LITMIR.BIZ

      1920. aastal vabanes isa sõjaväest. Ta töötas mingil ajal keemiaõpetajana, vist Tallinna tütarlaste kommertsgümnaasiumis. Isa põhiliseks töökohaks oli siiski Tallinnas Riiklik Katsekoda, mis paiknes Tolli tänav 8 üsna vanas majas, kus ruumid olid siiski küllalt avarad. Seal tegutses ta keemialabori juhatajana kuni nõukogude korra kehtestamiseni, seejärel jätkas keemikuna. Peale sõda Riiklik Katsekoda likvideeriti ja 1946. aastal moodustati Eesti Teaduste Akadeemia Tööstusprobleemide Instituut, mis paiknes Paldiski maantee alguses. Seal töötas isa keemilis-tehnilise analüüsi labori juhatajana kuni oma elupäevade lõpuni 1954. aastal.

      Enne sõda nõuti, et kõik riigiteenijad kuuluksid Kaitseliitu. Minu isa kuulus ohvitserina Kaitseliidu Tallinna maleva gaasikaitsekompaniisse. Seetõttu oli meil kodus kapinurgas vintpüss, millega ta käis vahel laskeharjutustel. Olid ka mõned staabiõppused. Nendega tema tegevus Kaitseliidus piirdus. 1939. aastal varustati Kaitseliidu ohvitserid raskete 9-millimeetriste Belgia püstolitega, mis olid õlalt laskmiseks kinnitatavad vägeva puust kabuuri külge. Minule pakkus see riistapuu suurt huvi. Nõukogude korra saabumise tõttu mõjus isale Kaitseliidus olemine nii palju, et talle ei makstud vanaduspensioni. Muid repressioone siiski ei järgnenud.

      Isapoolsetest sugulastest tean ma suhteliselt vähe, sest minu elu kulges põhiliselt Tallinnas ja suviti emakodus Võsul. Isa meenutas, et tema vanaisa oli Savastveresse tulnud Viljandimaalt ning pidanud Savastvere kandis kõrtsmiku ametit. Ise ta polevat aga üldse viina pruukinud. Kunagi hiljem Uno Sahva võimlemisrühma treeningujärgsel saunatamisel teadis meie Turngruppe liige akadeemik Paul Ariste märkida, et Tikud on pärit põhiliselt Suislepa kandist.

      Savastverega piirdusid minu kontaktid üksnes ühe külaskäiguga kolmekümnendate aastate alguses. Ma olin siis alles pisike poiss, tõenäoliselt 3–4-aastane. Muud mulle sellest isakodu külastamisest meelde pole jäänud kui hämar suur tuba, milles olid kangaspuud. Sellest toast läks uks teise tuppa, kus oli hulk elavalt vestlevaid inimesi. Ega nendel aegadel polnud ringi sõitmine tavaline. Iga pikem reis oli aeganõudev ja tõsist kaalumist eeldav ettevõtmine.

      Isal oli vend Jakob (sünd 1878), kes jätkas Savastveres talu pidamist, ja kolm õde. Mulle meenub ennesõjaaegsetest aegadest, et tähtpäevade puhul saadeti pühadekaarte nii Savastveresse, Kokorasse, Naelaveresse kui ka Nina külasse. Kõigis neis kohtades elasid isa sugulased. Tartusse õppima tulles leidsin siin eest Osvald Halliku (29.06.1906–03.12.1964), kes oli minu isapoolse tädi Liisa Halliku (10.10.1874–1942) poeg. Osvald oli 1930. aastal lõpetanud Tartu Ülikooli kolloidkeemia erialal ja seejärel töötas mõnda aega Kiviõlis keemikuna. Magistrikraadi sai ta 1932. a keemias. Tema huvid olid seotud põllumajandusega ja 1939. aastal lõpetas ta veel ka Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna. Osvald oli minu Tartusse saabudes Tartu Ülikooli mullateaduse ja agrokeemia kateedri juhataja-dotsent ning ühtlasi agronoomiateaduskonna dekaan. Ta oli kaitsnud magistrikraadi nii keemias (1936) kui ka agronoomias (1941) ning 1947. aastal kaitses doktorikraadi muldade lupjamise probleemidest. Kui 1951. aastal eraldati ülikoolist osa teaduskondi ja moodustati nendest Eesti Põllumajanduse Akadeemia, siis sai ta seal mullateaduse ja agrokeemia kateedri juhatajaks-professoriks. Mõnda aega jõudis ta olla ka EPA teadusala prorektor. 1956. aastal valiti Osvald Hallik Üleliidulise Põllumajandusteaduste Akadeemia korrespondentliikmeks. Tema nimega on seotud laiahaardeline tegevus Eesti happeliste muldade lupjamise alal.

      Mina kohtusin Osvaldiga esimest korda Saksa okupatsiooni ajal Tallinnas, kui ta oli kutsutud raadios loengut pidama põldude väetamisest ja peatus meie juures. Mulle on meelde jäänud tema tookordne kurtmine, et rangelt oli keelatud rääkida raskustest väetiste saamisega sõja tõttu. Kahjuks jäi meie läbikäimine Tartus liiga lühiajaliseks tema varase lahkumise tõttu meie hulgast.

      Peale sõda oli Savastverest Tartusse elama asunud ka minu isapoolne onupoeg Elmar Tikk. Tema asus tööle tehases Võit ja oli seal aastaid kõrgelt hinnatud töömees.

      Sõja-aastatel oli mõne päeva meie pool Tallinnas ka isapoolne tädipoeg Edgar Kuusik, kes oli saadetud arstlikku komisjoni, sest teda taheti sõjaväkke mobiliseerida. Sõjaväest tal õnnestus siiski vabaks saada ja ta läks maale tagasi. Uuesti viis elu meid kokku teistel asjaoludel siis, kui mina olin juba neurokirurg. Edgar oli saanud ajutrauma tulemusena koljusisese hematoomi ja me opereerisime teda edukalt närvikliinikus. Savastvere kandist kolis ta Tarvastusse ja aeg-ajalt me ka suhtlesime. Edgari abikaasa sai samuti minu patsiendiks, mul tuli tedagi opereerida. Edgari poegadega kohtusin tema matustel Tarvastus. Üks tema poegadest, Urmas Kuusik on lõpetanud TPI ja töötab insenerina Viljandis.

      Minu ema Melita Alice sündis veskitalu pidaja Gustav Greenvaldti neljanda lapsena. Kuivõrd oli tegemist suuremat vesiveskit omanud taluga, oli see küllalt jõukas. Emal oli kaks õde ja kaks venda. Õde Frieda (sünd 1895) ja vend Arthur (sünd 1896) surid 1920. aastal, õde vist tuberkuloosi ja vend Vabadussõjas saadud haavadesse. Tädi Hilda (1894–1981) elas enne sõda suviti Käsmus Joosti talus ja talvel Tallinnas, olles orvuks jäänud Nil Malahhovi (Lepni) hooldajaks. Tema paistis silma energia ja ettevõtlikkusega. Võsul ja Käsmus osales ta aktiivselt seltsielus, korraldas pidusid, maskeraade ja lõi kaasa näitemängudes. Peale sõja lõppu tööta ta vene keele õpetajana Sagadi algkoolis ning rakendas oma energiat kooli ballide ja maskeraadide korraldamisel.

      Ema teine vend Paul Voldemar oli sündinud 1899. aastal. Ta lõpetas 1918. a Rakvere poeglaste gümnaasiumi. Onu võttis lühiaegselt osa Vabadussõjast ning sai lipnikuks. 1918. a astus ta arstiteaduskonda ja veel 1920. a oli ta esimesel kursusel. Sama aasta sügisel viidi ta aga üle põllumajandusteaduskonda, kus ta jõudis neljanda kursuseni, kuid ei lõpetanud ja tuli tagasi koju ning hakkas pidama Võsul Sae talu, sest vanaisa oli selleks ajaks talutööst tagasi tõmbunud. Ohvitserina oli onu haaratud ka Kaitseliidu tegevusse ja tegutses kohaliku merekompanii pealikuna. Pärast nõukogude võimu saabumist sai temast 14. juunil 1941. aastal üks küüditamise ohvritest.

      Ilumäe kabeli ja surnuaia ees seisab 6. juulil 1924 avatud mälestussammas „Eesti vabaduse eest hukkunud Ilumäe koguduse poegadele”. Sammas lõhuti kommunistide poolt 1940. aastal, kuid tükid peideti algul viljarehte ja 1957. aastal maeti maha. 23. oktoobril 1988 sammas ennistati ja õnnistati uuesti pidulikult sisse. Taastamise käigus laiendati mälestussammas üldiseks kommunismiohvritele pühendatud memoriaaliks ning lisati vastavad nimetahvlid. Mõni aeg hiljem täiendati tahvleid veel uute nimedega ja avati jälle pidulikult 9. juulil 1989. Nii Arthur Greenvaldti kui ka Paul Greenvaldti nimed on seal kivisse raiutud.

      Sae talu.

      Kommunismiohvrite memoriaal Ilumäe kabeli ees.

      Sae

Скачать книгу