Скачать книгу

õhtul eelmisel nädalal, kui astusin toast välja köögist vett tooma, kuulsin pealt, kuidas Cathy rääkis elutoas oma peika Damieniga. Seisin koridoris ja kuulasin. „Ta on nii üksildane,“ ütles Cathy, „mul on tema pärast mure. See ei aita teda, kui ta kogu aeg üksinda on.“ Seejärel ta lisas: „Kas sul pole töö juures mõnda tuttavat, või äkki ragbiklubis?“ Ja Damien vastas: „Racheli jaoks? Ma ei taha kedagi solvata, Cath, aga ma ei usu, et keegi oleks nii meeleheitel.“

Neljapäev, 11. juuli 2013Hommik

      Näpitsen nimetissõrme ümber kleepunud plaastrit. See on niiske, sest sai märjaks, kui hommikul kohvitassi loputasin; siis oli plaaster puhas, nüüd nätske ja määrdunud. Ma ei taha seda veel ära võtta, sest lõikehaav on sügav. Cathy oli alles väljas, kui ma õhtul koju jõudsin, seega läksin poodi ja ostsin kaks veini. Jõin ühe pudeli kohe tühjaks ja mõtlesin, et kasutan ära selle aja, kui Cathyt pole, ning küpsetan endale liha, teen punase sibula tšatnit ja kõrvale rohelist salatit. Hea ja tervislik. Sibulaid hakkides riivas nuga sõrmeotsa. Siis läksin ilmselt vannituppa haava puhastama ja heitsin mõneks ajaks pikali, unustades köögis toimetamise, sest kui ma kümne paiku ärkasin, kuulsin Cathyt ja Damieni rääkimas ning Damien ütles, kui vastik see on, et ma kõik asjad niiviisi laiali jätan. Cathy tuli üles mind vaatama, koputas vaikselt uksele ja lükkas selle veidi praokile. Ta kallutas pea viltu ja päris, kas minuga on kõik korras. Palusin vabandust, teadmata täpselt, mille pärast. Cathy ütles, et pole hullu, aga ma võiksin enda järelt veidi koristada. Lõikelaud oli verega koos, kogu maja haises toore liha järele, praetükk vedeles ikka veel köögiletil ja oli halliks tõmbunud. Damien isegi ei teretanud, ainult vangutas mind nähes pead ja läks üles Cathy tuppa.

      Kui nad mõlemad olid voodisse heitnud, meenus mulle, et ma polnud teist veinipudelit veel puudutanudki. Tegin selle lahti. Istusin diivanile ja vaatasin televiisorit, hääl väga vaikseks keeratud, et see teisi ei häiriks. Ei mäletagi, mida vaatasin, kuid mingi aeg vist tundsin end väga üksildasena või õnnelikuna või miskit muud moodi, igatahes tahtsin kellegagi rääkida. Vajadus suhelda pidi ikka hirmus suur olema ja peale Tomi polnud mul kellelegi helistada.

      Peale Tomi ei tahagi ma kellegagi rääkida. Telefoni kõnelogi ütleb, et helistasin talle neli korda: kell 23.02, 23.12, 23.54 ja 00.09. Kõnede pikkuse järgi otsustades jätsin talle kaks sõnumit. Võibolla Tom isegi võttis telefoni vastu, kuid ma ei mäleta, et oleksin temaga rääkinud. Aga mäletan esimese sõnumi saatmist. Arvatavasti lihtsalt palusin, et ta mulle tagasi helistaks. Seda võisin öelda mõlemas sõnumis ja selles pole ju midagi halba.

      Rong jääb punase signaaltule juures rappudes seisma ja ma tõstan pilgu. Jess istub tagaõues ja joob kohvi. Ta on jalad lauale tõstnud ja võtab päikesevanni, pea kuklas. Tema taga näen nagu mingit varju liikumas – Jason. Tahan teda näha, heita pilku tema armsale näole. Tahan, et ta tuleks välja ja seisaks Jessi selja taha, nii nagu alati, ning suudleks naist pealaele.

      Teda ei tule ja Jessi pea vajub rinnale. Täna on tema liigutustes midagi teistmoodi: need on justkui tinased, ütlemata rasked. Soovin, et Jason tuleks välja tema juurde, kuid rong jõnksatab ja liigub aeglaselt edasi ja mehest pole ikka veel mingit märki; Jess on üksinda. Ja kohe, ootamatult, leian end vaatamas otsejoones oma majja, ilma et suudaksin pilku kõrvale pöörata. Klaasuksed on pärani lahti ja valgus voolab kööki. Ma ei oska tõesti öelda, kas näen seda või kujutan ette – kas see naine peseb kraanikausi juures nõusid? Ja kas väike tüdruk istub beebitoolis, otse köögilaual?

      Sulen silmad, lasen pimedusel kasvada ja laiali valguda, kuni kurbusetunne muutub millekski hullemaks: mälestuseks, sähvatuseks minevikust. Ma ei palunud tal ainult endale tagasi helistada. Nüüd meenub, et ma nutsin. Ütlesin talle, et armastan teda ikka veel ja jään alati armastama. Palun, Tom, palun, mul on vaja sinuga rääkida. Igatsen väga su järele. Ei, ei, ei, ei, ei, ei, ei …

      Pean sellega leppima, pole mõtet püüda seda eemale lükata. Tunnen end nüüd nagunii päev otsa näruselt. See tuleb lainetena – tugevam, seejärel nõrgem, siis uuesti tugevam –, kõhus keerab, rinda poeb äng, põsed lõõmavad. Pigistan silmad kõvasti kinni, nagu see aitaks kõigel kaduda. Ja terve päev kinnitan endale: see pole ju kõige hullem? See pole ju kõige hullem asi, mida teinud olen, see pole sama hull kui avalikus kohas pikali kukkuda või tänaval võõra inimese peale karjuda. See pole hullem sellest, kui häbistasin kord oma meest suvisel grillipeol, kui ühe tema sõbra naise läbi sõimasin. Mitte hullem sellest, kui me kodus ühel õhtul tülli läksime, kui ma talle golfikepiga kallale kippusin ja magamistoa ukse juures seinalt krohvitüki lahti lõin. Mitte nii hull kui siis, kui ma pärast kolmetunnist lõunapausi töö juurde tagasi läksin ja läbi kontori vaarusin, kui kõik vahtisid ja Martin Miles mind kõrvale kutsus ning ütles: Rachel, sa pead nüüd vist koju minema. Ükskord lugesin endise naisalkohooliku kirjutatud raamatut, kus ta kirjeldas, kuidas ta tegi suuseksi kahele mehele, keda oli natuke aega tagasi restoranis kohanud, ja seda tiheda liiklusega Londoni peatänaval. Lugesin ja mõtlesin, et minuga küll lood nii hullud ei ole. Minu latt on ikka kõrgemale seatud.

Õhtu

      Olen päev otsa Jessi peale mõelnud, pole suutnud keskenduda millelegi muule kui sellele, mida ma täna hommikul nägin. Mis sundis mind mõtlema, et miski on valesti? Ma ju ei näinud nii kaugelt tema ilmet, aga teda vaadates tundsin, et ta oli nii üksi. Rohkem kui üksi – üksildane. Võibolla oligi – äkki Jasonit pole kodus, too on lennanud kusagile soojale maale, et elusid päästa. Ja Jess tunneb temast puudust ja muretseb, kuigi teab, et mees pidi minema.

      Loomulikult tunneb Jess temast puudust, just nagu minagi. Jason on hea ja tugev, selline, nagu abikaasa peab olema. Ja nad sobivad tõesti kokku. Seda on kohe näha, ma ju tean, millised nad on. Jasoni jõud, see turvalisus, mida ta kiirgab; see ei tähenda, et Jess oleks nõrk. Tema on teistmoodi tugev; tal on intellektuaalsed oskused, mis panevad Jasoni teda ammuli sui imetlema. Jess suudab kaevuda probleemi tuumani, lahata ja analüüsida seda sama lühikese aja jooksul, kui teised jõuavad tere hommikust öelda. Pidudel hoiab Jason tal tihti käest kinni, kuigi nad on juba aastaid koos olnud. Nad austavad teineteist ega suru üksteist alla.

      Tunnen end täna õhtul väsinuna. Olen purukaine. Mõni päev on mul nii halb, et ma lihtsalt pean jooma; mõni päev tunnen end jällegi nii kehvasti, et ei saa juua. Täna paneb ainuüksi mõte alkoholist mul kõhus keerama. Kuid kaine olek õhtuses rongis on paras katsumus, eriti praegu, sellise kuumusega. Higikiht katab mu nahal iga sentimeetrit, kurk kuivab, silmad kipitavad, ripsmetušš on laiali.

      Käekotis hakkab telefon põrisema ja ma võpatan tahtmatult. Kaks tüdrukut, kes mu vastas istuvad, vaatavad minu poole, seejärel teineteise otsa, ja muigavad vaikselt. Ma ei tea, mida nad minust mõtlevad, aga kindlasti ei midagi head. Süda taob rinnus, kui hakkan telefoni otsima. Tean, et kõne ei tähenda samuti midagi head: see on kas Cathy, kes soovitab mul täna õhtul naps kenasti kõrvale jätta, või mu ema, kes teatab, et on järgmisel nädalal Londonis, tuleb kontorist läbi ja saame koos lõunale minna. Heidan pilgu ekraanile. See on Tom. Kõhklen vaid hetke, siis vastan.

      „Rachel?“

      Meie tutvuse esimese viie aasta jooksul ei kutsunud ta mind kunagi Racheliks, alati Rachiks. Mõnikord ka Shelleyks, sest teadis, et see ajas mu vihale, ja tema meelest oli see naljakas, kui ma ärritunult tõmblesin ja kohe varsti ise samuti itsitama hakkasin, sest lihtsalt pidin koos temaga naerma. „Rachel, see olen mina.” Tomi hääl on kõlatu ja väsinud. „Kuule, sa pead selle lõpetama, eks?” Ma ei ütle midagi. Rong aeglustab sõitu ja me oleme kohe maja, minu vana maja kõrval. Tahan Tomile öelda: Tule välja, tule seisa natuke õues. Las ma vaatan sind. „Palun, Rachel, sa ei tohi mulle kogu aeg niiviisi helistada. Sa pead end kokku võtma.“ Mul on klomp kurgus, kõva kui kivi, libe ja kangekaelne. Ma ei saa neelatada. Ma ei saa rääkida. „Rachel? Kas sa kuuled mind? Tean, et sul ei ole kõik korras ja mul on kahju, tõesti on, aga … ma ei saa sind aidata, ja need pidevad kõned häirivad kohutavalt Annat. Selge? Ma ei saa sind enam aidata. Mine AA-sse või kusagile. Palun, Rachel. Mine mõnda AA koosolekule kohe täna pärast tööd.“

      Tõmban räpase plaastri sõrme otsast lahti ja uurin kahvatut, krimpsus liha ning kuivanud, paakunud verd küüneservas. Surun parema käe

Скачать книгу