LITMIR.BIZ

      16. mail 1988 taasasutati Tartu Arstide Liit, selle eestvedamisel alustati Eesti Arstide Liidu (EALi) loomist. 11. juunil 1988. aastal kinnitatigi Eesti Arstide Liidu põhikiri, valiti volikogu ja eestseisus ning valiti presidendiks dr Laur Karu. Arstide liit sekkus juba esimestel aastatel aktiivselt Eesti poliitilisse ellu, avaldades oma seisukohti ENSV konstitutsiooni paranduste, keeleseaduse, kodakondsusseaduse, tervishoiupoliitika jms kohta. Sellise tegevuse tulemusena hakkas ta omandama lausa varitervishoiuministeeriumi jooni. Detsembris 1988 käis Tartus Eesti Arstide Liidu esindaja Matti Tarum. Arstiteaduskonna koosolekul esines ta kahjuks ebaõnnestunult. Kolleeg lähtus seisukohast, et arstide liit on oma nimele vaatamata rohkem „mõttekaaslaste ühendus” ega peagi haarama kõiki tohtreid. Lisaks oli esimeses põhikirjas säte, et liikmeks astuda soovija vajas selleks soovitust mõnelt arstide liidu liikmelt. See organisatsiooni populaarsust ei suurendanud ja liit kannatas selle all pikka aega.

      Samal 1988. aastal kutsuti arstide liidu eestvedamisel kokku Eesti NSV arstide I konverents,1 kus valmistati ette platvorm esinemiseks üleliidulisel arstide kongressil. Arutluse all oli 25 teesi. Suur osa neist oli suunatud mitmesuguste tsentraalsete piirangute vastu (näiteks haigetele toiduainete ostmiseks ettenähtud normid), sooviti tervishoiu paremat rahastamist ja suuremaid palku töötajatele, aga esitati ka poliitilisi nõudmisi, mille alla kuulusid näiteks Eesti kodakondsuse küsimus, teadlaste vaba suhtlemine ja välisriikides publitseerimine. Samuti arutleti üle-eestilise rahva tervise andmepanga loomise üle.

      1989. aastal kogunesid eesti arstid kogu maailmast“Forum medicorum Estoniae´le”, mille üritused toimusid Tallinnas, Tartus ja Kuressaares. Tallinna konverentsil tuli mul esineda ettekandega „IME ja tervishoid” (vt Eesti Arst nr 1, 1990). Tartu arstid võtsid aktiivselt osa ka mitmete tervishoiuministeeriumi poolt loodud komisjonide tööst tervishoiureformide läbiviimiseks. (Urmo Kööbi)

      Aktiivselt tegutses ka tervishoiuministeerium, organiseerides järjepanu mitmeid kolleegiume (reanimatoloogia alal 26. septembril 1988, emade ning laste kaitse alal 23. märtsil 1989). Samas oli Eesti ja kogu Baltikumi tervishoiu tase üks paremaid NSV Liidus. Eesti arstid polnud minetanud võõrkeeleoskusi ja aeg-ajalt liikus käest kätte uut tervishoiualast kirjandust. Kasutati kõikvõimalikke teid info ja aparaatide saamiseks, varustatuselt jäime maha vaid suurtest keskustest Moskvast, Leningradist, Kiievist. Muidugi ei anna arstiteaduse tolleaegset taset tänasega võrreldagi. Diagnoositi enamasti klassikalisel viisil, st anamneesi, vaatluse ja arstliku uurimise põhjal. Laboratoorne diagnostika oli tavaanalüüside tasemel olemas, piltdiagnostilistest võimalustest aga vaid lihtne röntgenoloogiline uuring.

      Infusioonlahuseid valmistasid haiglate apteegid. Veeni ülekandmisel juhtus sageli, et haigel tekkis vappekülm. Kord lasksin analüüsida ühte sellist lahust. Vastus oli jahmatav: „Vesi joogiks kõlbmatu.” Muidugi pole midagi ette heita apteegile, nemad kasutasid preparaate, mis just selleks olid toodetud. (Raul Talvik)

      1980. aastate lõpp ja 1990. aastate algus oli raske, kuid omamoodi huvitav. Riigikord oli küll muutumas, aga Vene sõjavägi veel lahkumata. Avalikud koosolekud olid järjest kriitilisemad ka „pühamatest pühama” NLKP ja tema allasutuse EKP suhtes. Arutleti lahkulöömise üle NLKPst, EKP nime ja programmi muutmist. Poliitikataevas oli kiiruga vahetunud enamik tähtedest. Meditsiinijuhtkond, nagu ka kogu tervishoid, oli veel stabiilne – töö käis ja rahval oli muudki teha kui arutada ravikvaliteedi üle. Inflatsiooni ei arvestatud protsentides, vaid kordades – 1991. aastal olevat inflatsioon olnud kümnekordne! Ajakirjandus pühendas suure osa mahust ajaloo kajastamisele uues valguses. Ilmusid teemad, mida enne polnud käsitletud, meditsiinis näiteks eutanaasia, mingil põhjusel oli see korduvalt kõne all. Varem puudunut püüti kiiresti tasa teha.

      Üsna pea külastasid Eestit ka kolleegid lääneriikidest. Üks esimesi oli ilmselt Mall Kriisa Rootsist, kes pidas siin mais 1989 loengu preventiivmeditsiinist. Selline süsteemne käsitlus oli uus ja huvitav. Aga nimetama peab ka prof Mauno Isokoskit Soomest, kes oli tuline perearstide pooldaja, ja dr Malle Tohverit, perearsti Austraaliast. 23. augustil 1989 toimunud Balti kett vallandas omakorda rea sündmusi: 27. augustil ilmus NLKP KK avaldus „Olukorrast Baltimaades”, mis sisaldas tõsiseid ähvardusi balti rahvaste edasise kestmise küsimuses. Inimeste reaktsioon oli kiire ja selge – lahkuti massiliselt kommunistlikust parteist.

      1989. aasta septembris külastasid Tartut Tallinna tervishoiuorganisaatorid: tervishoiuminister Laur Karu, prof Pavel Bogovski ja prof Jüri Männiste, et arutleda Eesti tervishoiu juhtimise reorganiseerimise võimaluste ja vajaduste üle.

      1990. aastate algul kirjutas meedia meditsiini alal kõige sagedamini ravikindlustusseadusest. Algul seadust tutvustati, alates 1993. aastast aga kritiseeriti. Üldiselt pääsesid meditsiinialased sündmused harva üle uudistekünnise. Näiteks oktoobris kutsus Postimees rahvast üles avaldama arvamust selle üle, kus peaks paiknema lastepolikliinik, kas kesklinnas Raekoja taga või Oru tänaval. Detsembris 1992 vahetati valitsuse määrusega Toome sisekliiniku maja endise garnisonihoone vastu (praegune Barclay hotell). See oligi kõik. Meditsiini funktsioneerimise põhimõtted püsisid, haiged veel ei muretsenud ja ajakirjanikel polnud probleeme, millest kirjutada.

      1993. aasta tõi uue temaatika: humanitaarabi meditsiinile. Sellealased uudised olid suures osas mõeldud tänuavaldusena kinkijatele,

Скачать книгу