LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Agbar ja seal asuvad Aguas de Barcelona10 kontoriruumid. Võib-olla tuleb see seosest veega, aga väidetavalt võlgneb kõnealune ehitis oma kuju purskavale geisrile. „Naljanumber, eks ole? Peenis keset linna, kes seda enne näinud on!“ pahandab kastanitädi, kui mind veetorni uurimas näeb. „Noh, tegelikult on Londonis peaaegu samasugune, aga eks ta veidi kohatu ole. Aga mõnele meeldib,“ üritan teda lohutada. „Mis, selliseid on veel? Kellele selline asi meeldiks? Ainult turistidele, sest nende arust on see naljakas ja nad ei pea seda iga päev nägema,“ on tädi nördinud. „Või selle varjus töötama,“ lõpetan viisakalt vestluse ja krahman kastanituutu kaenlasse.

      Kella kümneses loengus pole Veronikast haisugi. Püha ristisõda ebaõiglaste ametnike vastu on nõudnud järjekordse ohvri. „Tunnistage üles, keegi kavatseb mu tunnis kastaneid sööma hakata!“ naljatab Carmen ja nuhutab demonstratiivselt ninaga. Esmapilgul malbe Carmen on üks meie säravamaid õppejõude. Tema tunnid muudab lõbusaks suurtes mustades silmades säilinud nooruslik entusiasm ja teisest küljest on need sisukad tänu kümneaastasele töökogemusele. „Kui ma teile ka pakun, kas me siis võime neid kõik koos süüa?“ küsin süütult. „Kas sul jagub seal kohe kõigile? Nii, kui paljud teist on kastaneid proovinud?“ pöördub Carmen otsuse langetamiseks klassi poole. 15pealises seminaris tõuseb kuus kätt. „Asi on otsustatud. Ma annetan teile viis minutit tunni ajast, et kastanid ära proovida. Aga katsuge te pärast öelda, et teile ei maitsenud!“ Lasen tuutu klassis ringi käima nagu algkooli sünnipäevade kommikoti. Ruth oleks praegu mu üle uhke: peaaegu tosin uut hinge on korra elus kastaneid söönud ja teevad mõru maitse juures isegi head nägu.

      „Kas need kastanid päriselt maitsevad sulle? Minu jaoks on nad kuidagi liiga puised,“ kommenteerib Freddie, kui loenguruumist väljume. „Mitte eriti, aga huvitav on ju uusi asju proovida! Pealegi on kastanid väga tervislikud! Väga kiudainerikkad!“ õigustan ennast. „Ära loodagi, et sa mind selle viimase argumendiga püüad! Ma olen lihtne taimetoitlane, mitte tervisefriik. Aga tore on ikka uusi asju proovida,“ leebub Freddie. Kui me oleme ennast kohvitopsidega sisehoovi terrassile sisse seadnud, otsin välja kuus eilse maiustamise üle elanud panallet’i ja lõunaoode võib alata. Nagu oligi arvata, maitsevad mandlitrühvlid ka Freddiele väga. Uutele maitsetele ja olukordadele tuleb lihtsalt võimalus anda. Kastanid meie südant ei võitnud, aga panallet’id, bikini-võileivad ja orxata küll. Neid proovimata oleksid meie pärastlõunad kolme uue lemmiku võrra vaesemad. Seis on seega 3: 1 uute elamuste kasuks!

      PARK GÜELL. SPORTLIKUD AMBITSIOONID JA PALJU KLATŠI

      Kodus ei oota mind peale tolmurullide ja seisnud õhu mitte keegi. Kes on koolis, kes pole veel jõulupuhkuselt naasnud. Taevas on hallikas, kuid siiski kuidagi liiga hele Eesti talvepimedusega harjunud silmale. Kõik on umbes nii, nagu ma selle kahe nädala eest jätsin, ja ometi on tunne, nagu oleks meeletult kaua aega möödunud sellest, kui ma viimati Plaça de Lessepsi nägin. Samas vasardab mu peas küsimus: millal see jaanuar juba kätte jõudis? Alles oli november, alles ma seadsin oma elu Barcelonas sisse, alles ja alles. Aeg teeb ikka oma vanu trikke.

      „Kuidas teie aastavahetus läks? Nägin pilte, kus te metroos klounininadega ringi kargasite,“ ütlen Ruthile õhtusöögi ajal. Meie taaskohtumise puhul on Ruth kokku keetnud imemaitsva chorizo’ga läätsepaja ja magustoiduks on minu toodud Kalevi šokolaadi. Vürtsikas küüslaugu ja tšillipipraga maitsestatud chorizo-vorst annab leemele mõnusa tummise maitse ning on Ruthi sõnul õige talvetoit. Seda arvestades peaks talvel Eestisse eksinud Ruth päevas peotäite kaupa tšillisid ja küüslauguküüsi manustama, et sooja sees hoida. „Nägid meie pilte, jah? Lõbus õhtu oli! Uue aasta võtsime siin vastu ja pärast läksime Prosperitati peole,“ meenutab Ruth. „Mis see Prosperitat on mingi uus klubi või?“ küsin kiirelt, sest Erasmuse üliõpilasena lasub mul sotsiaalne kohustus kõigi trendikate peokohtadega kursis olla. „Prospe ja klubi?“ naerab Ruth. Tegelikult on Prosperitat magalarajoon. Aastavahetuse peo sissepääsu hinnad algavad 20 eurost ja baari hindadest ma parem ei räägi. Pealegi ei saa seal ju kuskil sees suitsetada. Hispaanias keelati avalikes kohtades sees suitsetamine ära alles 2011. aastal ning vanad harjumused on visad kaduma.

      „Seda pidu korraldas üks mu kursavend. Ega ma väga ei mäleta, mis kõik toimus, aga lõbus oli. Neil on seal üks kohalik seltsimaja, mis hiigelbaariks muudetakse, ja selle ees on väike plaça, kus siis põhimöll käib.“ Pärast Gràcia pidustustel nähtut ma isegi enam ei imesta, miks või kuidas lepivad naabrid kella kuueni hommikul kestva peoga. Nii on seda alati peetud ja paar korda aastas ju võib. „Ja need klounininad? Millest need veel tulid?“ tuleb mul korraga meelde. „Oot, mis sa ei teagi meie aastavahetuse traditsioone?“ on Ruth üllatunud. „Ma tean, et te sööte ära kaksteist viinamarja, kui kell südaööd lööb. Aga mingitest klounidest ma küll midagi ei tea,“ vastan vaguralt. Kaksteist viinamarja toovad uueks aastaks õnne. Iga kellalöögiga rändab üks mammu suhu, üks iga kuu eest. Aga lisaks sellele on hispaanlastel cotillón. See on spetsiaalne peokotike, kus leidub vilesid, pasunaid, serpentiine, konfette, parukaid, mütsikesi, klounininasid ja muud nänni, mida tuju üleval hoidmiseks vaja. Ruthil ja ta sõpradel oli see aasta lihtsalt mitme peale ainult kaks cotillón’i, nii et tuli ära jagada, kes said klounininad ja kes parukad. „Kas teil punast aluspesu ei ole tavaks kanda nagu itaallastel, et ikka armastust oleks uuel aastal?“ küsin itsitades. Ruth vaatab mind veidi üllatunult: „Hmm, võimalik, et inimesed teevad seda. Tähendab, sellisel juhul kannavad mu sõbrad neid kõik salaja, sest minule pole sellest trikist keegi rääkinud. Aga läätsi on küll tavaks süüa aastavahetuse aegu, need peaks jõukust ja õnne tooma.“ – „Minu on läätsed täna küll väga õnnelikuks teinud! Imemaitsev!“ kiidan Ruthi kokakunsti, kuigi suur osa tänase õhtusöögi maagiast peitub ka selles, et mul on teda lihtsalt nii kohutavalt hea meel näha.

      Üks minu paljudest ambitsioonikatest uusaastalubadustest oli, nagu kindlasti väga paljudel teistel, rohkem sportlikkust üles näidata. Kuna Ruthilt, Claudialt ja teistelt kohalikelt tüdrukutelt, keda ma tunnen, ei tasu selle kohta nõu küsida, pöördun meie musklis korterikaaslase Aitori poole. „Kui pika ringi sa teha tahad? Mina käin muidu kas Turó del Putxeti aedades või Güelli pargis jooksmas. Esimeses on vähem rahvast, teises on veidi laugemad teed.“ Väljavaade vahetpidamata mäest üles-alla ähkida ei kuulu küll minu esialgse plaani juurde, kuid kuna ma Passeig de Gràcia heitgaasides ennast proovile panna ei taha, otsustan lõpuks laugema Güelli pargi kasuks. „Mina lähen täna õhtul kindlasti. Kui sa kaheksa ajal kodus oled, siis võime koos minna,“ pakub Aitor lahkelt välja. Lasen silmad üle poisi spordivarustust täis toa ja noogutan: „Noh, kui sa väga kiiresti eest ära ei jookse ja mind suurde häbisse ei jäta. Väike jooksuradade tutvustus kuluks küll ära. Güell on nii suur ja sopiline.“ Ja kuigi ma ei usu väga tema lubadust aeglaselt võtta, kulub sportlik eeskuju marjaks ära. Pealegi töötas Aitor möödunud suvel ühes rahvuspargis metsavahi ja elupäästjana, nii et kui ma suurest pingutusest kokku kukun, oskab ta ehk midagi peale hakata.

      Aitoriga sportimise teine eelis peitub selles, et ta näitab kõik soojendusharjutused ette, nagu kooli kehalise kasvatuse tundides. „Nii, kõigepealt sörgime siit Vallcarca metroopeatuse juurde, kust saab kohe pargi ülemisse ossa ronida. Nii teeme alguses mäkketõusuga sooja ja pärast saame põhimõtteliselt allamäge joosta,“ seletab ta nagu professionaalne eratreener, kui Lessepsi väljakult liikuma hakkame. Aitor on Barcelona mõistes maapoiss, pärit Kataloonia lääneosast Lleida lähedalt külast. Ja kuigi tema küla ei erine väga Ruthi Celràst, muudab selle kandi „maakohaks“ asjaolu, et Aitori vanematel on talu. Kui meie tüdrukutega ostame oma oliiviõlikanistreid kaubandusvõrgust, siis Aitor toob neid vanemate sahvrist. Sama käib ka õunte, virsikute ja aprikooside kohta. Ruth ja Claudia puuviljade vastu erilist huvi ei tunne, nii et Aitori aiasaaduste degusteerimine ja taevani kiitmine jääb minu pärusmaaks. Aitori välja pakutud rahulik sörk sobib ka minu käestlastud kehatüübile. „Aastavahetus Lleidas oli ikka üle kõige! Lõpuks ometi oli ka minul sebimisrindel õnne! Siin Barcelonas muudkui tiiruta ja piira, aga nii kui tüdrukud mu Lleida aktsenti kuulevad, on õhk puhas,“ kurdab ta. Hingeldan

Скачать книгу