LITMIR.BIZ

Скачать книгу

minu peas. Veel pole piisavalt pilte. Mõni veel ja siis on okei. Edasi minna, riskantne … tagasi tõmbuda … ah, kuradile.

      „Lähme ainult õige pisut edasi ja vaatame, mis saab. Kui liiga hulluks läheb, tõmbame tagasi.”

      Neli pead noogutasid.

      Ma korjasin kaamera üles ja me sörkisime edasi.

      Zing … zing … zing … zing.

      Viuuuh…

      „Kurat!”

      „Pikali!”

      Prõmm! Krššš!

      Abhaasia miinipildujad olid läinud vastulöögile. Neetud. Veel kaks, siis veel üks. Suits täitis tänava. Teispool teed seisis kivimaja. See oli nagu kokkulepe sipelgate vahel. Me tormasime selle varju. Julian üle tee ja majja sisse … Eddie ja Oleg üle tee ja sisse … Ma hüppasin püsti ja jooksin.

      Zing, zing!

      Seekord ma tundsin seda. Kaks terassulge pühkisid üle mu näo – oh, jumal – pikali, kurat! Pikali! Ma kössitasin toeka puutüve taha. Olegi hääl hüüdis kivimaja varjust.

      „Jonka! Kas sinuga on kombes?”

      „Jaa. Kas kõik on terved?”

      „Da!”

      „Kuule, Jon,” röökis Julian, „ma tõesti arvan, et see pole seda väärt.”

      „Ega vist.”

      Abhaasia kuulid täksisid tänavat aiavõrede piiril. Ilmselt oli see juhutuli rindelt. Või pidas mõni purjus kuulipildur just mind silmas? Vahet pole. Mõlemal juhul olen ühtviisi surnud. Pea kohal uus laviin abhaaside poole suunduvaid Gruusia mürske. Püssituli oli lakanud. Uued arvestused. Sekundid suurtükipaukude vahel … vilin pea kohal … tabamus … üks, kaks, kolm. Iga suurtükipaugu peale vakatasid kuulipildujad hetkeks, et jälgi peita. Vahemaa majani. Kolm, võib-olla neli sekundit. Pole paha. Ma ajasin end põlvili. Käed kaamera peal ja ootasin.

      Zing, zing.

      Ja – läks! Läbi tara – šuuuš – pikali nüüd! Krššš! Ma roomasin etikuni ja sealt pimedusse ülejäänud kamba juurde. Keerasin end selili ja vaatasin ringi. Koht oli kindel, meie kohal oli veel terve betoonkorrus. Selleks korraks olime pääsenud.

      Abhaasia miinid sadasid maha tänavatele. Mässulised olid lõpuks tankitõrjekahuri laskeulatuse välja nuputanud. Ainult et nüüd oli see läinud ja meie olime need, kes järele olid jäänud. Me keerutasime pöidlaid ja ootasime tormi möödumist. Tee pealt kostsid gruusia hääled. Oleg roomas ruumist välja ja piilus ümber klaasitud etiku nurga.

      „Ei noh … need on kindlalt nemad.”

      „Kes?”

      „Vaprad Gruusia sõdurid. Nad lähevad tagasi linna.”

      See polnud hea märk. Siiski võinuks me ennast nende püsside kaitse alla nihverdada, kui see vajalikuks osutunuks. Oleg röökis läbi suitsu: „Halloo!”

      „Urraaa!”

      Ja nad jooksid edasi. Me roomasime etikuni ja kükitasime madala betoonseina varju akende all. Meie plaan: tormata üle tänava ja ühineda Gruusia sõduritega, et tagasi linna jõuda. Probleem: tänavat kontrollivad snaiprid ja kuulipildujad. Okei. Asi oli väärt proovimist. Julian ja Oleg esimesena, siis mina ja Eddie. Ma lamasin koos kaameraga ukseavas ja esimene meeskond hüppas uksest välja. Siis, nagu välk selgest taevast, sügav ulg. Lõõmav metall kiskus taeva lõhki. Jeesus! See on ju otse meie kohal! Julian viskus maha, kattes pea kätega. Oleg paiskus tagasi etikusse. Langev mürsk möirgas ja ulgus ja haaras meie rinna järele ja pigistas meie südant. Maapind värises. Tuline metall ja klaasikillud lõikasid õhku mõned sentimeetrid meie kohal.

      „Tuhat kuradit! Me oleme neil peos!”

      Naaberaiast jooksis väike koer Juliani lähedal tara juurde ja pistis koonu läbi tara, klähvides hüsteerilist väikese koera klähvimist, ja ainus, mida ma suutsin mõelda, oli see, kuidas ma vihkan väikseid koeri nende hüsteerilise väikekoera klähvimisega. Julian ja Oleg roomasid tagasi meie pelgupaika. Mina lamasin betoonseina varjus, objektiiv ukseavast väljas, lootes tabada Gruusia armeed rinde suunas vastutuld andmas. Midagi, mis jätnuks meile pisut hingamisruumi. Aga mul polnud õnne. Ainus, mida ma nägin, oli armee, mis põgenes. Neetud, no tõesti neetud.

      Siis kärises õhk uuesti – VIUUUH – KRŠŠŠ!

      Naabermaja sai tabamuse. Kivid ja tolm ja puuoksad kukkusid objektiivi ette. Päev ei paistnud kujunevat selliseks, nagu olime planeerinud. Ma kuulsin Juliani häält enda taga.

      „Mässulised püüavad ilmselt teed abivägedest ära lõigata.”

      „Ma ei tea. Aga asi näib õige sitt olevat.”

      „Ma arvan, et me peaksime ära ootama. Mis sa arvad?”

      Ma pöörasin ringi ja nägin, et Julian seisab seal kogu oma meeter kaheksakümmend pluss pikkuses. „Ma arvan, et sa peaksid pikali heitma.”

      Ta pööritas silmi, nagu meenunuks talle äsja, et oli kastruli tulele unustanud. „Oh … jah.” Ja ta sukeldus tagasi koridori.

      Sekund hiljem lendasid mu pea kohal klaasikillud, kui suurekaliibriline kuul mööda tuhises ja minu selja taga seina sisse laksatas. See kuul kandis selgelt Juliani nime. Keegi hoidis meid sihikul ega kavatsenudki loobuda. Mu süda peksis. Hirmudeemon järas mu sisikonda. Sõjadroog hajus, vajudes kiiresti laiali, ja ma tundsin end nagu mingi neetud narkar. Ma roomasin tagasi eeskotta. Me istusime vaikides, kuulatades väljast kostvaid pauke, ulgumist ja plahvatusi. Läbi plahvatuste kostis automootori müra. Julian piilus ümber nurga ja hakkas naerma.

      „Seal läheb kindral oma BMW-ga!”

      Ma vaatasin Olegi poole. Ma usaldasin teda rohkem kui kedagi teist siin ilmas. „Mis sa arvad, seltsimees?”

      Oleg lamas põrandal. Käed lõua all, nagu juttu kuulav koolipoiss. Ta mõtles hetke ja kiikas siis üle prilliraamide. „Ma arvan, et me peame siit jalga laskma, kurat.”

      Oleg ei öelnud kunagi „kurat”. Järelikult oli asi tõsine. Me veeretasime erinevaid ideid.

      „Ootame ära?”

      „Mina arvan, et lähme üle aia ja läbi naabermaja ja nii edasi, kuni jõuame linna.”

      „Hea mõte püssitule eest hoidumiseks.”

      Järjekordne mürsk kärgatas tänavale. Me hoidsime kümne küünega oma närvidest. Siis veel kaks mürsku.

      „Ei noh … oleks see meie ainus mure.”

      Eddie hakkas miinipildujatule trajektoori ja lõhkeaine kaalu välja töötama. Oleg kuulas ikka veel nagu koolipoiss. Tähtis oli, et me kõik oleksime ühte meelt. Me olime nähtamatute püsside meelevallas. Vähem kui kakssada meetrit ja me oleme väljaspool tulejoont. Aga see oli ikkagi terve kuradima kakssada meetrit. Ja kui Marukoer Adamia ja tema poisid olid tõesti kaheks jagunenud, siis viibisime meie pagana kindlalt seal vahepeal ja väljas oli ilmselgelt liiga palju püsse, mis paukusid igas võimalikus suunas.

      „Õigus, me oleme pasas.”

      „Teeme siit sääred.”

      Uksest välja ja üle tara hüsteerilise koera territooriumile.

      „Laseks keegi selle koeraraisa maha!”

      Viuuuh. „Pikali!” … KRŠŠŠ!

      Olegi etteheitvad silmad kohtusid maatolmus minu omadega.

      „Unusta ära, mis ma ütlesin.”

      „Asi pole minus, Jonka, aga äkki sa peaksid kutsakeselt vabandust paluma.”

      Uuesti jalule ja maja tagant läbi. Tundus, et omanikud olid paiga juba mitme päeva eest hüljanud. Taldrikule jäänud suutäis toitu oli ussitama läinud. Koer kiljus ja klähvis nagu seestunu. Ma pöörasin ringi, et talle raisale virutada, ja nägin tema kutsikaid. Neli. Kolm surnud ja üks vaevu hingitsemas, üritades liputada oma kutsikasaba

Скачать книгу