Minu Barcelona. Mäe ja mere embuses - Mirjam Johannes

Скачать книгу

ja olukorraga leppida, siis Veronika ajab alati valjuhäälselt õigust taga. Ja niimoodi oma erinevustes me täiendame üksteist nagu kõik sõbrad. „Ma pean ikka homme vara üles saama, et see NIE asi korda ajada,“ ohkab Veronika. „Ega ma muidu ei viitsiks, aga linnajalgrattaid tahaks kasutada.“ Luristan kaastunde märgiks häälekalt orxata’ga. NIE on Hispaania isikukood, mille saamiseks tuleb igasugu nõiakunsti ja muid imetegusid korda saata. Ja mis kõige hullem, vara ärgata! Mina tõusin umbes viie ajal hommikul, et järjekorda võtta. Ametnikud ei tule küll enne kella kaheksat tööle, aga rahvast on palju ja parema järjekorranumbri nimel tasub pingutada. See, kas lõputu ootamine ka vilja kannab, oleneb konkreetse ametniku suvast. Mina mängisin lõpuks karmi proua ematunnetele ja nutsin natuke. Eneseväärikuse hinnaks oli väike kiletatud paberike, mida on lihtsam ära kaotada kui isikut tõendava dokumendina kasutada.

      „Mis sa päriselt nutsid seal või?“ on Veronika üllatunud. „Nojah, mis mul muud üle jäi? Vaevalt ma karjumisega kaugemale oleks jõudnud. Neid ametnikke on kindlasti instrueeritud, et nad liiga palju isikukoode välja ei annaks. Ja parim viis selleks on taotlejad lihtsalt ära väsitada,“ õigustan enda seebiooperlikku käitumist. Veronika mõõdab mind pika pilguga ja ohkab: „Ma ei saa aru, miks seda bürokraatiat Hispaanias nii palju on!“ Oleme jõudnud järjekordse vahetusüliõpilaste meelisteemani ja kuna ma sel teemal vaielda ei viitsi, vaatan unelevalt kaugusse. Liikuda võib Euroopa Liidus tõesti vabalt, aga ega keegi ei oota pikisilmi, et need rändrahvad tema sadamas paigale jääksid. Ma ei ole kunagi Eestis välismaalasena isikukoodi või tööluba taotlema pidanud, nagu Veronika ei ole selle kadalipuga Inglismaal kokku puutunud. Meist oleks seega ülekohtune väita, et Hispaanias on rohkem bürokraatiat kui mujal, nähtavasti on see muudes kohtades rohkem reguleeritud ja ei olene niivõrd suurtest pisarates kutsikasilmadest.

      „Sa kujuta ette, Freddiel läheb taimetoitlasena juba teine kuu!“ vahetab Veronika jututeemat. Tõesti, ta on tarmukalt bikini’de ja fuet’i-võileibade ahvatlusele vastu pannud. „Mina küll ei saa aru, kuidas keegi võib siinse singi- ja vorstivaliku juures taimetoitlaseks hakata. Aga noh, Freddie on meil juba selline trenditeadlik,“ pahandab Veronika. „Äkki ta tahab lihtsalt raha kokku hoida. Ja see on kõige lihtsam ja eetilisem viis,“ üritan meenutada, millal ma oma kaheksaeurose päevarahaga viimati liha või kala sõin. Samas ei oleks ma vist võimeline teadlikult loobuma väljavaatest taas elust kihaval Plaça de Solil fuet’i-võileiba nautida või Ruthi vanemate pool kuivatatud toorsingi ja meloni suupisteid näost sisse ajada. Maksame oma lastejookide eest ja suundume koduteele. Veronika mõtlik ilme reedab, et ta pole väljavaatest vara koju ja magama minna just vaimustuses. Minu tänase õhtu täidavad katsumused, mida erasmuslaste teele just sageli ei veeretata: kodutööd. Filmitunnis ei anta meile muid ülesandeid, kui igast katkendist viis uut sõna ära õppida. Hommikuses loengus aga, kus me lahkasime seda, kas väikesest külast pärit üliõpilane Montse peaks linna kooli tulles jätma oma kohaliku dialekti ja hakkama neutraalset katalaani keelt rääkima, tuleb lisaks rühmatööle esitada ka omalaadne raport, kus seletan, mida mina konkreetsest juhtumiuuringust õppisin.

      „Keele rikkus on identiteedi rikkus. Montse ei peaks häbenema oma kodukoha dialekti, olgugi et see ei kõla nii peenelt kui Barcelona katalaani keel. Keel on meie identiteedi mõõdupuu, see peegeldab kõike päritolust vanuse ja sotsiaalse klassini. Kui inimene häbeneb oma keelt, häbeneb ta seda, kes ta on.“ Vaatan pahuralt oma raporti lõppsõna: natuke melodramaatiline sai see viimane lause. Just siis, kui kustutama hakkan, lööb Ruth välisukse pärani. „Oh, nii hea, et sa kodus oled! Ema saatis sulle panallet’e proovida! Ja ma ostsin tänavamüüjalt kastaneid, et sa neid ka maitseksid,“ ütleb ta ja viskab suure pabertuutu lauale. Tavaliselt lähen ma koos Ruthiga nädalavahetuseks Celràsse. Ma ei oskagi öelda, kas see on tingitud nende perekonna igapühapäevasest paella-traditsioonist9 või Celràd ümbritsevatest mägedest, aga millegipärast meeldib mulle väga Nenol ja Joan Jordil külas käia.

      Möödunud nädalavahetusse mahtus aga kõigi erasmuslaste suur tähtpäev – halloween’i-pidu. Jäin Barcelonasse ja kehastusin valge maskiga sarimõrvariks. Pidu oli nagu pidu ikka: palju rahvast ja möllu. Seltskonnas oli lihtsalt rohkem vampiire ja seksikaid haiglaõdesid. Katalaanide sügisesse ühtegi maskeerimispüha ei mahu ning ukselt uksele maiustusi nuiamas ei käi keegi. Küll tähistavad nad 1. novembril kõigi pühakute päeva ehk castanyada’t. Nagu pidustuste nimigi viitab, süüakse sel päeval röstitud kastaneid, aga ka varem mainitud panallet’e. Need on mandlijahust trühvlid, kuhu vahel ka kartuli- või bataadipüreed sisse segatakse. Minu arust on castanyada toitudes midagi väga sügisest. Võib-olla on asi lõhnas, millega kastanimüüjate letid alates oktoobrist tänavaid täidavad. Peale kastanite röstivad nad oma pannidel ka oranžikat bataati. Peatun tihti müüjate vahetus läheduses, et seda kirbet röstilõhna endasse ahmida. Ostjat minust kahjuks ei ole, sest mäletamist mööda anti mulle kunagi röstitud kastaneid proovida ja erilist rõõmu ma nendest ei tundnud.

      Harutan Ruthi toodud vanadest ajalehtedest tuutu lahti. Lauale potsatab tosin lõhki küpsenud ja mustaks tõmbunud koorega kastanit. „Noh, proovi siis!“ soovitab Ruth. Koorin kastani suurema vaevata ära. Helekollane vaoline südamik meenutab kujult pisikest aju. „Näe, need oleksid halloween’i-peole väga hästi sobinud! Nagu ajusid sööks!“ ütlen Ruthile ja pistan kastani itsitades suhu. „Võeh, ma loodan, et nad maitsevad paremini! Kuidas teie pidu läks?“ küsib Ruth muiates. Minu arust maitsevad kastanid nagu mõrud tummised kartulid. „Hästi. Nagu ikka. Palju rahvast, kellest väga vähestel on aimu, kelle pidu see on. Ja kui sa peoperemeest ka teaksid, siis kostüümi alt teda vaevalt ära tunned,“ võtan lühidalt kokku Erasmuse vahetusüliõpilaste peokultuuri. „Vähemalt oli sul lõbus, ma loodan. Sa jäid suurest perekondlikust pidupäevast ilma. Röstisime kastaneid ja ema tegi ise panallet’e,“ seletab Ruth ja lükkab kuskilt ilmunud plastmassist toidukarbi minu poole. Piiniapähklid, millega neid komme traditsiooniliselt kaunistatakse, on ahjus küpsetamisest pealt kuldpruunid. Kui kastanid mulle endiselt ei maitse, siis mandlised panallet’id hakkavad meeldima esimesest suutäiest.

      „Mis sa arvad, paljud nendest pidulistest kastaneid ja panallet’e proovivad? Enamikku neist isegi ei huvita meie traditsioonid,“ muutub Ruth kuidagi erakordselt mõtlikuks. Nähtavasti mitte kuigi paljud, sest enamik minu saatusekaaslastest räägib isegi hispaania keelt kooliväliselt jube harva. Paljudele neist on kangekaelsed katalaanid hispaania keele õppimise tuhinas pinnuks silmas. Minu arust ei välista üks keel teist. Pealegi on katalaanid nagu eestlased: ütle neile paar omakeelset sõna ja sulavad käte vahel nagu jäätis palaval suvepäeval. Pole isegi vaja midagi ära õppida, pealiskaudsest huvist täiesti piisab! „Ma võtan homme panallet’id kooli kaasa ja annan Freddiele-Veronikale maitsta! Kõigil lihtsalt ei ole vedanud sellega, et üks katalaani mamma neid niimoodi poputaks nagu Neno mind,“ üritan kuidagi asja siluda. „Eks sa ise vaata, mis üle jääb. Need saad homme kooli kaasa võtta ja las proovivad kastaneid ka,“ arvab Ruth ja kaob oma tuppa. Naljakas on ühe kõrvaga kuulda, kuidas vahetusüliõpilased ei leia kohalikke sõpru, samas kui teisalt kostab nurinat, et välismaalasi ei huvita üldse kohalikud kombed. Päris süüta ei ole vist kumbki osapool, sest esimest sammu asjade parandamiseks ei näi keegi astuvat. Vahel hakkab lausa kurb, kui vähe huvi me üksteise vastu tunneme.

      Paljud välismaalased on pettunud, kui katalaanid nende hispaanlase kuvandile ei vasta. Ei tantsi flamenkot, ei armasta härjavõitlusi, ei pea igapäevaselt siestat ega kallista-musita kogu aeg. Mõnedel on koguni heledad juuksed ja sinised silmad. Mõned räägivad aeglaselt ja vaikselt. Ja mõned ei pea sind kohe pärast esimest vestlust oma parimaks sõbraks. Veronika ja Freddie on alati esimesed katalaanidele nende jahedat hoiakut ning ülbust ette heitma. Olgu, keegi ei jooksnud meile uksel vastu ega langenud kaela, aga kus sellist familiaarsust ikka kohtab? Londonis ja Eestis kindlasti mitte, sellepärast tundubki mulle natuke ebaõiglane seda katalaanidelt nõuda lihtsalt sellepärast, et „hispaanlased on ju sellised“.

      Ronin hingeldades umbsest metroost välja

Скачать книгу

<p>9</p>

Paella – panniroog riisist, kalast või/ja lihast ja köögiviljadest. (hispaania k)