ТОП просматриваемых книг сайта:
Kliinikumi tekke lugu 1989–1999. Raul Talvik
Читать онлайн.Название Kliinikumi tekke lugu 1989–1999
Год выпуска 2012
isbn 9789985407080
Автор произведения Raul Talvik
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
TEEL TARTU ÜLIKOOLI ALLUVUSSE
Niisiis, algus oli tehtud ja Kliinikumi esimene ametlik põhikiri oli 16. juunil 1993 kinnitatud,37seega sai juhatus õiguse tegutseda.
Vastavalt käskkirjale kuulusid Kliinikumi järgmised raviasutused: Maarjamõisa haigla, Maarjamõisa polikliinik, Tartu psühhiaatriakliinik, Tartu lastekliinik, Tartu kliiniline nakkushaigla, Tartu onkoloogia ja radioloogia kliinik, Tartu naistekliinik, Tartu kopsukliinik, Tartu kliiniline nahaja suguhaiguste dispanser, Tartu stomatoloogiapolikliinik, Tartu spordimeditsiinikeskus, Eesti endokrinoloogiakeskus, Tartu hambaproteesikeskus. Omapärane oli asjaolu, et Kliinikumi nime all eksisteeris eraldi juhatus juriidilise isikuna. Nõrga sideme kaudu allusid talle 13 raviasutust, mis olid samuti juriidilised isikud. Raviasutusi juhtisid suhteliselt sõltumatud peaarstid. Peaarstide hulgas polnud tol hetkel ühtegi akadeemilist isikut.
Põhikirja järgi olid juhatusel järgmised ülesanded:
1. Kliinikumi raviasutuste ravitöö, finants- ja majandustegevuse koordineerimine.
2. Meditsiinipersonali ettevalmistamine, täienduskoolituse ja spetsialiseerumise korraldamine.
3. Kõigi tasandite arstiabi andmine.
4. Tingimuste loomine kraadihariduse omandamiseks ja teadustööks.
5. Osavõtt riigi tervishoiupoliitika ja meditsiinihariduse kavade väljatöötamisest ja elluviimisest.
6. Erialase metoodilise töö korraldamine ja tulemuste publitseerimine.
7. Uute ravivõtete väljatöötamine, täiustamine ja aprobeerimine. Põhikirja oli sisse kirjutatud ka juhatuse baasfinantseerimine haiglate poolt – 3 % haigekassa teenitud rahast.
Kultuuri- ja haridusministeeriumi ning sotsiaalministeeriumi ühismäärus Tartu Ülikooli Kliinikumi põhikirja kinnitamise kohta, allkirjastatud minister Paul-Eerik Rummo ja minister Marju Lauristini poolt 16. juunil 1993. Riikliku asutuse Tartu Ülikooli Kliinikum loomine.
Sotsiaalminister Marju Lauristini käskkiri 24. septembrist 1993 nr 140 Kliinikumi juhatuse moodustamisest, millega loodi administratiivõigustega varustatud juhatus Kliinikumis.
Juhatus moodustati minister M. Lauristini käskkirjaga 24. septembril 7-liikmelisena:
Esimees prof. Raul Talvik, anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhataja.
Aseesimees Urmo Kööbi, Maarjamõisa haigla peaarst.
Liikmed:
prof. Lembit Allikmets, arstiteaduskonna dekaan,
Ralf Allikvee, Tartu onkoloogia ja radioloogia kliiniku peaarst, prof. Vello Salupere, sisekliiniku juhataja,
Vello Ilmoja, ministeeriumi osakonnajuhataja,
Tartu linnavalitsuse esindaja. (Sotsiaalministri käskkiri nr 140, 24.09.1993.)38
Seega pidid juhatusse kuuluma kaks arstiteaduskonna professorit, kaks peaarsti, arstiteaduskonna dekaan või prodekaan, sotsiaalministeeriumi esindaja ja Tartu linnavalitsuse esindaja.
Samas käskkirjas fikseeriti ka töötasud, lähtudes valitsuse poolt kinnitatud kuupalga alammäärast (miinimumpalgast): esimehele 1,5kordne miinimumpalk, aseesimehele 15 % sellest madalam palk ja liikmetele kuupalga alammäär. Kuupalga alammäär oli tollal umbes 350 krooni. (Peaarstide palgad olid tollal 1200–1500 krooni, arstide palgad 1000 krooni juures.)
Prof Raul Talvik, riikliku asutuse Tartu Ülikooli Kliinikum esimene juhataja, TÜ arstide ja proviisorite täiendusteaduskonna dekaan 1990–1994.
Aastaid kestnud arutelude käigus oli Kliinikumi juhatuse liikmetel kujunenud välja rida põhimõtteid, mida juhatuse legaliseerimisega oli nüüd võimalik ellu viia. Eelkõige oldi veendunud, et ülikooli haiglate – kliinikute taastamine on ainuõige tee arstiabi ja arstiõppe edasise arengu tagamiseks. Loodeti, et ühinemine Tartu Ülikooliga võimaldab ka sisemisi vastasseise ületada. Juhatuse arvates olnuks sel veel rida muidki eeliseid: õigus kasutada ülikooli kaubamärki ja hooneid, ainult ühe tööandja olemasolu, õpetamise ja teadustegevuse kohustuslikkus kõigile. Teine kindel seisukoht oli, et Kliinikum on ühtne juriidiliste õigustega organisatsioon ja ühtegi separatismi või kohalikke eraldumisilminguid ei saa toetada. See põhimõte langes kohe alguses, aga ka hiljem korduvalt kriitika alla (liigne võimu kontsentratsioon, juhtimise võimatus jne).
Esimesed mured
Juhatuse esimeseks mureks oli enda juriidiline kehtestamine: asutuse registreerimine, templid, pangaarved, blanketid jms ning aktiivse tegevuse alustamine. Töötati välja juhatuse töö reglement. Värske juhatus leidis end olukorras, kus tal peaaegu täielikult puudus täidesaatev aparaat. Mõned isikud siiski olid juba tegevuses (raamatupidaja, referent). Tööle otsustati võtta 0,5 koormusega jurist. Juba 1993. aasta sügisel alustas juhatus rea reformidega, mis olid seni vaid virtuaalselt olemas olnud: medinfokeskuse loomisega, vere- ja laboriteenistuse reorganiseerimisega ning Kliinikumi laialipillatud korpuste sidevõrkudesse ühendamisega.
Siiski sai esimeseks tegevuseks peaarstide konkurss. Selle komisjoni kuulusid arstiteaduskonna õppejõud ja juhatuse liikmed. Konkurss möödus rahulikult, vahetus vaid endokrinoloogiakeskuse peaarst. Osa peaarste ei pidanud vajalikuks ennast uuesti vormistada ehk siis Kliinikumiga siduda. Paraku polnud neil aga enam kuskilt „ülemusi” võtta. Mõne aja pärast tegi juhatus tõsisemas toonis ettekirjutuse – anti kolm kuud järelemõtlemisaega, pärast seda oleks kuulutatud välja uus konkurss. Tegelikult seda siiski vaja ei läinud. Hiljem kuulusid arstiteaduskonna kliiniliste professorite konkursikomisjoni ka peaarstid, selleks et oleks võrdsus.
Kuigi seda ei taotletud, hakkasid peaarstid tasapisi lahkuma. Lahkumise põhjused olid erinevad, kogenud administraatoreid oli riigis kõikjal vaja, aga eks oma osa mängis ka süvenev ebakindlustunne tuleviku ees.
Kõik peaarstid olid, kes rohkem, kes vähem autoritaarselt oma haiglat juhtinud teadmisega, et nad on samas ka kõige eest vastutavad. Nad olid oma töökohaga kokku kasvanud, eriti puudutas see väiksemaid haiglaid, kus ilma peaarsti teadmata midagi juhtuda ei saanud. Seega oli asutuse areng olnud ka osa tippjuhist, see väljendus ravi kvaliteedis, haigla väljanägemises ja võimalustes. Niisuguse uue idee nagu Kliinikumi loomine oli stabiilsesse süsteemi sisse murdmine ja tegi haiglajuhid loomulikult ärevaiks. Ja mitte ainult enda pärast, sest esimestel aastatel koosnes Kliinikum ju raviasutustest. Nüüd ähvardas nende loodud haiglaid oht sattuda suurde süsteemi ja selles lahustuda, lisaks juhtisid Kliinikumi osalt vähese administratiivse kogemusega inimesed. Aga et suur süsteem ei suuda kõike vajaliku filigraanse täpsusega jälgida, oli peaarstidele algusest peale selge. Samas polnud suurhaigla eelised kaugeltki nähtavad, õieti öeldes oli selle ideegi veel välja töötamata, teostusest rääkimata. Peaarstid olid raske valiku ees: ühelt poolt olid nad täievolilised peaarstid, teisalt pidid nad tegelema tervishoiu reorganiseerimisega, mis ähvardas neelata nende haigla.
Spordimeditsiinikeskuse peaarst dr Servi Täll kaotas koha keskuse reorganiseerimise käigus siis, kui spordimeditsiinikeskus ühendati Maarjamõisa polikliiniku taastusravi osakonnaga. Teatud ajaks jäi ta ühendatud asutuse juhiks.
1993. aastal lahkusid nahakliiniku peaarst dr Reet Vaher (tema asemele tuli prof H. Silm) ja Eesti endokrinoloogiakeskuse peaarst dr Irina Kalits (tema järglaseks sai dots Toomas Podar). 1995. aastal lahkusid Maarjamõisa polikliiniku peaarst dr Rein Kermes (järglane oli dr Aili Pikk), onkoloogiahaigla peaarst, juhatuse liige dr Ralf Allikvee (dr Vladimir Järv), psühhiaatriahaigla
TÜK, n 1, s 29, l 21–27.
Urmo Kööbi isiklik arhiiv.