LITMIR.BIZ

      Jürisoo nägi välja täpselt nagu Hans Holbein noorema maalilt maha astunud Henry VIII. Ta kandis alati ülikonda ja stiilset põsk-lõuahabet. Tema enesehinnang oli pilvedes. Alkoholilembesena sekkus ta teiste vestlusesse ning tema leivanumbriks oli võimsal koolitatud baritonihäälel stiilipuhaste Ameerika džässi- ja bluusipalade esitamine. Isand tavatses kõrguda ootamatult mõne napsi võtva laudkonna ette ning alustada paari luulereaga. Inimesed tavaliselt aplodeerisid ja hoogu sattununa hakkas Jürisoo esitama oma lemmikmeloodiaid.

      “Ti-di-tiuu,” laulis Jürisoo, markeerides häälega osavalt trompeti- või saksofonisoolosid. Kulminatsiooniks õngitses ta pintsaku põuetaskust suure suupilli ja mängis sellel loo lõpuni.

      Seejärel tõstis härra sundimatu liigutusega suule mõne pealtvaataja konjakiklaasi ja kummutas põhjani, tõstes tühja pokaali seltskonna tervituseks üles. Sellest võis vahel mingi jama tulla, siis aga pääses Jürisoo filosoofilise improviseerimisega, ja seda ta tegi tasemel. Pärast mõnda eriti õnnestunud lauset ulatas Jürisoo kellegi suunas käe, et kuulaja saaks seda surudes talle austust avaldada. Kui teda õigel ajal lahkuda ei palutud, võis ta tühjendada kogu laudkonna klaasid.

      Tavaliselt ta aga meeldis inimestele, sest kõigest hoolimata oli Jürisoo härrasmees ja valdas peenelt vestluskunsti. Oli tunne, nagu kõneleks filosoofiaprofessoriga. Teati rääkida, et ta on omal ajal lõpetanud kaks ülikooli ja muutunud pärast seda pisut imelikuks.

      Teiste hulgas liikus eraklik Ain Tarmak, kes nägi välja nagu Lõuna-Ameerika mafiooso. Oma musti sirgeid juukseid kandis ta õliga üle pea kammitult ning ninaalust ehtisid hoolikalt pügatud Clark Cable’i stiilis kriipsvuntsid.

      Seljas oli tal alati pruun seemisnahkne pintsak, jalas mustad viigipüksid ning randmel suur kuldne käekell. Kõigele lisaks oli tal võimas rüht ning kui ta mõnest seltskonnast vetruval sammul mööda kõndis, seisti igaks juhuks pisut sirgemalt ja vestlus soikus hetkeks.

      Tõmmu rõugearmiline mees osutus aga siiraks ja sentimentaalseks kunstnikuks. Ain oli sõbralik ja maailma asjadest aru saav tüüp ning inimeste murede suhtes osavõtlik. Ükskord rääkis Ain, et temasse on kõrvuni armunud üks väga noor, kodust põgenenud tüdruk ja ta ei oska temaga midagi peale hakata. Neiu elas tema pool pööningukambris ega olnud nõus lahkuma.

      Alati kostis Moskva kandist ka rämehäälse Mauri Rausi lärmakat seletamist. Mauri Raus armastas välja valida mõne ontliku välimusega tütarlaste seltskonna ning nende lauda maanduda. Seejärel ütles ta kellelegi põrinal nii, et kogu saal kuulis: “Neiu, ma tahan teiega last saada” või midagi muud sarnast.

      Talle imponeeris, kui tütarlapsed kohmetusid või punastasid ja ta arendas oma valju põrisevat häält nautides vestlust samas vaimus edasi. Mauri Raus oli luuletaja ja Noorsooteatri näitleja. Oma mõtteid ta vaka all ei hoidnud ning suuvärki ei talitsenud. Ta ladus avalikes kohtades välja kõik, mida ta Nõukogude korrast ja riigist arvas. Tema etteasteid saatis vaimukus ja mõningane näitlejameisterlikkus, rahvas vaid naeris ja aplodeeris. Miilits üritas teda korduvalt ohjeldada, kuid see ei mõjunud ning mees suunati hullumajja ravile. Skisofreenikutele mõeldud ülitugeva toimega insuliinikuur tegi ta poole aastaga taltsaks nagu nii mõnegi teise.

      Pärast ravi istus Raus korralikult kohvikulaua taga, vaatas endisi sõpru uduste silmadega ja rääkis vaiksel jõuetul häälel. Temast oli saanud nõukogude võimule sobilik kodanik.

      Moskvast vaid paar sammu treppidest üles Harjumäe suunas asus vabaõhukohvik, mida kutsuti Varblaseks: peamiselt seal vihisevate tiivuliste tõttu, kes jõudsid lauale jäetud saiakese ära viia, kui sa korraks mujale vaatasid. Varblane aktiveerus kevadel ja töötas hilissügiseni ning oli oma olemuselt palju metsikum kui kodanlik Moskva. Seal peatusid oma ülevenemaalistel tuuridel olevad hipid ja veetsid aega kohalikud retsid, punkarid ja muud friigid ning alati toimus midagi. Olukorra tegi nauditavaks šveitserite võimu puudumine, mistõttu kaasa ostetud pudelite lahendamine polnud probleem. Lausjoomise hoidis ära rahapuudus ja patrulliv miilits, kes astus terrassilt läbi paar korda tunnis.

      Ka Varblasest käis läbi terve plejaad isiksusi, kelle elukäigust võiks pakse raamatuid kirjutada. Laudade taga loeti luuletusi, vaieldi, mängiti malet, klapiti ja käidi jookide järel, joodi, armastati ja kakeldi. Taustaks kohaliku viiulikorüfee häälest ära kääksutamine. Mingil ajal kohvikusse sugenenud pensionieas juudisoost mehike sai kongus nina tõttu hüüdnime Paganini. Pruukis kellelgi väljastpoolt end mõnes lauas sisse seada ja kohv või kook tellida, kui teda ründas Paganini. Ta keerles ümber laua ja esitas süüdlasliku naeratuse saatel oma ainsat pala, mida oskas.

      Loo lõppedes andis Paganini märku, et nüüd on maksmise aeg ning tema esitus maksab rubla. Inimesed, kes oma pahameeleks avastasid, et on muusika ära tarbinud ja juba võlgu, otsisid piinlikkustundes kähku pisut raha. Peamiselt, et tüütu mees kiiresti ära läheks. Õhtu arenedes jõi Paganini teenitud raha eest end pisut vinti ja niigi häälest ära viiul hakkas sekka tegema venivaid ja kraapivaid ürgnukraid helisid. Enamasti ajas seepeale mõni kurjem pätt mehe minema.

      Paganinil õnnestus mõnel korral ka Moskvasse “tööle” pääseda, kuid šveitser tabas ta alati ja toimetas minema. Hiljem ei pääsenud mees sinna sisse isegi viiulita.

      Moskvast välja visatud või “keelu” saanud tüübid istusidki põhiliselt Varblases või kolmandas kokkusaamiskohas, Kirjanike Maja all paiknevas Pegasuse kohvikus, mis oli kolmnurga viimane tipp. Neis kolmes kohas tiirutades päevade õhtusse veeretamine oli üks paremaid asju, mida hing võis tahta. Boheemlaslik ja rahvusvaheline Varblane, friigirohke ja soliidne Moskva ning rahulikum ja pühapäevalise meeleoluga Pegasus oli võimas kolmik.

      Saali tagaosas akna juures istuski Rott, laud tema ees pudeleid ja klaase paksult täis. Arvatavasti seletas ta kellelegi oma viimase reisi muljeid, sest parasjagu käis jutt sellest, et sea sperma pidada olema hoopis tahke ja spiraalse kujuga.

      Surusin tal õnnelikult kätt ja mulle lükati kohe ette suur klaas valge veiniga.

      “Või tahad Armeenia konjakit?” küsis Rott kätt põue pistes ja vaadates igaks juhuks, ega ettekandjaid läheduses pole.

      “Ei, las olla vein, ma pean veel täna Monikaga kokku saama,” ütlesin ja tõstsin klaasi…

      “Aa, selge, aga kas ööseks Muugale tulete, üks sõber lubas enda vanemate suvilas korraliku labraka korraldada, seal on tal kamin, kitarr ja kõik värgid. Meil on juba kõik söögid ja joogid ostetud.” “Muidugi tuleme,” naersin ja tundsin, kuidas vein vaikselt ja meeldivalt pähe hakkab…

      Kohvik Pegasus.

      Istusime Moskvas ööni välja ja Rott lõbustas jätkuvalt kuulajaid juttudega Venemaa reisidest. Ta käis aeg-ajalt tööotstel loomavagunite saatjana. Töö oli lihtne ja seetõttu üsna populaarne, saatjal tuli paari nädala jooksul seltsiks olla kaubavagunitäiele loomadele, kas sigadele või pullidele. Anda neile ette heina või vett ja koristada sõnnikut. Kui kõik ilusti sihtpunkti jõudsid, ootas ees päris kõva tasu pluss raha kojusõidupiletite jaoks, mille sai aga

Скачать книгу