Arstina läbi elu - Arvo Tikk

Скачать книгу

tõsine hirm tuleviku pärast. Ei jäänud muud üle, kui võtsin keemiaeksami programmi ette ning koostasin kõigi piletite kohta korralikud konspektid. Ka keemikust isa aitas veidi. Lõpuks sai päris põhjalik materjalide kogum, mille järgi valmistusin lõpueksamiteks. Ka mõned teised kasutasid neid materjale.

      Loodusteadust ja geograafiat õpetas meile Veera Ordlik. Tema nime loen ma juba oma Õpetajate Seminari harjutuskooli 4-klassilise algkooli lõputunnistuselt 1941. aastast.

      Ajalooga oli asi kesisevõitu. Saime endale ajalooõpetajaks vabariikliku parteikooli lõpetanu sm Orava. Meie põhilise ajalooõpiku, Anna Pankratova kolmeosalise NSV Liidu ajalooga sai ta enam-vähem hakkama, aga kui asi veidi keerulisemaks läks, siis jäi tal tarkusest puudu. Mäletan, kuidas me arutasime Trotski permanentse revolutsiooni teooriat, millest tal oli kaunis udune ettekujutus. Lõpuks lahenes asi sellega, et meie tarkpea Heldur Palli läks tahvli juurde ja tegi õpetajale ning meile puust ette, mis asi on permanentse revolutsiooni teooria. Heldur Palli oli meil tuntud oma suurte teadmiste poolest, eriti ajaloos. Ta oli 1941. aastal küüditatud Siberisse ja pärast sõda sealt tagasi tulnud. Juba Siberis oli ta kohalikele NKVD ülemustele kirjutanud nende kaugõppekursuste referaate. Keskkooli lõpetas Heldur Palli kuldmedaliga. Ta läks Tartu Ülikooli ajalugu õppima ja temast sai hiljem ajaloodoktor ning Teaduste Akadeemia ajaloo instituudi kõrgelt hinnatud peateadur.

      Poiste võimlemisõpetajaks oli Rudolf Jõhvik ehk meie keelepruugis Robi. Temaga oli meil hea läbisaamine ja tihedamad kokkupuuted jätkusid ka pärast lõpetamist. Robi osales alati meie klassi vilistlaste kokkutulekutel. Enne teda oli lühikest aega meie võimlemisõpetajaks Venemaalt tulnud eestlane Karl Leman. Tema oli tõsine oma ala entusiast, kes tahtis saavutada ka märgatavaid tulemusi. Meilt läks ta kehalise kasvatuse õpetajaks Tallinna Merekooli. Oma viimase tunni lõpus rivistas ta meid üles ja teatas, et läheb ära, kuna ta on meis pettunud ja meist pole asja tõsisemateks ettevõtmisteks. Mul on see teatud solvumistunne siiamaani meeles. Tegelikult olid meie klassis sportlike huvidega poisid, kuid me polnud vist tema eesmärkidele sobiv seltskond. Merekoolis hakkas ta intensiivselt poksi arendama ja sealt tuligi arvukalt endale nime teinud sportlasi. Karl Lemanile omistati ENSV teenelise treeneri austav nimetus. Tema laiahaardelise tegevuse jätkamiseks loodi peale ta surma Tallinnas Karl Lemani nimeline poksiklubi, mis tegutseb praegugi.

      Kui me olime poisikesed, siis tundus poks meile mehise spordialana. Ka mina olen paaril korral kindad kätte saanud. Siiani on meeles, kuidas me vist 4. või 5. klassis olime klassivend Rein Tarmeti pool sünnipäeval ja temal olid poksikindad. Panime need kätte ja klohmisime vastakuti hoolega, päris tore oli hoope jagada. Kui said ise vastu pead, siis oli see kuidagi amortiseerunud pehme nätsakas, mis erilist häda ei teinud. Poksijat meist kellestki siiski ei saanud. Kui ma aga juba arstina hakkasin teaduslikus plaanis tegelema ajutraumadega, tuli mul kokku puutuda poksimise tagajärjel tekkinud ajutraumadega. Meditsiinis on tuntud selline termin nagu dementia pugilistica e poksijate dementsus. Kerge poksimine amatöörspordi tasemel ilmselt tervist oluliselt ei kahjusta, kui aga jõutakse tõsise professionaalse võistlusspordi tasemele, siis on asi teisiti. Treenitud sportlase löök on tugev ja kui see tabab pead, siis saab see oluliselt raputada ja niisuguste traumade kuhjudes võib tekkida peaaju kahjustus. Tugev löök kuueuntsise kindaga võib anda koljule kiirenduse, mis ületab isegi 100-kordse raskuskiirenduse. On näidatud, et kõige kergemini kahjustuvad poksi puhul väikeajus paiknevad Purkinje rakud, mis on seotud liigutuste koordinatsiooni ja keha tasakaalu hoidmisega. Selget võitu näitav teadvuse kaotusega knock out on aga tõeline peaajutrauma kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. Haiglas ravime niisuguseid patsiente vahelduva eduga, kuid sellest võivad jääda püsivad jääknähud. Aga poksi puhul on teisiti. Kui põrandale löödud võistleja suudab end enne kümneni lugemist rahuldavalt püsti ajada, võib ta võistlust jätkata. Närviarsti tarkuse järgi on ka knock down´i puhul tegemist peaaju kahjustamisega, mis muutub krooniliseks ja pöördumatuks, kui knock down´id esinevad sageli. Poksientusiastide kirglikele vastuväidetele vaatamata on teaduslikud uuringud vastuvaidlematult näidanud osal tipptasemel poksijatest raskeid ajukahjustusi. Poksijate traumaatilise entsefalopaatia nähud tekivad kergemini noorelt poksiga alustanutel ja tulevad selgemini ilmseks alles vanemas eas. Tüüpilistena on kirjeldatud joobnu kõnnakut, düsartrilist kõnet, jäsemete värisemist, miimikahäireid, kriitikavõime langust, isiksuse muutusi ja väljendunud mäluhäireid. Kõige selle tõttu keelati juba 1960ndatel Briti kuninglike õhujõudude lenduritel poksimine. Tänapäeval on poksireeglid muutunud rangemaiks, isegi kuni professionaalse poksi keelamiseni mõnes riigis.

      Sõjajärgsetel 1940ndatel ja 1950ndatel aastatel oli poks Eestis küllalt arvestatav spordiala. Poksijate neuroloogilise uurimisega ei ole Eestis keegi otseselt tegelenud. Kooliajast meenub mulle aktiivne, juba enne sõda tegutsenud Harjumaa spordiinstruktor, kes ka ise oli tegelenud paljude spordialadega, ka poksiga. Minu mälestustes oli ta raskete tasakaaluhäiretega, käies kõikus nagu joobnu. Nüüd neurotraumatoloogina ma ütleksin, et tegu oli väikeaju kahjustusest tingitud ataksiaga. Meenub ka kõrgete üleliiduliste tiitlitega pärjatud poksija, kes hiljem spordikarjääri lõpetamise järel oli väljaviskajaks ühes Tallinna restoranis. Kuulsin, et temal oli diagnoositud sclerosis multiplex. Selle haiguse üheks oluliseks tunnuseks on liigutuste koordinatsiooni häired. Ei ole välistatud, et see oli poksikahjustus, mida sellisena lihtsalt ei osatud diagnoosida. Ka Tartus oli kehakultuuriteaduskonnas õppejõuks poksija, kes oli juba enne sõda endale sellel spordialal nime teinud. Ka üleliidulisel areenil oli ta silma paistnud oluliste võitudega. Minu hea sõber kehakultuuriteaduskonnast Uno Sahva kurtis aga, et temaga ei saa kuidagi näitemängu teha, sest ta mälu on halb ja ta ei suuda oma osa meeles pidada. Ülikooli õppejõuna töötamine kippuski talle vist üle jõu käima, sest lõpuks ta lahkus kehakultuuri õpetajaks kusagile Kesk-Aasia vabariiki. Närviarstina ütleksin ma tagantjärele tarkusena, et see oli poksist tingitud kroonilisele ajukahjustusele iseloomulik mäluhäire.

      Nii palju siis poksist. Hea, et meie klassi poistest keegi seda spordiala ei harrastanud.

      Pinginaabrid

      Kogu keskkooliaja istusin ma klassi keskmises reas keskmise laua taga keskel. Keskmises reas oli kolm kohta kõrvuti. Kaheksandast klassist peale olid mul samad pinginaabrid, vasakul käel Erik Hansen ja paremal käel Gunnar Grossschmidt. Erikuga olime koos alustanud juba Riikliku Inglise Kolledži esimeses klassis. Millegipärast on meelde jäänud, kuidas RIKi sisseastumiseksamile tuli Erik koos emaga. Ema nühkis lapiga tema pingikoha puhtaks ja siis pani poisi sinna istuma. Juba esimestes klassides käisime tihedalt läbi, elasime ka küllalt lähestikku. Sageli olid meie ühised ettevõtmised tema pool. Eriku õde Rita oli meist oluliselt vanem ja meiesuguste pisikeste poiste mängud teda ei huvitanud. Eriku ema Käthe Hanseniga puutusin nende kodus sageli kokku. Erilisi piiranguid ta meie ettevõtmistele ei pannud. Pärast keskkooli lõpetamist ma Eriku emaga aastaid ei kohtunud. Kui ma olin juba õppejõud Tartu närvikliinikus, viis elu meid uuesti kokku. Proua Hansen tuli aeg-ajalt Tartusse oma tervisehädasid ravima. Ta oli vahel Toomel sisekliinikus ja vahel ka meil Maarjamõisa närvikliinikus. Kui arstid tema saabumisest kuulsid, ohkasid nad juba ette, kas nad suudavad temaga hakkama saada ja kõiki ekstravagantseid soove rahuldada. Korduvalt on avaldatud mõtet, et tema oli Juhan Smuuli polkovniku lese prototüüp. Ega see väga vale olegi, põhjust nii arvata on küllaga.

      Vahel on küsitud, kas kuulsa kirjaniku A. H. Tammsaare pojal Erikul oli ka samasuguseid kirjanduslikke võimeid. Ma arvan, et midagi sellist temas oli. Mõtete paberile panemine läks tal üsna ladusalt. Kusagil teises või kolmandas klassis kästi meil kodus kirjutada jutt oma väljamõeldud tegelastega. Mina sain vaevaga valmis üsna hädise loo, kuid tema kirjutas suurepärase jutustuse lendurist, kes võitles udu ja tormiga mägede kohal. See tunnistati niivõrd heaks, et loeti meil klassis teistele eeskujuks ette. Kui lugeda RIKi kultuuriringi ajakirju, siis 1939. aasta maikuunumbris 2(3) on kirjas: „Erik Hansen (Tammsaare) algk. II kl: „Noor kangelane”“, 1939. a detsembrinumbris 1(4) on kirjutatud: „Erik Hansen (Tammsaare), algk. III kl.: „Ikka, ikka lõuna poole (rändlindudest muinasjutuliselt)”“ ja ajakirja 1940. a mainumbris 2(5) on väikeste nurgas: „Erik Hansen, algk. III kl. „Meie angoora Gri-Gri”“. Vaatamata nendele kirjatükkidele oli Erik tehnikahuviline kogu kooliaja vältel. Algklassides joonistas ta elegantsete ja moodsate sportautode pilte. Keskkoolis huvitus ta raadioaparaatide

Скачать книгу