LITMIR.BIZ

Скачать книгу

aed, peaaegu varjates katedraali valgeid torne ja kuldseid kupleid. Mördist ja valgusest ja unistustest aare.

      See kõik jõuab täiusele septembris, kui lehed lähevad pruuniks ja sügis hiilib vene hinge. Trammijuhid ja kunstnikud ja poliitikud ja tänavapühkijad. Nad kõik tulevad oma tibatillukestest datšadest tagasi linna. Autod ja rongid on pungil täis kartuleid ja õunu, kodus aetud viina ja päevitunud nägusid. Babuškad teevad kompotti, mehed tuulutavad varbaid ja lapsed lähevad kooli. Viimased soojad päevad enne pikki vihmanädalaid tirivad neid järjekordse Vene talve poole.

      See oli minu Moskva neil päevil.

      Ma armastasin seda paika.

      Oli minu neljakümne kolmas sünnipäev ja ma jälgisin ajaviiteks, kuidas Oleg Jurjev Julian Manyonil ajusid sõlme keerab. Julian oli ITN-i Moskva büroo uus nägu. Tal oli olemas kõik, mida televisioon ühelt korrespondendilt ootab. Pikk, ilus, kuratlikult terane, häbitult enesekindel. Igavik aega tagasi oli ta Oxfordist välja kukkunud ja maandunud Vietnami sõja lõpupäevadesse. Ta põrutas Tšehhoslovakkia mootorrattal läbi Mekongi bädlandi. Monstrumil nimega Jawa. See sobis Julianile oivaliselt: ta istus sirgelt sadulas. Saatis Brit Radiole reportaaže. Jänkid deserteerusid ja vietkongid marssisid sisse ja Julian jäi nalja pärast sinna jõlkuma. Temast sai Briti uudiste ja päevakaja tipptegija. Tema reportaažid olid kaunilt lihvitud uudisepommid. Proua Thatcher põlgas teda. Julian oli selle üle uhke.

      Kuid miski polnud valmistanud teda ette kohtumiseks Oleg Nikolajevitš Jurjeviga. Meeter kuuskümmend seitse ja viiekümne kanti, hõrenevate juuste ja lõdvalt nina otsas rippuvate paksude klaasidega prillidega. Ta nägi välja nagu tüüp, kes ei mäleta omaenese nime. Vahel ta ei mäletanudki. Kuid küsige Olegilt mida tahes Venemaa kohta ja ta räägib teile rohkem, kui üks pea kinni suudab pidada. Ta oli büroo „meie mees Venemaal”. Olegi tundis ja austas iga Moskva tähtis poliitik ja ajakirjanik.

      Viimane tund aega oli Oleg selgitanud meie ülimalt usinale Seltsimees Korrespondendile olukorda endises Gruusia Nõukogude Vabariigis. Ilmselgelt polnud Julian valmis sõiduks Olegi aju Ameerika mägedel, kus puudus selline asi nagu sirge tee.

      „Ei noh. See pole nii lihtne. Kõigepealt andis Stalin välja dekreedi ja siis, noh, siis kukkus viljatoodang viiskümmend seitse protsenti – see on nagu vene vanasõna „kui laisal koeral pole muud teha, siis ta lakub oma mune”.”

      Julianil käis pea ringi. Ma tahtsin talle öelda, et pidagu vastu. Oleg oli võti kõige juurde Venemaal, kuid selleks, et tema liigasse jääda, oli vaja maailmaklassi treeningut.

      Me ootasime teateid tšarterlennust Gruusiasse Thbilisisse. Sealt tahtsime suunduda Suhhumi rannikulinna ja otsida üles Eduard Ševardnadze. Ševardnadze oli Nõukogude Liidu viimane välisminister, enne kui impeerium üles sulas. Ta aitas Gorbatšovil leida julgust ja tarkust külm sõda ära lõpetada. See mees oli kangelane. Neil päevil oli Ševardnadze peitunud tiheda mürsutule eest Suhhumi parlamendihoonesse. Külma sõja sõdur võitles vanamoodsas kuumas sõjas. Ta oli rängalt lüüa saamas.

      Oleg selgitas Julianile, kuidas Ševardnadze oli naasnud oma sünnimaale Gruusiasse, et päästa riik kodusõjast. Näis, et Gruusia esimene mittenõukogude president – professor nimega Zviad Gamsahhurdia – polnud mitte üksnes saamatu, vaid püstihull. Thbilisi lõhkes vägivallast. Gamsahhurdia põgenes ja Ševardnadze lendas peale, et rahvas terveks ravida. Ta ristiti vene õigeusku. Ta palvetas Gruusia tuleviku eest ajal, kui relvad tema ümber tärisesid.

      Tema väike maa asus kõrgel Kaukasuse mäestikus. Ähvardav ja kiivas Venemaa põhjas ja idas, Musta mere võrratu rannajoon läänes. Headel aegadel oli roheline maa pungil oliividest, leivast ja veinist. Inimestel olid tumedad juuksed ja tumedad silmad. Soojad südamed ja soe naeratus. Kuid praegu polnud head ajad. Leiba ei jätkunud. Südamed olid täis vihkamist ja kättemaksuhimu. Kuule ja Kalašnikove jätkus rohkem kui küllaga.

      Veri Thbilisi tänavatel polnud veel kuivanud, kui mässulised loodeprovintsis Abhaasias läksid oma isiklikku lahingusse iseseisvuse eest. Abhaasid võitlesid nagu vanakuradid ja Gruusia armee kuhtus nende tule all. Ševardnadze väed leidsid end peagi Suhhumis piiramisrõngast, selg mere poole.

      Ševardnadze oli veendunud, et selle taga on venelased. Mässulistel oli liiga palju relvi ja nende mürsutuli oli lakkamatu ning jõugu joobnud abhaaside kohta ilmselgelt liiga täpne. Tema enda vägedel olid samasugused relvad ja nad olid just niisama joobnud kui abhaasid, kuid nemad ei tabanud kümne sammu pealt kinnist kuuriustki.

      „Jah,” mõtles ta. „Venelased maksavad mulle kätte oma kalli Nõukogude Liidu lammutamise eest.”

      Ta teatas maailmale, et tema maa jookseb verd, ja palus abi kellelt iganes. Mitte keegi ei kuulanud. See oli lihtsalt üks järjekordne tobe sõda kuskil kauges naljaka nimega kolkas. Niisiis läks kuuekümne seitsme aastane Ševardnadze oma purustatud armee juurde Suhhumisse. Ta oli valmis surema. Nüüd oli see juba uudis.

      TRRRRRRR!

      Oleg haaras poole lause pealt toru. „Nüüd sa saad siis aru, Julian, et Gruusia vajab … HALLOO!”

      Juliani pea pääses infoplahvatusest. Ta pöördus minu poole. Silmad klaasistunud, kõrvad punased. Ma olin tema üle uhke. See oli vapper üritus.

      „DA! … DA! … DA!”

      Olegi telefonihääl oli mõned megadetsibellid kõvem kui auruvedur; see oli jäänuk kehvade Vene telefoniliinide aegadest. Mitmesaja meetri raadiuses polnud lootustki teist vestlust pidada. Midagi sai öelda vaid hetkel, mil tema parasjagu kuulas. Juliani klaasistunud silmad pöördusid minult Olegile ja siis tagasi minule.

      „Mis toimub, Jon?”

      „Paistab, et oleme teel.”

      „DA! … DA!”

      „Kust sa tead? Ta ütleb ju ainult „Da!””

      Ma kehitasin õlgu. Telefonitoru langes alla ja Oleg kiikas üle prilliraamide.

      „Ei noh … ta ütleb, see mees, et on üks lend – no siis muidugi mitte, kui nad jälle tulistama hakkavad, aga see on siis juba mujal.”

      „Oleg.”

      Aeg ta maa peale tuua.

      „Oh … da.”

      Aru sai. Kohe laskub ta meie tasandile.

      „Kahe tunni pärast läheb lend Thbilisisse.”

      „Aeroflot?” küsis Julian.

      „Ei … seda mitte. On üks uus liin nimega Chance.”

      Julian tõi kuuldavale oma tüüpilise naerupahvaku. Sellise, mis naaberkrahvkonnas aknaklaasid värisema paneb. Naabrid kaebasid. Kassid põgenesid tulistjalu.

      „Chance Airlines!” puristas Julian. „Saab aga nalja!”

      Oleg naeris närviliselt ja tulistas mind pilguga … „Nalja?”

      Ma korjasin üles oma päevinäinud Sony kaamera. 18X1 Fujinoni objektiiv oli kindlalt paigas. Aku oli täis ja tühi kassett salvestajas valmis.

      „Jepp. Suhhumis saab kõvasti nalja.”

      Tavaline pilt Moskva Šeremetjevo lennujaamas. Kokku pressitud reisijad ja kokku pressitud pagas ja ei mingeid pileteid mitte kuhugi. Oleg häälestas oma radari ja võttis sihikule terava nina ja pruuni ülikonnaga pikemat kasvu mehe. Stiilne käsikohver kindlas haardes.

      „Hmmm,” ütles Oleg.

      Kahe minuti pärast oli ta tagasi.

      „Ei noh. See mees on Chance Airlinesi mänedžer, president, piloot ja vahepeal ka pagasi laadija ja piletimüüja. Ta laenas Aeroflotilt Tupolev 134 tüüpi reaktiivi.”

      „Laenas?”

      Tundus, nagu olnuks mees võtnud mingi kümme miljonit miili maha sõitnud ja logisevate mutritega romu, kraapinud maha Nõukogude lipu ja Aerofloti logo, plätserdanud hiiglaslikud punased tähed lennumasina külje peale ja, voilà. Chance Airlines.

      Oleg tõmbus koos Seltsimees Ettevõtjaga nurka.

Скачать книгу