Arstina läbi elu - Arvo Tikk

Скачать книгу

laotud teadmiste põhi oli nähtavasti päris tugev. Olin seal keskpärane õpilane, kuid neljanda klassi lõpetamisel sain oma üllatuseks koos paari teise õpilasega kiituskirja heade õpitulemuste eest. See 9. märtsi põlemisel 1944. a osaliselt kõrbenud kiituskiri „meie kallite juhtide seltsimeeste Lenini ja Stalini” piltidega on alles tänaseni. Koos neljanda klassiga lõpetasin esimest korda ka algkooli, sest nõukogude algharidus oli 4-klassiline. Hiljem Saksa okupatsiooni ajal lõpetasin kuuendas klassis algkooli teist korda, seekord juba Eesti koolisüsteemi järgi.

      Neljandast klassist, olin siis 11-aastane, on mulle meelde jäänud heal tasemel käsitöötunnid. Koolimaja neljandal korrusel linnapoolses tiivas vaatega hoovile oli poiste käsitööklass. Seal olid korralikud vahendid puutööks, tegime ka papi ja liimimisega seotud töid, meisterdasime vineerist pildiraame, kirjutuslaua garnituure, jalapinke ja muud sellist. Liimima õpetati puhtalt, ilma mäkerdamata, arvestades ka paberi venimist liimimisel jm. Käsitöötunnid meeldisid mulle väga. Ka kodus saagisin, lihvisin ja peitsisin vineerist asjakesi. Isa abiga olime hankinud koju peitlid, puurid, saed ja muu vajaliku. Isegi väike höövel oli mul. Heade tööriistade hankimisega oli siis juba raskusi, sest Eesti Vabariigi viimastel kuudel ja nõukogude võimu tulles polnud ka kauplustest enam paremaid asju saada, kõik oli kiiresti ära ostetud.

      Minu unistuseks oli Husqvarna jalgratas. Need rattad olid suurepäraste sõiduomadustega ja teistest märgatavalt paremad, aga ka kallimad. Kui eesti ja saksa jalgrattad maksid 110–130 krooni, siis Husqvarna maksis 170 krooni. Olin selleks juba paar aastat raha kogunud, aga paremad rattad kadusid kiiresti müügilt. Kuidagi õnnestus mul viimasel minutil saada Saksa firma Sirius ratas. Läbi segaste aegade on see sõidukõlbulikuna säilinud tänaseni. Kui 1941. aasta juunis algas sõda, siis käskis nõukogude võim kõik raadiod vallamajja tuua, et inimesed ei saaks muust maailmast tulevaid uudiseid kuulata. Ka jalgrattad taheti sõjaväe jaoks kokku korjata. Võib-olla mõni viis oma ratta ära, kuid minu ratas seisis siis Võsul tükk aega maja taga põõsastesse peidetuna. Varsti võim vahetus ja ma sain ratta jälle rahulikult välja tuua.

      Kirjanik Anton Hansen Tammsaare poja Eriku ettevõtmisel ehitasime tema kodus bobikelgu. See oli rooliratta abil eesmiste pööratavate jalastega kelk, kuhu võis kolmekesi peale istuda. Roolirattaks oli kusagilt saadud vana lapsevankri ratas. Käisime selle kelguga ka paaril korra Kadriorus presidendilossi taga Lasnamäe kaldast kaarjat teed mööda alla laskmas, aga sellega see ettevõtmine ka piirdus. Ega tegelikult kelguna see seadeldis suurem asi olnud, küll aga oli huvitav seda ehitada. Klassivend Erik arvas, et nende suure toa diivani põhjast võiks mõne laua ära võtta, saaks kelgule hea põhja. Me isegi uurisime seda diivanit lähemalt, aga lõpuks jäid vist need põhjalauad pruukimata.

      Õpetajate seminari harjutuskooli 5. klassi läksin juba 1941. aasta sügisel vahepeal saabunud Saksa okupatsioonivõimu tingimustes. Algul olime lühikest aega oma koolimajas Narva maanteel, kuid varsti tõsteti meid sealt välja Raua tänavale tolleaegse 21. algkooli ruumidesse. Seal käisin ma kuni 6. klassi lõpetamiseni. Narva maantee koolimaja muutsid sakslased sõja ajal laatsaretiks, Narva maantee sai aga uue nime – Adolf-Hitler-Strasse. Koolimaja 4. korrusel oli Tallinnas töötavate riigisakslaste laste kool. Seal ümber oli näha liikumas mustas Hitlerjugend´i mundris õpilasi, mõnel oli vööl täägitaoline nuga.

      Meie elukoht Raua tänav 55 jäi sõjakeerises 1941. aasta suvel terveks. Võimuvahetuse elasime üle Võsul. Isa oli sõja puhkedes siiski Tallinna tööle jäänud ja kuni võimu vahetumiseni ei teadnud me maal, mis temast on saanud. Ohvitserina oleks ta pidanud kuuluma mobilisatsiooni alla, kuid tal õnnestus siiski ennast varjates ja haiguslehel olles kodumaale jääda.

      Sügisel algas jälle kool, seekord keerulisel sõjaajal, kuigi meie väikeste poistena seda väga ei tundnud. Rinne oli meist kaugenenud Venemaale ning 1942. aastal ja 1943. aasta alguses sõda meie igapäevast elu palju ei seganud, kuigi kehtisid mitmesugused piirangud nagu öine pimendamine – valgust ei tohtinud paista ühestki aknast, ka autod sõitsid pooltuledega. Bensiini kokkuhoiu eesmärgil sõitis osa autosid puugaasiga. Selleks oli neile juhikabiini taha ehitatud umbes kahe meetri kõrgune ahi, mida köeti puuklotsidega. Bensiini kokkuhoiuks tuli ka teeristil oodates mootor välja lülitada, politsei jälgis seda rangelt. Kuigi toiduaineid jagati kaartidega, polnud me siiski näljas, midagi sai hankida Võsult emakodust lisaks. Sakslaste poolt okupeeritud aladel olid käibel ostmargad, mida hoiti rangelt lahus Saksa riigimarkadest. Suurt midagi nende ostmarkade eest osta polnud, kuid kinos käimiseks oli selle tõttu raha lahedalt, mõni päev sai isegi kaks korda kinos käidud. Uusi filme tuli pidevalt ja jäi mulje, et vaatamata sõjaajale töötas Saksa filmitööstus täie hooga.

      Raua tänava koolimajas käisime hommikuses vahetuses 6. klassi lõpetamiseni. Õppimine koolis käis tavalisel moel. Meie uueks klassijuhatajaks sai Tõnu Paomets, kutsusime teda Paukaks. Sakslaste ajal pidime õppima laulma „Deutchland, Deutchland über alles“. Meil ei olnud selleks mingit tahtmist ja ega õpetajad seda eriti peale surunud. Nii jäi see ettevõtmine üsna teisejärguliseks.

      „Deutchland über alles“ avaldus ka muus. See oli vist ajalootunnis, kui meile räägiti, et kogu Euroopa asustus ja kultuur on alguse saanud Saksamaalt ja ka inimesed levisid sealt mujale üle maailma. Isegi meile, algkoolipoistele, tundus see mõte kaunis jaburana.

      Korra olen ma meie rahvatantsu suurkuju Anna Raudkatsi käe all tantsinud. See oli 5. klassis, kui mitu klassi toodi võimlemistunniks Raua tänava koolimaja suurde saali ja Anna Raudkats ning Aleksander Kalamees püüdsid meile mingit tantsu õpetada. Aga selle ühe korraga minu rahvatantsuharrastus ka piirdus.

      Klassivend Hellar Grabbi avaldab oma raamatus meie 5.b klassi pildi 1942. aastast. Nüüd oli meil segaklass. Enamus nimesid on ta suutnud kirja panna, kuid üheksa last pildil on kadunud aegade hämarusse. Neist meenub mulle siiski pildi viimases reas vasakult esimene – Hillar Ainomäe. Tema istus klassis minu taga ja õppis kooli kõrvalt hoolega metsasarve.

      Järgnenud sõja-aastad viisid paljud meist üle maailma laiali. Algkooli klassikaaslastest Esma Kallase, Hiid Vellerinna ja Evi-Saidi Kärneriga (Raukas) kohtusime uuesti 1948. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna esimesel kursusel. Algkooli klassiõde Vilma Karp (Siimre) astus arstiteaduskonda järgmisel aastal ja 1954. aastal tegi seda Eha Kostabi. Kõik nad ka lõpetasid ülikooli ja said arstideks.

      Raua tänava kodu hävib sõjatules

      Pärast Õpetajate Seminari algkooli 6. klassi lõpetamist tegin ma 1943. aasta kevadel sisseastumiseksamid Tallinna Jakob Westholmi nimelisse 7. Keskkooli. Hellar Grabbi on kusagilt välja uurinud, et mina olevat sisse saanud pingereas kolmandana. Nii palju on mul siiski meeles, et eksam toimus testi vormis. Trükitud vihikus oli vaja täita lüngad ja kirjutada lühivastused. Elasime veel küllalt rahulikes tingimustes.

      1943. a lõpus ja 1944. a alguses hakkas sõda ka Tallinnas üha rohkem tunda andma. Küllalt sagedasteks muutusid öised õhuhäired ja nõukogude lennukite pommirünnakud. Õhuhäirete ajal keldris ööbimine muutus tavaliseks, mul oli keldris olevas vannitoas oma kindel magamiskoht ühe suure kasti peal. Vahel, kui olid selged ööd ja arvati, et tuleb suurem rünnak, sai käidud ka tuttavate pool suuremates kivimajades varjul. Korra olime öösel avalikus varjendis Rannaväravamäe bastioni all. Õnneks meie ümbrusesse Raua tänava kanti pomme eriti ei kukkunud. Kuid 1943. a sügisel ühel ilusal päikesepaistelisel ja vaiksel pühapäevahommikul, kui me kõik rahulikult magasime, käis korraga kõva kärgatus. Ärkasin klaasikildude keskel voodis. Hiljem selgus, et üksik nõukogude lennuk oli käinud Tallinna kohal ja pillanud 50-kilose pommi 30–40 meetri kaugusele meie majast Vase ja Raua tänava ristumiskoha lähedale. Asi piirdus küll ehmatuse ja purustatud akendega, kuid pidevalt tuli valmis olla kõige ebameeldivamateks üllatusteks.

      9. märtsil 1944 tuli Tallinna peale Nõukogude lennuväe massiivne kahes laines pommirünnak ning suur osa kesklinnast põles maha. Mina tulin õhtul kinost, kui anti järjekordne õhuhäire. Seekord tundus asi tõsisem olevat. Taevas põlesid lennukitelt heidetud valgustusküünlad ehk „jõulupuud“ ja terve linn oli valge. Lennukid tulid lainetena ja pommid langesid kõikjale. Meie lähemas ümbruses põlesid varsti mitmed majad. Tänaval majade vahel tekkis tulekahjude tõttu tohutu tuuletõmbus. Siiani on mul meeles, kuidas meie hooviväravast pidi

Скачать книгу