ТОП просматриваемых книг сайта:
Tüdruk rongis. Paula Hawkins
Читать онлайн.Название Tüdruk rongis
Год выпуска 2015
isbn 9789949554348
Автор произведения Paula Hawkins
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Rachel!“ ütles Martin, käed välja sirutatud, ja tõmbas mind oma embusse. Ma ei oodanud seda, mu käed jäid meie vahele kohmitsema. Sasha ja Harriet naeratasid, andsid mulle ebalevaid õhusuudlusi, püüdes mitte liiga lähedale tulla. „Mis sa siin teed?“
Vaikisin pika, pika hetke. Vaatasin põrandale, tundsin, kuidas värv põskedele ilmus, ja taibates, et see muudab asja hullemaks, naersin võltsilt ja ütlesin: „Intervjuu. Intervjuu.“
„Ohoo!“ Martinil ei õnnestunud oma üllatust varjata, kui Sasha ja Harriet vaid noogutasid ja naeratasid. „Kellega?“
Mulle ei meenunud ühegi suhtekorraldusfirma nimi. Mitte ühegi. Ma ei suutnud välja mõelda ka ühegi kinnisvarafirma nime, rääkimata mõnest, mis võis reaalselt kedagi palgata. Lihtsalt seisin seal, hõõrusin nimetissõrmega alahuult ja väristasin pead, kuni viimaks Martin ütles: „Ülisalajane, jah? Mõned firmad on selles mõttes veidi imelikud, kas pole? Ei taha, et sa midagi lobised, enne kui lepingud on alla kirjutatud ja kõik on ametlik.“ See oli jama jutt ja ta teadis seda, ta tegi nii, et mind päästa, ja keegi ei uskunud seda, kuid kõik teesklesid, et uskusid, noogutasid kaasa. Harriet ja Sasha vaatasid üle õla ukse poole, neil oli minu pärast piinlik, nad tahtsid minema pääseda.
„Ma võtan nüüd ühe kohvi,“ ütlesin. „Ei taha hiljaks jääda.“ Martin pani käe mu õlale ja ütles: „Oli tore sind näha, Rachel.“ Tema haletsus oli peaaegu käegakatsutav. Enne eelmist aastat, või tegelikult viimast kaht aastat, ei teadnud ma eladeski, kui piinlik on olla haletsetav. Mul oli plaanis minna Theobaldsi teel asuvasse Holborni raamatukokku, kuid ma ei suutnud enam, seega läksin Regenti parki. Kõndisin selle kõige kaugemasse ossa, kohe loomaaia kõrval. Istusin sükamooripuu varju ja mõtlesin eesootavatele tühjadele tundidele, mängisin uuesti läbi vestluse kohvikus, meenutasin ilmet Martini näol, kui ta mulle head aega ütles.
Olin seal istunud vist vähem kui pool tundi, kui mobiil helises. See oli jälle Tom, kes helistas koduselt telefonilt. Püüdsin teda ette kujutada: kuidas ta töötab sülearvutis meie päiksepaistelises köögis, kuid sellesse pilti tungisid stseenid tema uuest elust. Too naine on ka kusagil seal, teeb teed või toidab väikest tüdrukut, tema vari Tomile langemas. Lasin kõnel postkasti minna. Panin telefoni tagasi kotti ja üritasin seda ignoreerida. Ma ei tahtnud täna enam midagi kuulda; kõik oli juba piisavalt kohutav ja kell polnud veel pool üksteist hommikul. Ootasin umbes kolm minutit, enne kui uuesti telefoni võtsin ja kõneposti kuulasin. Valmistusin, et kuulda piina Tomi hääles – hääles, mis varem rääkis minuga naerusena ja kergelt, kuid mis nüüd vaid manitses või lohutas või haletses –, kuid see polnud Tom.
„Rachel, Anna siin.“
Lõpetasin kõne.
Ma ei saanud hingata, mõtted tormasid peas ja ihu sügeles. Tõusin jalule, kõmpisin Titchfieldi tänava nurgapoodi ja ostsin neli džinnipurki, seejärel läksin tagasi endisele kohale pargis. Avasin esimese purgi ja jõin selle nii kiiresti ära, kui suutsin, tegin ka teise kohe lahti. Pöörasin selja jalgraja poole, et ma ei näeks jooksjaid, emasid lapsevankritega ega turiste, ja et mina ei näinud neid, sain teeselda nagu laps, et nemad ei näe mind. Helistasin uuesti oma kõneposti.
„Rachel, Anna siin.“ Pikk paus. „Pean sinuga telefonikõnedest rääkima.“ Veel üks pikk paus – ta räägib minuga ja teeb midagi muud, mitu ülesannet korraga, nii nagu nobedad abikaasad ja emad ikka: koristavad, pistavad pesu masinasse. „Ma tean, et sul on raske aeg,“ ütleb Anna, nagu tal endal poleks midagi mu valuga pistmist, „kuid sa ei saa meile kogu aeg öösel helistada.“ Tema hääl on katkendlik, närviline. „Juba see on halb, et sa meid oma helistamisega üles ajad, aga sa äratad ka Evie ja see on täiesti vastuvõetamatu. Me harjutame teda praegu öö otsa ilma ärkamata magama.“ Me harjutame teda öö otsa ilma ärkamata magama. Meie. Meie väike pere. Meie oma probleemide ja rutiiniga. Kuradi lits! Kägu, kes munes oma muna minu pessa. Ta võttis mult kõik. Ta võttis kõik ja nüüd helistab mulle ja ütleb, et minu piinad põhjustavad talle ebameeldivusi?
Lõpetan teise purgi ja alustan kolmandat. Õnnistav alkoholisööst mu vereringesse kestab ainult mõne minuti, siis tunnen iiveldust. Kiirustan liiga, pean tempot maha võtma; kui ma seda ei tee, juhtub midagi halba. Siis teen midagi, mida hiljem kahetsen. Kavatsen Annale tagasi helistada ja öelda, et ma ei hooli temast ega tema perest ja mul kama kaks, kas tema laps saab üldse kogu ülejäänud elu jooksul öösel rahulikult magada. Ütlen sellele naisele sama asja, mida Tom talle ütles – „ära oota mult kainet mõistust“. Ta ütles muide sama ka mulle, kui alles kohtusime; ta kirjutas seda mulle ühes kirjas, kui kuulutas oma surematust kirest. See ei ole isegi tema enda välja mõeldud lause: ta varastas selle Henry Millerilt. Kõik, mis Annal on, on teise ringi oma. Tahan teada, kuidas ta end selle pärast tunneb. Tahan talle tagasi helistada ja küsida, mis tunne on, Anna, elada minu majas, ümberringi mööbel, mille mina ostsin, magada voodis, mida ma jagasin Tomiga aastaid, toita oma last köögilaua taga, millel ta mind keppis?
Minu meelest on siiani veider, et nad otsustasid sinna jääda, sellesse majja, minu majja. Ma ei suutnud seda uskuda, kui Tom mulle sellest rääkis. Ma armastasin seda maja. Mina käisin peale, et selle ostaksime, hoolimata selle asukohast. Mulle meeldis raudteerööbaste lähedus, meeldis vaadata mööduvaid ronge, ma nautisin nende häält: mitte küll linnadevahelise ekspressi kriiskamist, vaid vana veeremi väsinud rühkimist. Tom ütles, et see ei jää alatiseks niimoodi, et liini viimaks uuendatakse ja siis hakkavad sealt samamoodi kiirrongid kriisates mööda tuiskama, kuid ma ei uskunud, et see kunagi tegelikult juhtub. Ma oleksin ise sinna jäänud, oleksin Tomile tema osa ära maksnud, kui mul oleks raha olnud. Kuid mul ei olnud ja kui me lahutasime, ei leidnud me korraliku hinna eest ostjat ning hoopis Tom ütles, et tema maksab mulle minu osa ära ja jääb majja elama, kuni saab selle eest hea hinna. Aga ta ei leidnudki õiget ostjat, selle asemel tõi ta sinna Anna ja tollele hakkas maja samamoodi meeldima kui mulle ja nad otsustasid jääda. Anna peab ikka endas väga kindel olema, ilmselt neis mõlemas, sest teda vist ei häiri, et ta kõnnib seal, kus enne kõndis teine naine. Ta ilmselt ei pea mind mingiks ohuks. Mõtlen luuletaja Ted Hughesist, kes tõi Assia Wevilli oma koju, mida ta varem oli jaganud Sylvia Plathiga, ja kuidas too naine kandis Sylvia rõivaid, harjas juuksed tema harjaga. Tahan helistada Annale ja talle meelde tuletada, et Assia lõpetas pea gaasiahjus, just nagu Sylviagi.
Vist suikusin vahepeal unne, džinn ja kuum päike roiutasid mu ära. Võpatasin järsku üles ja krabasin meeleheitlikult oma käekoti järele. See oli alles. Ihu kirvendas: mind ründasid sipelgad, nad olid mu juustes ja kaelal ja rinnal ning ma hüppasin jalgele ja püüdsin neid maha pühkida. Kaks teismelist poissi, kes lõid paarikümne meetri kaugusel jalgpalli edasi-tagasi, jätsid mängu pooleli, et mind vaadata, ja naersid, kõht kõveras.
Rong peatub. Oleme peaaegu Jessi ja Jasoni maja vastas, kuid ma ei näe üle vaguni ja raudtee, liiga palju inimesi varjab vaadet. Tahaksin teada, kas nad on seal, kas Jason teab, kas ta on ära läinud või elab ikka veel elu, mis, nagu varsti selgub, on pettus.
Tean kella vaatamata, et seier on kusagil kolmveerand kaheksa ja veerand üheksa vahepeal. Tean seda valguse omaduste järgi, akna tagant kostvate tänavahäälte järgi, tolmuimeja hääle järgi, sest Cathy tõmbab koridori puhtaks, siinsamas mu toa ukse taga. Cathy tõuseb alati laupäeviti varakult, et koristama hakata. See võib olla tema sünnipäev, see võib olla Kristuse teise tulemise hommik – Cathy tõuseb ikka laupäeval vara, et koristada. Ta ütleb, et see mõjub puhastavalt, see laeb teda mõnusaks nädalavahetuseks, ja et maja puhastamine on nagu aeroobika, see tähendab, et ta ei pea spordiklubis käima.
Tegelikult see varahommikune tolmuimeja mind ei häiri, sest ma ei maga niikuinii. Ma ei saa hommikuti magada, ei saa rahulikult keskpäevani põõnata. Ärkan järsku üles, hingamine katkendlik, süda taob, suus liisunud maitse, ja tean kohe, et see on käes: olen ärkvel. Mida rohkem tahan niisama unelda, seda vähem seda suudan. Elu ja valgus ei lase mul olla. Leban voodis, kuulates Cathy kiire, rõõmsameelse toimetamise häält, ja mõtlen kaltsudest raudtee kõrval ja sellest, kuidas Jess suudles hommikupäikses