LITMIR.BIZ

      September ja oktoober on Barcelonas justkui lõputu vananaistesuvi. Vihma sajab harva ja mitte kunagi kaks päeva järjest, lämbe kuumuse on asendanud mõnusad jaki-ilmad. Ühel neist vihmastest päevadest, mil taevas on nii hall, et viimnepäev paistab ligi olevat, ostan endale lolli peaga kummikud. Järgmisel hommikul annavad suurest sajust tunnistust vaid natuke niiskevõitu toad ja märjad langenud lehehunnikud, mille kallal tänavakoristusbrigaadid juba askeldavad. Õnneks lubab Ruth mul kummikud oma riidekappi hoiule viia. „Sul läheb neid vaja umbes viiel päeval aastas! Too nad minu tuppa! Need botikud võtavad sul poole ruumist ära,“ naerab ta laginal mu vihmaparanoiat. Ruth ja teised kaks korterikaaslast on linnas tagasi, et uut kooliaastat alustada. Hommikused vannitoajärjekorrad ja õhtune trügimine köögis juhatavad sisse sügise võidukäigu.

      Kui Katalooniast räägitakse Hispaania meedias kogu aeg, siis konkreetsed lahendused mädanevad poliitikute sahtlipõhjas samamoodi nagu minu kummikud Ruthi riidekapis. Läbirääkimised Kataloonia valitsusjuhi ja Hispaania peaministri vahel ei vii kuhugi ja novembris on oodata ennetähtaegseid kohaliku parlamendi valimisi. Katalaanide parteikonna huvi iseseisvuse vastu kasvas miljonit potentsiaalset valijat nähes silmanähtavalt, nagu Ruth oli ennustanud. Kõik parteid on avaldanud oma seisukoha Kataloonia iseseisvuse küsimuses ja nüüd jääb üle vaid oodata, kas parlamendis saavutavad enamuse selle pooldajad või vastased. Ehk siis ei mingeid revolutsioone, vaid igavad euroopalikud läbirääkimised ja valimised, on Ruth ning paljud ta sõbrad löödud. Ausalt öeldes olen ka mina alguses natuke pettunud, ma olen noor ja nagu teised minuvanused, tahan ka revolutsiooni teha. Aga mis seal ikka, koduseks valimistevaatlejaks kvalifitseerun ma paremini.

      POBLENOU LINNAOSA JA TORRE AGBAR. KOOLIKOHUSTUSED JA UUED MAITSED

      Ülikoolilinnaku sümboliks kujunenud pruunile vabrikukorstnale on tõmmatud suur plakat, mis kritiseerib eelarvekärpeid ja nõuab tasuta kõrgharidust. Sisehoovi ääristavad pingid on jutlevatest üliõpilastest pungil. Kuigi novembrikuu kohta võib isegi kasutada sõna „jahe“, osutavad tulihingelised suitsetajad ilmastikuoludele tublit vastupanu. Ja suitsetatakse Hispaanias palju ning mõnuga. Suundun ülikoolikohviku terrassi poole, kus Veronika ja Frederica mind ootavad. „Hei, Mirjam, kuidas sinu peen keelelise diskrimineerimise loeng läks?“ küsib Veronika, kui ma maha istun. „Hästi, huvitav oli. Tähendab, õppejõud ja aine on väga toredad, aga ma lihtsalt ei kannata neid esmakursuslasi enam välja. Ma olen selle jaoks liiga vana! Kujutage ette, üks mu rühmakaaslastest hoidis kogu tunni oma Skype’i avatuna, et ta peiks saaks vaadata, kuidas ta õpib. Võib-olla ei ole ma piisavalt romantiline, aga see on lihtsalt veider!“ kurdan sõpradele oma rasket saatust. Veronika naerab: „Minu arust ei ole asi vanuses, vaid selles, et nad lihtsalt ongi lapsikud! Minu arust näevad siin kõik välja nooremad, kui nad tegelikult on!“

      Inglannad Veronika ja Freddie õpivad Londonis ning on harjunud selles Euroopa metropolis hakkama saama. Nende kommentaaridest ja juttudest võib välja lugeda, et Barcelona jääb pärast Londonit kohutavalt väikeseks. Veronika kritiseerib karmilt seda, et Hispaania ja üldisemalt Lõuna-Euroopa noored nii hilja kodust välja kolivad. Tüdrukule, kes on pidanud Londoni üürihindadega rinda pistma, on argumendid kallitest elupindadest ja suurtest kommunaalmaksetest justkui hane selga vesi. Isegi mina pean nõustuma, et toidu saab poest tunduvalt odavamalt kätte kui Eestis ja väljas söömas käia on taskukohasem kui teistes Euroopa suurlinnades. Suhe perekonnaga on lihtsalt teistsugune ja ma ei usu, et see tegelikult kellegi täiskasvanuks saamist mõjutab. Ruthi ema keedab iga laupäev kodus kanapuljongit, et tütar saaks külmadel talveõhtutel oma Barcelona kodus head suppi süüa. Nenol ja Joan Jordil pole lihtsalt võimalik teda majanduslikult kuigi palju toetada ja aidatakse toiduga. Nii on lugu enamiku Ruthi koduküla sõpradega ning ma pean tunnistama, et nad näevad kindlasti välja vanemad, kui sünniaasta lubaks. Probleem minu klassikaaslastega on pigem selles, et nad ei ole pidanud millegi nimel pingutama. Nad lihtsalt ei oska olla tänulikud vanemate eest, kellel on võimalik aasta-aastalt tasuda nende kahe tuhande euroseid õppemakse, ja nii kuluvadki koolitunnid arvuti vahendusel peikale naeratades. Aga see pole ühegi konkreetse maa, vaid heaoluühiskonna ja põlvkonna probleem.

      „Viitsid pilgu peale visata?“ küsib Freddie ja ulatab mulle ühe neist paberitest, mille lugemisega nad enne ametis olid. Kontrollime tihti üksteise kodutöid, sest õppeained on võrdlemisi lihtsad ja seda tobedam oleks lohakusvigade pärast halvem hinne saada. Pompeu Fabra ülikool on noorim avalik-õiguslik

Скачать книгу