ТОП просматриваемых книг сайта:
Tüdruk rongis. Paula Hawkins
Читать онлайн.Название Tüdruk rongis
Год выпуска 2015
isbn 9789949554348
Автор произведения Paula Hawkins
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Seda ma kavatsengi täna hommikul teha. Lähen politseijaoskonda tunnistust andma. Räägin talle kõik ära: et kaotasin töö mitu kuud tagasi, et olin väga purjus laupäeva õhtul ja mul pole aimugi, mis kell ma koju jõudsin. Ütlen, mida oleksin pidanud ütlema eile õhtul: et ta otsib valest kohast. Ütlen talle, et minu arvates oli Megan Hipwellil armulugu.
Politsei arvab, et olen piiluja. Varitseja, hull, vaimselt ebastabiilne. Ma poleks tohtinud politseijaoskonda minna. Olen teinud olukorra veel hullemaks ega usu, et Scotti aitasin, kuigi see oli põhjus, miks ma sinna üldse läksin. Ta vajab mu abi, sest politsei selgesti kahtlustab, et Scott on midagi Meganile teinud, aga see pole tõsi, sest ma tean Scotti. Mul on tõepoolest tunne, et tean teda, kuigi see kõlab hullumeelselt. Olen näinud, kuidas ta Meganist hoolib. Ta ei saanud naisele haiget teha.
Hüva, Scotti aitamine polnud ainus põhjus, miks ma politseisse läksin. Oli veel valetamise küsimus, mis vajas lahendamist. Vale selle kohta, et ma töötan Huntingdon Whitelys.
Mul kulus kaua aega, et võtta julgus kokku ja jaoskonda minna. Olin kümme korda peaaegu ümber pööramas ja koju tagasi minemas, kuid lõpuks läksin sisse. Küsisin valvetöötajalt, kas võiksin rääkida inspektor Gaskilliga, ja ta saatis mu umbsesse ooteruumi, kus istusin üle tunni aja, enne kui keegi mind kutsuma tuli. Selleks ajaks higistasin ja värisesin nagu teel tapalavale. Mind juhatati teise ruumi, väiksemasse ja umbsemasse, ilma akna ja õhuta. Pidin seal üksi veel kümme minutit ootama, enne kui ilmusid Gaskill ja üks naine, samuti erariietes. Gaskill tervitas mind viisakalt; paistis, et ta polnud mind nähes üllatunud. Ta tutvustas naist kui seersant Rileyt. Too on noorem kui mina, pikk, sale, tumedapäine, kena oma teravate, rebaslike näojoontega. Ta ei naeratanud mulle vastu.
Võtsime kõik istet ja keegi ei öelnud midagi; nad lihtsalt vaatasid mind ootusrikkalt.
„Mulle meenus see mees,“ sõnasin. „Ütlesin ju, et jaamas oli üks mees. Oskan teda kirjeldada.“ Riley kergitas veidi kulme ja niheles oma istmel. „Ta oli keskmist kasvu, keskmise kehaehitusega, punakate juustega. Libisesin trepil ja ta haaras mul käsivarrest kinni.“ Gaskill kummardus ettepoole, küünarnukid laual, käed suu ees kokku põimitud. „Tal oli seljas … arvan, et tal oli seljas sinine särk.“
See ei olnud tegelikult tõsi. Mäletan küll seda meest ja olen päris kindel, et tal olid punakad juuksed ja ta vist naeratas mulle rongis või vähemalt muigas. Ta tuli minu arvates Witneys maha, ütles mulle vist midagi. Võimalik, et ma koperdasin trepil. Mul on sellest mälupilt, aga ma ei oska öelda, kas see juhtus laupäeva õhtul või mõni teine kord. On olnud palju koperdamisi paljudel treppidel. Ja mul pole aimugi, mis sel mehel seljas oli.
Politseinikele ei avaldanud mu jutt erilist muljet. Riley vangutas peaaegu märkamatult pead. Gaskill vabastas käed seongust ja laotas need enda ette lauale, peopesad ülespoole. „Hüva. Kas see on tõesti see, mida te tulite siia rääkima, proua Watson?“ küsis ta. Tema hääles polnud viha, see kõlas peaaegu julgustavalt. Soovisin, et Riley ära läheks. Tahtsin rääkida Gaskilliga; teda ma usaldasin.
„Ma ei tööta enam Huntingdon Whitelys,“ ütlesin.
„Ah nii.“ Gaskill naaldus tooli seljatoele, näidates üles juba rohkem huvi.
„Tulin ära kolm kuud tagasi. Korterikaaslasele – tegelikult on ta omanik – pole ma seda veel öelnud. Otsin praegu uut töökohta. Pole tahtnud talle öelda, sest kardan, et ta hakkab muidu üüri pärast muretsema. Aga mul on raha. Suudan üüri maksta, kuid … No igatahes ma valetasin teile eile töö kohta ja palun selle pärast vabandust.“
Riley naaldus ette ja naeratas ebasiiralt. „Selge. Te ei tööta enam Huntingdon Whitelys. Te ei tööta kusagil, on mul õigus? Te olete töötu?“
Noogutasin.
„Selge. Ja te pole ka lähiajal tööle asumas ega midagi säärast?“
„Ei.“
„Ja … teie korterikaaslane, tema pole märganud, et te ei lähe iga päev tööle?“
„Ma lähen. See tähendab, ma ei lähe tööle, kuid sõidan Londonisse, nii nagu varem, samal ajal ja kõik, nii et ta … Nii et ta ei tea.“
Riley heitis pilgu Gaskillile; too hoidis silmad mu näol, väike korts kulmude vahel.
„See kõlab kummaliselt, ma tean …“ ütlesin ja jätsin lause lõpetamata, sest see ei kõla mitte ainult kummaliselt, vaid hullumeelselt, kui see valjusti välja öelda.
„Nii. Seega te teesklete iga päev, et sõidate tööle?“ küsis Riley minult, tema kulm samuti kortsus, nagu tunneks ta minu pärast muret. Nagu ta arvaks, et olen täiesti segane. Ma ei öelnud ega noogutanud ega teinud midagi, lihtsalt vaikisin. „Kas ma võin küsida, miks te töölt lahkusite, proua Watson?“
Polnud mõtet valetada. Kui neil polnud kavas kontrollida mu tööasju enne seda vestlust, siis nüüd teevad nad seda kindlasti. „Mind lasti lahti,“ ütlesin.
„Teid vallandati,“ ütles Riley, rahulolev noot hääles. See oli ilmselt vastus, mida ta ootas. „Miks nii?“
Ohkasin vaikselt ja pöördusin Gaskilli poole. „Kas see on tõesti oluline? Kas sellel, miks ma töölt ära tulin, on mingit tähtsust?“
Gaskill ei öelnud midagi, ta uuris mingeid märkmeid, mida Riley tema ette oli lükanud, kuid raputas vaevumärgatavalt pead.
Riley muutis teemat. „Proua Watson, tahaksin teilt küsida laupäeva õhtu kohta.“
Heitsin pilgu Gaskillile – me oleme sel teemal juba vestelnud –, kuid too ei vaadanud mu poolegi.
„Olgu,“ ütlesin. Tõstsin muudkui kätt pea juurde, muretsesin haava pärast. Ma ei suutnud end tagasi hoida.
„Öelge, miks te läksite laupäeva õhtul Blenheimi teele. Miks te tahtsite rääkida oma eksabikaasaga?“
„Ma tõesti ei arva, et see on teie asi,“ ütlesin, ja seejärel kiiresti, enne kui naisel oli aega midagi muud öelda: „Kas ma saaksin palun klaasi vett?“
Gaskill tõusis ja lahkus ruumist, mis ei olnud tegelikult see, mida ma lootsin. Riley ei öelnud sõnagi; ta muudkui vaatas mind, muie ikka veel suul. Ma ei suutnud tema pilgule vastata, vaatasin lauale, lasksin silmadel ruumis ringi käia. Teadsin, et see on taktikaline käik: ta vaikis, et tunneksin end nii ebamugavalt, et peaksin midagi ütlema, isegi kui ma seda tegelikult teha ei tahaks. „Mul oli vaja temaga ühtteist arutada,“ ütlesin. „Eraasju.“ See oli ülepingutatud ja naeruväärne.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.