LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tänaval, et saada võte „Šev’ist” teel sealsamas lähedal asuvasse Madison Hotelisse. Olin tüdinenud ootamast ja tahtsin üht õlut. Haarasin kaamera ja lahkusin. Ümber saatkonna nurga pöörates komistasin salgale ülikondadele, kes sosistasid oma varrukate varjus. See oli Riigidepartemangu turvateenistus ja kamba keskel kuulus valgepäine mees isiklikult. Šev oli otsustanud hüljata autorongi ja kõndida oma ülivõimude jutuajamisele läbi Washingtoni tagahoovide.

      Kaamera käima. Ma rajasin endale tee kamba etteotsa ja fokuseerisin Ševardnadzele. Nad jätkasid kõndimist ja mina tagurdamist, püüdes mitte istuli kukkuda. Ta vaatas mind läbi objektiivi ja pomises oma tõlgile midagi vene keeles.

      „Nõukogude välisminister soovib teada, miks te teda filmite.”

      „Noh … sest ta on huvitav inimene.”

      Uus venekeelne pomin, kui Ševardnadze mu jabura märkuse üle aru pidas. Turvamees lükkas mu vastu müüri ja Eduard Ševardnadze jalutas mööda, naeratades endamisi. Ja nüüd, aastaid hiljem selles suitsuses ruumis seesama nägu läbi teise objektiivi. Naeratus kustunud. Näol kurbus ja valu.

      Julian tõmbles närviliselt. „Kas me ei peaks sisse minema ja intervjuu ära tegema?”

      „Mkmk. Veel mitte.”

      Ma olin filminud lakkamatult sestpeale, kui uks avanes. Mustvalged kaadrid suurmehest, kelle maailm oli unustanud, rääkimas oma norguvajunud sõduritega ning süstimas neisse julgust ja jõudu. Ja vaatamas neile näkku, justkui otsinuks ta ka ise midagi. Ning libisemas siis taas polsterdatud ukse taha, lohistades jalgu järel ja vaadates otse objektiivi, ja kahetonnine hiiglane kuulivööga rinna ümber pitseeris ta maailma eest uuesti kinni. Väike kell lõi kesköötundi. Väljas olid paugud ja kärgatused vaikinud.

      „Kurat!”

      „See on tema sõda, Julian. Hakkame sööma.”

      „Kuidas palun?”

      Oleg rääkis sõduritele augu pähe, nii et nood lubasid meile ööseks ühe toa. Kahe ukse kaugusel Ševardnadze punkrist. Me pakkusime Julianile välivoodit, teades, et ta nagunii hakkab sellele pretendeerima. Väike märja koera järele lõhnav kušett läks Eddiele, sest temale meeldis märgade koerte lõhn. Järele jäi just paras plats põrandaruumi mulle ja Olegile.

      „Ei noh … nagu mis tahes hea Nõukogude hotell.”

      „Nii et mis siis menüüs ka on, seltsimees?”

      Ta tegi oma seljakoti lahti ja ladus välja lennukieine ülejäägid. Lõikas kaks õuna ja juustutükid viiludeks. Mina uurisin järele, mis oli saanud ülejäänud salaamist. Pudel mineraalvett käis ühelt kuivalt suult teisele. Julian köhatas kurgu puhtaks ja hakkas kõnelema resoluutsel personali-poole-pöördumise-toonil.

      „Nii, Jon. Praeguseks on meil lennujaam ja natuke tulistamist ja varsti ka minu intervjuu Ševardnadzega. Siis oleme omadega ilmselt ühel pool.”

      „Mina arvan, et me peaksime rindele pääsema.”

      Julian viipas oma pean’d-pea-autoriteediga: „Londonit huvitab ainult Eduard Ševardnadze.”

      „Me peame neile näitama, mis põrgu siin lahti on. Sellel kuradi paigal on ots peal. Me peame lõpuni jääma.”

      „Ma pole selleks valmis, et kaks nädalat siin mülkas veeta, ilma mingi võimaluseta materjali välja saata!”

      Kurat, tal oli õigus. Ma vihkasin seda, kui reporteritel õigus oli. Pole mõtet koguda miljonit võtet, kui me ei saa neid eetrisse lasta. Kuid sõjadroog haihtus ja hirmudeemon mu sisikonnas murdis end valla. Ma pidin rindele pääsema.

      „Oota, Jon, palun kuula. Ma tahan teha korraliku lauataguse intervjuu. Sellepärast filmi mind ja Ševardnadzet samas kaadris teineteisel kätt surumas.”

      „Mkmk.”

      „Kuidas palun?”

      Hetk vaikust, et Oleg jõuaks kurgu puhtaks köhida. Ja seejärel reporteri ja kaameramehe mudamaadlus.

      „Me teeme selle käigu pealt.”

      „Jon, ma olen teinud seda tööd kakskümmend aastat.”

      „Julian, see on lugu sõjast. Laseme neil neetud piltidel joosta.”

      „Ma arvan, et vaatajal on huvitav näha mind koos Eduard Ševardnadzega.”

      „Mis ajast sina mingi kuradi huviväärsus oled? Ja peale selle, võta see lips ära!”

      Olegi ja Eddie pead jõnksatasid küljelt küljele nagu tennisematšil. Oleg soovis, et meil olnuks veel toitu järel, mida mu kõrist alla toppida, ja Eddie ihkas verd. Ukseavasse ilmus Gruusia ohvitser ja möirgas valjemini kui meie kokku: „Mis siin sünnib?”

      Silmapilk said meist kahetsevad lapsed.

      „Uhhhh.”

      „Eduard Ševardnadze ootab!”

      Ruttu uksest välja, läbi saali, kaamera käima. Tavaline vendade Marxide rutiin. Oleg keksib, mikrofon käes, kaamera ees. „Ei noh … üks, kaks, kolm; üks, kaks, kolm.” Julian käsib Ševardnadzet ümbritsevatel püssidega sõduritel lõuad pidada, püüdes organiseerida „mingit vähegi ilmekamat taustapilti”. Ja mina seisan ja kiristan hambaid.

      „Läheb!”

      „Oled sa valmis, Jon?”

      „Jepp.”

      „Kindel?”

      Oh, jumala pärast.

      „Läheb, kurat!”

      Ševardnadze nägu täidab kaadriotsija must-valge raami. Tumedad sõõrid üksildaste silmade all. Hääl aeglane ja sügav nagu sõdurite laul meie lennul Suhhumisse.

      „Olukord on ohtlik. Vaenlane rajab teed linna. Inimesed on paanikas.”

      „Miks te siia tulite?”

      Ševardnadze niheleb ja pomiseb: „Ma lubasin Suhhumit kaitsta. Ma ei jäta seda linna maha. Isegi kui juhtub kõige hullem.”

      Ta suundub tagasi oma erakontorisse ja kaamera järgneb talle.

      Ta istub oma seitsme kollase telefoniga laua taha. Üks kindral seisab ta kõrval, püüdes kedagi liinile saada. Ševardnadze valge pea kohal on tema laguneva Gruusia Vabariigi nikerdatud vapp. Kindral ulatab toru Ševardnadzele. Taas halvad uudised. Mässulised on põhja poolt linna sisse murdnud. Ševardnadze hõõrub lõuga ja katab käega silmad.

      Ma tagurdasin toast välja, kaamera endiselt käimas. Kiskusin pilgu must-valgete piltidega maailmalt ja vaatasin tuba. Külm sinine fluorestseeriv valgus langes Ševardnadzele oma kibedas kalkuses, nagu surnukuuris. Kahetonnine hiiglane virutas ukse mu nina ees kinni. Väljas, liivakottidega kaetud akende taga, algas tulistamine uue hooga.

      „Tundub olevat tükk maad lähemal kui enne, kas pole?”

      „Ei noh … näib, et rinne on meieni jõudnud.”

      Me ärkasime suurtükkide vaibuva müra peale. Grusiinid kruttisid abhaaside minema kihutamiseks veel oma kuulipildujaid. Kui see välja arvata, oli kõik üsna vaikne. Me otsisime tusaselt üles oma jalanõud ja kuulivestid. Tilk hinnalist vett, et puhastada ammust ajast pesemata hambaid. Kolm liitrit oli veel alles. Varustus kokku ja kümnest trepireast alla. Väljas … selge taevas ja kuum päike. Must meri sillerdas.

      Julian ja Oleg läksid transporti organiseerima. Mina ja Eddie ootasime parlamendihoone esitrepil. Plaan oli leida mingi sõiduriist, teha mõned kiirvõtted ja järgmise lennukiga plehku panna. Eelmisel ööl õnnestus Julianil mingi ehtvenelikult segase asjaajamise käigus kasutada ragisevat Nõukogude telefoniliini ja võtta kõne Londonisse. Ei, nad ei taha, et ta kauemaks jääks, ja Oleg ja Jon peaksid samuti ära tulema.

      „Pea meeles, et meid huvitab ainult Ševardnadze. See sõda ei lähe kellelegi korda,” ütles hääl Londonist.

      Ma vaatasin inimesi selle sõja tänavatel, mis kellelegi korda ei läinud. Üks naine kuhjas neli-viis metallist kannu lapsevankrisse ja rajas endale teed

Скачать книгу