Inventuur - Allan Vainola

Скачать книгу

ja rasked kinovõimendid streikisid. Pärast iga proovi tuli käia elektroonikatöökojas võimendeid lappimas või juhtmeid jootmas.

      Kuna tehnikat nappis, siis pidime kasutama sama võimendajat nii mikrofoni kui ka kitarri jaoks. Vene võimendite puuduliku sisendsüsteemi tõttu ei kõlanud mitu asja koos aga korralikult.

      Kui Peep kõvemini mikrofoni karjus, kadus ära kitarr, ja vastupidi.

      Lõpuks mängis minu võimendi vaid küliliasendis, aga kidrasaund, mis sealt kostis, oli lahe, peaaegu samasugune nagu Sex Pistolsil.

      Aeg möödus ja eri põhjustel prooviruume vahetades läbisime mitmeid kohti. Peamiselt olid need tehaste ja vabrikute puhketoad, kus lärmist, mis bänditegevusega kaasnes, polnud kellelgi sooja ega külma.

      Suhtlesime aeg-ajalt ka Punkius Muusikuse kuttidega, kellelt meie tehnika pärines. Kord tegi Hillar pakkumise koos nendega esineda. Punkius Muusikus pidi üles astuma ühel Kernu kultuurimajas toimuval kontserdil. Ansambli bassimees ei saanud aga tulla ning Plink pidi seetõttu teda asendama. Minul tulid hästi välja soomekeelsed punklaulud ning esitasingi Kernus neist paari, sealhulgas ansambli Problems? “Katupoikien laulu”.

      Kontsert õnnestus, ka Hillar oli rahul ja pidas plaani meiega edaspidigi midagi koos teha.

      Talvel, kui meie poolpidune tehnika oli juba täielikult üles ütlemas, tuli kellelegi meelde Kernu kultuurimajas olnud hea aparatuur ning otsustasime selle sealt ära tuua. Mäletamist mööda oli kohalik töötaja maininud, et kahjuks kasutatakse kultuurimaja väga harva ja viimane kontsert oli toimunud aastaid tagasi. Arutasime, et tõenäoliselt ei saa keegi arugi, kui sealt paar võimendajat või mikrofoni kaob, ja mingil ajal võime need ju tagasi viia.

      Koondasime seitsmeliikmelise meeskonna, kelle ühiseks huviks oli hankida endale bänditehnikat. Kamp viimase peal üles löödud ja haaknõeltega ehitud punkareid, nende hulgas ansamblite Süütu Vanaema ja Uus Kanalisatsioon esindajad, istus maaliinibussi ja sõit läks Kernusse. Selle peale ei tulnud meist keegi, et maal polnud enne punkareid nähtud ja sellised kujud torkavad kõigile juba kaugelt hästi silma.

      Kernus tegime paar tiiru ümber kultuurimaja, avastasime poollahtise tagaakna ning ronisime selle kaudu sisse.

      Bändiasjade laost, mis polnudki lukus, võtsime kaasa võimendid, paar kitarri efektipedaali, basskitarri ja trummikola ning lahkusime. Saali parkettpõrandale jäi rida lumiseid kirsajälgi.

      Peatuses tagasiminevat bussi oodates tegime suitsu, jõime õlut ja nautisime meid uudistavate külaelanike tähelepanu.

      Tallinna jõudes jaotasime bändide vahel asjad. Viisime enda varustuse kohe prooviruumi ja mängisime oma lugusid. Saund oli fenomenaalselt hea, kõik kõlas, nagu peab, ja lahkusime õnnelikena.

      Järgmisel hommikul, matemaatikatunni ajal, astus korraga klassi tõsine õppealajuhataja. Ta luges ette mõnede õpilaste nimed, kaasa arvatud minu oma, ja kutsus meid koridori. Seal ootas kaks armeenlastest erariides meest.

      Liikusime vaikides alla garderoobi, kus seisis vormis miilitsate vahel heitunud näoga Plink, ja kõigil hakkas halb. Midagi varjata polnud mõtet, sõit läks prooviruumidesse asjade järele ja seejärel miilitsasse ülekuulamisele.

      Õnneks lõppes juhtum kõigile osalistele vaid alaealiste asjade komisjoniga, mis tähendas seda, et meil hakati spetsiaalselt silma peal hoidma ja iga järgnev seadusvastane tegu võis viia Viljandi noortevanglasse. Väidetavalt päästis meid sealt vaid kohene ülestunnistus ning pehmendavaks asjaoluks oli seegi, et me ei olnud asju võtnud mitte edasimüümise, vaid bänditegemise eesmärgil.

      Hiljem selgus, et miilits oli esiteks kuulanud üle Hillari ja teised tema bändi liikmed kui viimased Kernus käinud esinejad ning neilt kõikide nimed välja nõudnud. Hillar oli meie peale pahane ja mingisugusest koos esinemisest ei olnud mõtet enam juttugi teha.

      Koolis ja kodus tekkinud probleemide tõttu ei saanud ka enam punkriietega käia või tuli seda teha väga ettevaatlikult ja vihjamisi, et mitte lõpuks pea kohal ähvardavasse Viljandisse sattuda.

      Bändis, mille nimeks oli saanud Ajutine Valitsus, jätkasime kõigest hoolimata ja saime uue proovipaiga ühe parteimaja kõrval paiknenud punanurga keldriruumidesse. Koos tehnika ja muu vajalikuga.

      Herman

      Kevadel tuli meie kooli uus poiss, pikka kasvu ja kõhetu, väga meeldejääva ilmega kuju. Ta meenutas pisut mõnd agenti või luurajat kusagilt sõjafilmist ning kandis lahedat nime Herman Nõgiorg. Tema elu kohta teati huvitavaid fakte, näiteks oli ta oma eelmisest koolist välja visatud, sest läks klassijuhatajaga mingite põhimõtete pärast tülli. Oli ka teada, et pärast seda kärbusid aiandushuvilise klassijuhataja aias puud ja muud taimed, sest keegi oli aia soola täis külvanud.

      Saime temaga kiiresti headeks sõpradeks. Millegipärast vajas ta konspiratiivkorterit, kus vahel omaette olla, ning kohaldasime selleks otstarbeks meie pööningul asuva pesukuivatusruumi, mida niikuinii eriti ei kasutatud. Viisin sinna meie täispuhutava matkamadratsi, laualambi ja taskuraadio ning leppisime kokku, et vahelejäämise korral ei tohi ta kellelegi hingata, kust on pärit ruumi võti ja muud asjad. Oleksin saanud selle eest kõva peapesu.

      Hermanil oli omadus tegeleda sügava põhjalikkusega iga uue valdkonnaga, mis teda huvitas. Parasjagu huvitasid teda rongid. Ta oli kusagilt hankinud võtmed ja muukrauad, mis avasid rongides esinevad kõikvõimalikud uksed ja luugid.

      Seejärel teatas ta, et on öösel Pääsküla depoos käies ära õppinud rongi käivitamise ja kavatseb end peatselt kurssi viia ka juhtimisega. Tema kohta oli liikvel palju kuulujutte. Näiteks, et tal on varsti plaanis elektrirong ärandada ning sõita sellega täiskiirusel läbi Balti jaama, ise enne välja hüpates.

      Kui Hermanilt veidrate kuulujuttude kohta aru pärisin, ei teadnud ta asjast aga midagi. Ja ta kirus klatšihuvilisi inimesi, kes alati oma nina teiste asjadesse topivad ning selle tõttu igasugust jama võivad kaela tuua.

      Huvi rongide vastu tekkis eelmise hobi, lukustamisega tegelemise käigus. Herman oli ka kirglik fotohuviline ning käis tihti endale selleks otstarbeks asju hankimas. Kord oli ta ühe fotopoe müüja käest sõimata saanud, et mida ta käib pidevalt küsimas asju, mida saada pole. Solvunud Herman ostis kõrvalpoest tabaluku ning sulges sellega väljastpoolt fotopoe ukse. Müüja pidi karistuseks oma halva käitumise eest hilja õhtuni poes passima ning sai välja alles siis, kui sekkus kohalekutsutud lukksepp. Kes rauasaega luku läbi saagis. Sellest hetkest peale kontrollis Herman müüjate moraalset palet ning pani kõik ninakamad neist poodidesse kinni.

      Sealt edasi avastas Herman, et enamik ühiskondliku transpordi vahendites sõitvaid inimesi armastab liiga palju sõna võtta ja üksteise kallal õiendada. Ning ta mõtles välja süsteemi, kuidas sulgeda rongivaguni uksed mõlemalt poolt nii, et vagunis olevad inimesed jääksid sinna sisse.

      Plaani kohaselt oli vaja kaht osavõtjat. Kokkulepitud ajal liikusid kaks jalgrattalukkudega varustatud lukustajat uste juurde ja üksteisele läbi klaaside käega märku andes asetasid need läbi käepidemesangade. Häda korral sai asja ära teha ka üksinda. Selleks tuli napilt enne rongi peatumist lukustada vaguni ühe poole uksed ja siis mööda perrooni teise vahekäiku joostes teha sama teise poole omadega.

      Mõnikord soovis Herman ka ise lukustamise ajal vagunis viibida, et kuulata, mis meeleolud seal tekivad, ning jälgida, kas inimesed saavad aru, mispärast nad luku taha pandi.

      Herman oli oma veidrate trikkidega saavutanud staari staatuse ja tal oli palju jüngreid, keda ta vajadusel välja õpetas ja kasutas. Lukupuudust polnud karta, sest 10. keskkooli šeff oli tootmiskoondis Vasar. Ja kõik õpilased käisid seal iga nädal praktikal, neidsamu lukke kokku monteerimas.

      Vasara praktika ajal avastas Herman, et otse tehase kõrval paiknevasse Kalevi kommivabrikusse on samuti lihtne sisse pääseda. Selleks pidi tema seletuse kohaselt ette tegema kirvenäo, täpselt samasuguse nagu teistel töötajatel, ning seejärel rahulikul sammul valvurilaua eest läbi kõndima ja tehasesse sisenema.

      Vahel, kui mõni valvur juhtuski küsima: “Hei, noormees, kuhu te lähete?”, tuli käega ähmaselt kusagile ettepoole viibates tempot aeglustamata edasi

Скачать книгу