogu linnas, kõige enam aga Kesk tänava kandis. Siin tegutses ka põgenike lastele määratud lätikeelne algkool. Ja kohalikel eesti poisikestel oli kähmlusi uustulnukatega, kes kippusid nende mängumaadele.
Tartu haiglates surnud Läti põgenikud ja sõjamehed maeti Emajõe ürgoru kõrgel kaldal asuvale Uus-Jaani kalmistule. Pärast sõda kujundati siin Läti Vabariigi kuludega nägus memoriaal. Urbsest Läti kivist mälestussambal olev kiri teatab, et siia on sängitatud 98 lätlast-sõjameest ja 180 sõjapõgenikku.
Läti põgenikud hakkasid siirduma oma kodumaale tagasi alates 1918. aasta kevadest. Siis olid Läti ja Eesti tervikuna Saksa okupatsiooni all ja kunagine rindejoon ei takistanud enam elanikkonna liikumist.
Pärast Riia langemist augustikuu lõpul 1917 kerkis ka eestlaste ette küsimus: põgeneda või mitte? Postimees kirjutas selle kohta esiküljel nii:
«Riia on langenud ja sõjavanker poolsada versta kodumaale lähemale tulnud. Kas ta aga siiamaale jõuab, on raske öelda. Tuleb rahulikult kõik võimalused ära kaaluda, mitte aga uisa-päisa talitada ja siis pärast kahetseda. Vaenlane võib hoopiski Pihkva peale pöörata, nii et oleme ilma lahingu kärata muust ilmast lahutatud. Rahva varandus jääks nii sõjatulest puutumata. Iseasi on kui vaenlasel õnnestuks kuskil kodumaa rannas dessanti teha.
Igal juhul on hulgaline põgenemine otstarbeta ja mõttetu. Kultuuralised sõjamehed ei võitle rahulikkude elanikkudega, ei hävita nende vara. Kodupaigas elab ikka kuidagi ära, mida ei saa öelda sõjapõgenike kohta. Tuletame ainult meelde, mis juhtus Läti sõjapõgenikega Venemaal. Lätlastele öeldi, et nad on sakslased, mittekristlased ja nad kihutati kaigaste ning kividega edasi, selle asemel et tükikest leiba ja ulualust anda. Ja ometi oskasid neist paljud vene keelt.
Põgenikega on niigi kogu riik üle ujutatud. Ei maksa enneaegu põgeneda – pigem juba rahulikult paigale jääda.»
1.7. Vintpüss loob võimu
VINTPÜSS LOOB VÕIMU, ja seda eelkõige segastel aegadel, mil relvadele on antud voli ka sisepoliitikas kaasa rääkida. Nii läks Eestiski 1917. aasta oktoobrikuu lõpul, kui enamlased võtsid võimu üle Vene riigis, riigi pealinnas Petrogradis ja kubermangulinnas Tallinnas. Tallinnas isegi päev paar varem, alates 24. oktoobrist. Piisas vintpüssidega ähvardamisest, et bolševistlik riigipööre teoks sai.
27. oktoobril ilmus Viktor Kingissepp koos kahe vintpüssiga relvastatud madruse saatel Toompea lossi, et Eestimaa kubermangu komissarilt Jaan Poskalt võim ja asjaajamine üle võtta. See toimus ilma verevalamiseta nii nagu mujalgi Eestis.
Novembri keskel otsustasid enamlased laiali saata ka suvel demokraatlikult valitud rahvaesinduse Eesti Maanõukogu. Selleks korraldati Toompeal eesti ja vene tööliste suur meeleavaldus. Ometi jõudis Maapäev 15. novembril Toompea lossis varem koguneda ja kuulutada ennast kuni Asutava Kogu kokkutulekuni kõrgemaks võimuks Eestis, kelle määrusi tuleb kõigil täita. Osa juriste, riigiõiguse spetsialiste on arvamisel, et just siis pandi alus Eesti riiklusele ja Eesti Vabariigi aastapäeva tuleks tähistada 15. novembril ehk uue kalendri järgi 28. novembril, mitte 24. veebruaril.
Enamlased jäid vaid pool tundi hiljaks, et Maapäeva laiali ajada. Meeleavaldajate esindajad tungisid loosungitega saali ja kihutasid Maapäeva liikmed hoonest välja Lossi platsile, kus neid ootas paar tuhat vihale aetud inimest. Ainus, kelle sõna veel kuulati, oli relvastatud madruste salka juhtinud Viktor Kingissepp. Tal läks korda ka suuremat verevalamist ära hoida.
Lossi platsil toimunust kirjutas järgmisel päeval ajaleht Teataja:
«Viimaks lähevad maapäeva liikmed ja töölised ühes saalist välja rahva hulka, kus neid hirmsa käraga vastu võetakse. [–] Karjutakse ja ähvardatakse. «Maha lüüa!» «Andke kuradi pursuidele!» «Andke paksmagudele!» «Lööge Tõnisson maha!» «Ärge laske Vilmsi ära!» [–] Strandmann astub kõrgemale kohale ja katsub sealt maapäeva vastust nõukogudele ette lugeda; tema vaikne heal kustub aga varsti kärameresse. Siis astub Vilms üles ja ütleb, et tema Strandmanni asemel, kellel väike heal, maapäeva otsuse ette loeb. Lähemalolijad kuulavad, aga kaugemal