Inventuur - Allan Vainola

Скачать книгу

kultusliku populaarsuse. Eriti haruldane oli, et sellist muusikat mängivat ansamblit näidati ka Eesti TVs. Nende kontserdid olid ülitähtsad sündmused, kus käisid kõik tolleaegsed punkarid. Bändi juhtfiguur Hendrik Saller oli sündinud staar ja teda võis näha vahetunnis teiste õpilaste hulgas jalutamas, kuldne oreool ümber pea.

      Salasekt täienes järk-järgult uute liikmetega, iga uut punkarit teati ja tervitati kui venda. Ilmselt oli enamik liikumisele käe ulatanuid teistest tundlikumad inimesed, sest kõik punkarid olid loomult väga sõbralikud. Ühiskonnas toimuva pideva kamandamise ja õiendamise tõttu oldi üksteise vastu eriti lahked. Üksteise olemust mõisteti ja austati, igasugused veidrused olid alati teretulnud. Punkarid ei armastanud mingisugust vägivalda.

      Selleaegne ühiskond oli väga krampis ning palju luges, mida teised sinust mõtlesid. Selles valguses, paljude mõttetute tabude tõttu, polnud inimestel tihtilugu oma isiklikku elu. Väga palju oli kurje, rumalaid ja ebaviisakaid inimesi, kes ennast tagasi ei hoidnud. Tänavatel ja ühissõidukites justkui otsiti konflikte ja kiirelt mindi üle üksteise sõimamisele. Lokkava kuritegevuse tõttu oli keeruline läbi linna koju jõuda, ilma et keegi poleks tulnud tüli norima. Rusikate kiire käikulaskmine või peksmine oli noorte hulgas tavaline asi.

      Õnneks oli elu ahvide planeedil tulnud leevendama punk.

      Asjal oli muidugi kaks külge. Algul enamik inimesi kas vihastas või naeris punkareid nähes, kuid mida aeg edasi, seda vihasemaks muutus üldsuse suhtumine. Esmalt üksnes laste tembutamiseks peetud liikumise taga oli midagi enamat.

      Varsti alustati vastupanuvõitlust ka riiklikult, läänest tulnud uus “viirus” tuli minema pühkida.

      Punkareid jälgiti ja miilitsad pidasid neid kinni. Koolides hakati keelama kõike pungiga seonduvat, KGB uurijad ja õpetajad avaldasid vanematele survet.

      Paljud punkarid pidid peitma oma rekvisiidid kodu lähedale põõsastesse või kuuri ning pärast seda, kui oldi kodust tavariietuses väljunud, sai need salaja selga tõmmata.

      Probleeme oli ka noortel omavahel. Oli tekkimas kaks vastandlikku leeri, diskomehed ja punkarid.

      Diskomehed olid kehtiva korraga rahujalal, nende põhiline eesmärk oli hankida soomlastelt või kohalikelt ärikatelt uued kallid riided, milleks olid tavaliselt V-kujulise kaelusega froteepusa, teksad ja tossud. Erinevalt punkaritest meeldis diskomeestele ja – naistele välimuselt sarnaneda.

      Nad kogunesid üritustel, mida nimetati diskodeks, ning tegid tantsupõrandal ennast nautivaid liigutusi, mis vastasid selle aja normile. Klassikaline stiilinäide selleaegsest muusikast oli näiteks ansambel Ottawani “Hands Up”.

      Oli juhtumeid, kus mõned radikaalsemad DJd, keda sel ajal nimetati diskoriteks, mängisid pidudel sekka ka punkvõi rokkmuusikat. Punkarid, kellel polnud veel tekkinud oma kogunemispaiku, külastasid vahel diskosid ja tantsisid seal omas stiilis, džiigi või tvisti meenutavate veidrate liigutuste saatel. Sellest tekkisid kiiresti esimesed konfliktid.

      Keskmine diskomees oli tavaliselt ka sportlik, see meeldis naistele ja oli õige riietuse kõrval oluline. Vähemuses olevatel friigi tüüpi punkaritel, kes püsisid elus pigem idee najal, ei olnudki konflikti korral palju väljavaateid. Ja tantsusaalide külastused lõppesid tavaliselt punkarite lüüasaamisega.

      Tüüpilised olid juhtumid, kus diskomehed peatasid tänavatel punkareid, peksid neid ja rebisid ära kette või haaknõelu. Sinna juurde käis halvustav jutt, et te häbistate meid, et sellised välja näete…

      Kõigest hoolimata võttis punk järjest suuremaid tuure ja liikumine jõudis oma esimese kulminatsioonini, kui lavale astus kohalikest staarmuusikutest kokku pandud ansambel Propeller.

      Tõnis Erilaid oli väheseid raadiosaatejuhte Eestis, kes mängis oma saates “Soovid, soovid, soovid” Propelleri uusi laule, mida kohe lindistati ja lõputult kuulati.

      Ühel päeval levis jutt, et legendi staatusega Propeller esineb Dünamo staadionil ETV ja Eesti Raadio vahelisel jalgpallimatšil. Loomulikult läksime seda vaatama.

      Dünamo staadion oli paksult rahvast täis ja emotsioonid möllasid.

      Propeller mängis matši vaheajal mõned lood ja lubas rahva kestvate ovatsioonide peale lõpus veel esineda.

      Matši lõppedes aga hakkasid pillimehed millegipärast hoopis tehnikat kokku korjama ning kogu asi lõppes kuidagi imelikult ja kiiresti.

      Teadustaja ütles, et kõik on läbi, ja soovitas rahval koju minna. Esinejad lahkusid ja ekstaasi viidud mass jäi staadionile omapead.

      Hiljem saime teada, et KGB oli keelanud Propelleril mängimise kartuses, et kokku tulnud suur rahvasumm võib hakata märatsema. Mis oligi nendest väga ettenägelik…

      Karjuti “Propa!”, kostis ka “Maha Vene võim!” ja muid selle aja kohta väga julgeid loosungeid. Õhus hakkasid lendama staadioni äärde võistkondadele auhindadeks toodud kapsapead ja porgandid.

      Need purunesid vastu pinke ja seinu ning meeleolu kruttis järjest üles. Ühel hetkel said inimesed aru, et midagi rohkem siiski ei toimu, ja hakkasid läbi Kadrioru linna poole tagasi minema. Rahvamass ummistas sõidutee äärest ääreni ja tundis ennast järjest vabamalt. Agaramad kõigutasid inimsumma sisse seisma jäänud tramme ja autosid ning proovisid neid ümber lükata. Trammiakendest piilusid välja hirmunud inimesed, kes polnud midagi sellist enne kunagi näinud.

      Kusagil Pedagoogilise Instituudi juures võttis paar esimest rivi üksteisel käte alt kinni ja hakkas jalgu üles loopides karjuma “Sieg heil!”. Enamik revolutsionääre tundis ära kaadri äsja kinodes jooksnud Itaalia filmist “San Babila 20 tundi”, mis rääkis noortest Itaalia fašistidest. Vägivaldne film oli tegelikult mõeldud pigem kapitalistlikku maailmapilti halvustava propagandana, töötas aga täiesti vastupidiselt.

      Mõne hetke pärast kõlas üle tänavate rütmiline “Sieg heil!” ja sajad marssijad, käed üleval, rühkisid vihaselt edasi kesklinna poole.

      “Läheme Viru hotellini välja, las välismaalased näevad!” karjus keegi ja seda plaani tervitati võidukisaga.

      Miilits jõudis kohale pisut enne Tallinna poodi, kui ihaldatud Viru hotellini jäid vaid loetud sammud. Esialgu marsiti kardetud miilitsakongidest lihtsalt naerdes mööda ja kõigutati ka neid. Abituks jäänud miilits muutis aga kohe taktikat ja hakkas täiskiirusel siksakke tehes marssijate ridadesse sisse sõitma. Sellise jõhkra pressingu tagajärjel kolonn lagunes ja inimesed pidid kollaste autode eest kõnniteele hüppama. Seal algas suvaline arreteerimine. Kinnivõetutel väänati käed selja taha ning nad topiti kongidesse. Varsti valgus enamik massist laiali ja põgenes kõrvaltänavate kaudu.

      Saime sõbraga hüpata juhuslikule bussile, mis peatuses uksi lahti hoidis, ja olime mõne hetke pärast ohutus kauguses.

      Asjasse suhtuti väga tõsiselt ja järgmistel nädalatel käidi massiliselt läbi kõik Tallinna koolid, kust viidi ülekuulamistele kümneid õpilasi, kes olid jäänud miilitsaautodest tehtud fotodele.

      Propelleri muusika oli oma töö teinud ning hoolimata KGB ja miilitsa vastuseisust hakkas kogu asi järjest enam aktiveeruma.

      Hangiti uut infot ning varsti kuulasid kõik asjasse pühendatud muu juures ka vastavaid Inglise ja Soome bände. Välismaistest muusikaajakirjadest mahapildistatud fotodelt võeti šnitti ka välimuse suhtes. Vaikselt hakkasid tekkima kohalikud punkansamblid ning hakati korraldama esimesi pungipidusid ja muid üritusi.

      Oli põhjust asju arutada ja bändiproovides muidu kokku saada. Kui grupp punkareid otsustas mõnest koolitunnist ühiselt pausi panna, siis oli sõber Andres Jaadla Kivimäel paiknev maja üks konspiratiivkorteritest ning seal veetsime palju aega. Muu hulgas sai arutatud Ameerika punkbändi Dead Kennedys staatust. Selle bändi kohta liikusid ilmvõimatuna tunduvad jutud, et nende laulja oli kusagil California osariigis linnapea. Aga selliseid asju ei juhtunud üksnes Ameerikas. Ka Andres Jaadlast endast sai hiljem linnapea. Rakvere linnapea. Tema korteris toimunud koosviibimistest alguse saanud bändi Süütu Vanaema pole ta muu kõrval unustanud ning see tegutseb vahelduva eduga siiani.

      Eesti kõige stiilsem selleaegne punkar oli kahtlemata

Скачать книгу