LITMIR.BIZ

      Sealt suunati Erik teadustööle Saksa Demokraatlikku Vabariiki, kus ta uuris aparaadiehituse tolmuvaba tehnoloogiat. Töö kõrvalt valmis Erikul 1973. aastal kandidaadidissertatsioon ning 1976. aastal sai ta dotsendiks. Ta oli ka üks raadiotehnika eriala õpetamise alustamise ja vastava kateedri loomisega seotuist. Kõigest sellest lähtudes võib öelda, et tegemist oli tehnikale pühendunud inimesega. Aga siiski, kunagi, kui ta juba dotsendina töötas, ütles ta mulle korra, et tehnika pole vist ikkagi tema õige ala, et oleks võinud õppida kas ajalugu või midagi muud humanitaarset.

      Keskkoolis hakkas Erik aktiivselt tegelema suusatamise ja ujumisega, talle meeldisid vastupidavust nõudvad spordialad. Keskkooli ajal ja ka hiljem käis ta hoolsalt ujumistreeningutel treener Rahmanni juures ning osales üle-eestilistel võistlustel. Keskkoolis meie koolivälised ettevõtmised enam ei ristunud. Mina liikusin võimlejate seas ja temal olid teised sõbrad, sageli elumehelike joontega. Nagu ta sõbrad rääkisid, läks ta vahel pidudel ülemeelikuks ja teatud hetkest alates ei tundnud enam hästi rahanumbreid. Ta võis seda endale lubada, sest Tammsaare raamatute trükkidest laekus perekonnale honorari päris hästi. Kunagi oma elu viimasel aastakümnel muu jutu käigus ta korra meenutas, et raha tuli ja läks ning seda oleks võinud paremini kasutada. Lõpuks läks ta perekonnaelu liimist lahti ja kogu see sasipundar kasvas tal üle pea, nii et 1981. aastal tegi ta endale oma autogaraažis ootamatult lõpu.

      Minu teine pinginaaber Gunnar Grossschmidt oli meie kolmikust kõige tugevam matemaatikas. Temaga sidus mind muuhulgas ühine sportlik tegevus riistvõimlejatena. Koos osalesime Tallinna noorte riistvõimlemise meeskondades, koos käisime ka kümnenda klassi poistena 1947. aastal Moskvas kehakultuurlaste päeva pidustustel, millest oli juttu eespool. Temaga saime me kokku 1943. aastal Jakob Westholmi nimelisse 7. Keskkooli õppima asumisel. Oma kooliteed oli ta alustanud juba esimeses klassis Jakob Westholmi gümnaasiumis ja peale segaseid aastaid 1940ndast peale, kui kõik koolid ümber organiseeriti, maandus ta lõpuks jälle Westholmi, nüüd juba lihtsalt 7. keskkooli. Gunnar astus peale keskkooli TPIsse masinaehitust õppima ja sai mehhaanikainseneriks. Ta lõpetas Kiievi Polütehnilises Instituudis aspirantuuri, kaitses 1959. aastal kandidaadikraadi hüdroajamite probleemidest ja asus 1964. aastal juba dotsendina teaduslikult juhendama TPI probleemlaboris uut masinaehituse suunda. See oli seotud kõrgtäpsete hüdrokopeerseadmetega ja hiljem matemaatiliste meetodite ning arvutustehnika rakendamisega tehnoloogiliste protsesside juhtimisel. Olles TPI õppejõud, luges ta 1957. aastast metallilõikepinkide, hüdro- ja pneumoajamite, masinate projekteerimise metoodika ja masinate dünaamika kursusi ning on tegelenud kuni tänaseni (nüüd juba emeriitdotsendina) matemaatiliste meetodite ja arvutustehnika rakendamisega hüdroajamite dünaamika modelleerimisel ja simuleerimisel.

      Kõigist meie klassi poistest, kes 1943. aastal olid astunud Jakob Westholmi nimelisse 7. keskkooli, oli 12 poissi (Heiti Eller, Rein Etverk, Gunnar Grossschmidt, Otto Hink, Heino Krevald, Reginald Liiberg, Silver Mardna, Uno Pandis, Harri Raikna, Toomas Rood, Helmut Saare ja Olaf Simson) ka juba enne sõda Jakob Westholmi Poeglaste Erahumanitaargümnaasiumi (JWG) õpilased. Need olid riismed nendest 54 poisist, kes 1939. aastal JWG 3. klassi lõpetasid. Kõige selle alusel peetakse meid kõiki ka praeguse JWG vilistlasteks. Tegelikult seob praegust JWGd endise Westuga üksnes koolimaja, mis ehitati juba enne sõda JWG jaoks, kuid Westu sinna ei jõudnudki, sest nõukogude võim likvideeris selle kooli. Nendest ajaloo keerdkäikudest ja praeguse JWG tagamaadest on asjaliku ülevaate kirjutanud Olaf Langsepp 17. oktoobril 2008 Õpetajate Lehes. Tema lõpetas 7. keskkooli aasta pärast meid. On hea, et vähemalt niigi jätkab JWG oma ajalugu ja traditsioone.

      Gunnar kui Westu poiss juba esimesest klassist peale, on oma hooleks võtnud meie klassi poiste tegemiste kirjapanemise kõigil ajaloolistel etappidel, alates algkooli esimesest klassist. Ka nüüd on ta oma õlgadele võtnud klassivendade kutsumise iga-aastastele kokkutulekutele. Temal on ülevaade sellest, kuhu maailma otsa on sõjajärgsed aastad meie klassi poisid laiali pillutanud ja mis neist on saanud. Kahjuks on nii mõnedki haihtunud teadmatusse.

      1947. aasta sügisel, kui algas abituuriumiaasta, tuli õppimisele täiskäik peale panna, sest kevadel ootasid lõpueksamid ja lõpetamise keskmine hinne läks arvesse ülikooli sisseastumisel. Lõpueksamid algasid mai lõpus ja kestsid pea jaanipäevani. Eksameid oli palju, kirjalikke ja suulisi minu mälu järgi kokku üksteist, üks iga paari päeva järel. Tol ajal ei teadnud me veel midagi stressist ja polnud ka aega targutada depressiooni üle, nagu nüüd moes on iga tühisemagi pingutuse puhul. Mäletan, et kirjutasin lõpukirjandi Majakovskist ja seda hinnati viiega, aga vene keele kirjalik eksam läks halvasti ja sain kolme, selle nahka läks ka medal.

      1948. aasta juuniks sai keskkool läbi ja tuli vaadata, mis saab edasi. Enamus meie klassi poistest läks TPIsse ja nii ongi meie klass peamiselt inseneride klass. Nendest läks teadustööle peale Erik Hanseni ja Gunnar Grossschmidti ka minu hea sõber Bernhard Saar ehk Ben, kes lõpetas 1966. a TPIs aspirantuuri, kaitses kandidaadikraadi abrasiivkulumisest, sai 1971. aastal dotsendiks ja juhatas masinatööstuse automatiseerimise kateedrit. Kahjuks viis haigus ta 1998. aastal meie hulgast.

      Tartusse läks meist edasi õppima ainult viis: Heldur Palli asus õppima ajalugu, Uno Pandis läks õigusteaduskonda (ta lõpetas haiguse tõttu abituuriumi aasta hiljem) ning Olaf Simson, Lui Jõgi ja mina suundusime arstiteaduskonda.

      Tartus ülikooli sisseastumiseksamite ajal käisin ka ülikooli võimlas aeg-ajalt võimlemisriistadel harjutamas. Kohtusin seal kehakultuuriteaduskonna võimlemise õppejõu Hugo Pauskariga. Tema tahtis mind vägagi energiliselt värvata kehakultuuriteaduskonda, kuid minu huvi oli mujal.

      TUDENGIAASTAD

      Üliõpilane Arvo Tikk Tiigi tänava ühiselamus. 1948.