Minu Reykjavík. Kõik on kaasas - Tui Hirv

Скачать книгу

klotsidest ehitamine… Kõige huvitavam on minu meelest tegevus, mille nimi on sulla ja mis tähendab eesti keeles umbes seda, nagu ta kõlab. Läbipaistvasse kasti on pandud sooja vett ning kasti põhja kive, teokarpe ja plastist mereelukaid. Laps saab seal sulistada, aga vett ei tohi põrandale ega teiste laste peale ajada.

      Lasteaia juhataja, alushariduse ja strateegilise juhtimise magistrikraadiga pedagoogi sõnul õpetab selline tegevus last tajuma oma võimalusi ja vabadusi etteantud raamide piires ning samuti oma personaalse ruumi ulatust. Selles vaimus kasvatab Islandi haridussüsteem noori palju aastaid – et nad ei annaks vastutust oma elu eest teistele ja kolmandatele isikutele.

      Kui Eestis on rühmas kasvataja ja abikasvataja, siis Islandi lasteaiarühmal on juhataja sellepärast, et kasvatajaid on igal rühmal kolm või neli ja nende tööd peab ju keegi koordineerima. Kasvatusmeetodid on detailideni läbi arutatud nii rühma, lasteaia kui võimuorganite tasandil. Kõikvõimalike juhtude lahendamiseks on olemas kollektiivne strateegia ning kasvatajaid suunatakse töö käigus pidevalt. Kõlab nagu konkreetne riiklik tellimus, milliseid lapsi oodatakse lasteaiast kooli. Seda „tellimust“ kontrollib õige mitu instantsi.

      Reykjavíkis on lubatud pärast lasteaiapäeva lõppu ja nädalavahetustel käia mängimas kõikide lasteaedade mänguväljakutel. Ainsad märgid, mida annab võrrelda Tallinna kõrgete raudaedade ja „võõras, ära tule“ – siltidega, on üle liivakasti laotatud kassitõrjevõrgud. Liiv liivakastis on must, vulkaanilist päritolu. See oli alguses väga harjumatu. Nagu mängiksid lapsed põlvili mudas, aga mustad liivaterad saab kergesti kombinesooni küljest lahti kloppida. Lasteaiad paiknevad tihedasti ja lapsed, kes on suutelised viissada meetrit järjest omal jalal kõndima, lähevad ja tulevad lasteaiast jalgsi. Alternatiivid on jalgratas, käru ja kelk. Lasteaiahooned on valdavalt ehitatud 1980.–1990. aastatel. Kui need väikeseks jäävad, on demograafilistele kõikumistele reageerimiseks olemas moodulmajakesed. Need tuuakse treileriga kohale ja pannakse partsti keset hoovi maha. Lapsed sisse, järjekord kuueteistkümne lapse võrra lühemaks ja korras. Kuni lapsi lasteaias pole, näiteks suvepuhkuse ajal, on lasteaedade mänguväljakud ümberkaudsete laste päralt.

      Islandi lasteaedade huvitegevus võtab sõnatuks. Ühel novembrikuu neljapäeval käisid 2009. aastal sündinud lapsed Harpa kontserdimajas sümfooniakontserti kuulamas. Jutustajaga lasteprogramm, trollide armastuslugu. Hommikul kell pool kümme. Nüüd reedel tulevad tuletõrjujad. Kuu aega tagasi külastasid draamateatri nukukeldrit. Aastakümneid on Reykjavíkis tegutsenud Brúðubíllinn – nukubuss, millega käiakse suvisel ajal avalikes kohtades nukuetendusi andmas: vabaõhumuuseumis, Klambratúni pargis, Vesturbæri ujula ees. Kui nad tulevad meie kanti, siis paneb lasteaed jälle helkurvestid selga, võtab kolonni, ja minek.

      Kord käisid lasteaias külas hobused, iga laps sai hobuse seljas tiiru ümber lasteaia hoovi teha, talitaja hoidis ratsmetest, kasvatajad filmisid üles. Kevaditi käiakse linnalähedases talus vaatamas vasikaid, tibusid ja tallesid. Möödunud aastal korraldati vanimale rühmale kuuenädalane kursus kunstikoolis, lapsed tegid rühmatööd, pildid rippusid pärast juhataja kabineti ees koridori seinal.

      Iga nädal jalutatakse üle platsi spordikooli, kus võimlemisõpetaja tutvustab lastele erinevaid spordialasid ja näitab inspiratsiooniks Laisa Linna („Latibær“) multikat, mis on islandi laste võimlema meelitamiseks tehtud. Raamatukogu tõi kampaania „Kõik loevad“ raames lasteaedadesse kastidega raamatuid, iga laps sai raamatu koju, neid loetakse neile õhtuti ette ja nädala pärast korjatakse tagasi. Lasteaia-aasta lõpupeol tassis lastevanemate komitee kohale grillid ja kärsatati sadade kaupa hot dog’e. Ja täispuhutav loss oli toodud hüppamiseks.

      Ma mäletan ühte korda, kui lastevanematelt on raha küsitud. See oli siis, kui tuli tööle üks poiss, kes oskas klaverit mängida. Vanematelt paluti sümboolne summa ja osteti digiklaver. Poiss püsis lasteaias ühe aasta, ma ei tea, kes seda pilli praegu mängib. Aga muidu ei ole mingeid korjandusi. Lapsed on riigile ja linnale prioriteet. Ning laste- ja kultuuriasutused tahavad oma programme muidugi tutvustada ka – nad teevad seda delikaatselt ja toredasti.

      Eestis irvitatakse Skandinaavia turvalisusmaania üle ja mulle on see alati mõjunud kohutavalt lühinägelikuna. Eestis juhtub lastega palju rohkem õnnetusi kui arenenud Euroopa riikides, ja enamasti vanemate juuresolekul. Õnnetustest küll raporteeritakse, aga ülevaade nende juhtumise seaduspärasustest ja ennetustöö võiks olla märksa süstemaatilisem.

      Kui beebiga lastearsti juurde minna, siis saab kaasa küsimustiku: kui turvaline on teie kodu? Kui turvalised on teie harjumused lapse ümber? Selle võib panna kodus magnetiga külmkapi külge, et meeles püsiks. Iga asja peale ise ei tule, kui ei ole kasvava lapsega enne nii lähedalt kokku puutunud. Kodus võib ju iseenesest olla turvaline, aga vanemad peavad olema siiski väga tähelepanelikud, et oma last mitte ohtu seada. Islandi lapsed õpetatakse ujuma kuueaastaselt. Neli korda aastas saadetakse igale lapsele postiga koju piltidega juturaamat liiklusohutusest, kord lumehangedega, kord ilma; nelja-, viie- ja kuueaastastele erineva raskusastmega. Meil on juba neli tükki.

      Midagi nii kaootilist kui lasteaiaõu on võimalik kontrolli all hoida siis, kui 24pealise jõmpsikakambaga tegeleb mitu pedagoogi. Üks Eiríku rühma kahest meeskasvatajast rääkis, et kui nad neljakesi saavad üsna hästi oma tööd teha, siis kolmekesi on juba kaunis raske ja kahekesi saab tegeleda ainult katastroofide ennetamisega. Kahekesi või üksi – see on Eestis kasvataja argipäev. Heal juhul jõuab lapsed talitatud, aga kasvatatud? Õpetatud? Sõltub, millise tähenduse me nendele sõnadele anname. Island käitub nii, nagu neil oleks iga laps arvel. Eestis tundub ikka, nagu oleks mõni ülearu. Kui mõtlen sellele Reykjavíkis, kus künka otsas vaatega merele on grandioosne mänguväljak ja juba kolmas vanaema püüab oma lapselast sealt ära meelitada, öeldes: „Tule, kullake, lähme õige kakaod jooma ja kooki sööma“, hakkab mul valus.

      Mulle on jäänud mulje, et Reykjavíki lasteaialapsed joovadki tohututes kogustes kakaod. Kui on vaja, et oleks õdus, lüüakse aga lahustuva kakaopulbri purgilt kaas maha, tassitakse termosed õue puu alla ja idüll missugune. Advendiajal käib rühmade kaupa lasteaialapsi kõikvõimalikel asutustel külas – kakaod joomas ja piparkooke söömas. Kirikus näiteks, aga ka lihtsalt kohvikus. Lapsed on ka armsad, aga mina vaatan nendel käikudel põhiliselt saatjaid. Lasteaiad on alati esinduslikult mehitatud (naistega enamasti, aga mitte ainult). Mõneteistkümnepealine jõuk kolme ja pooleseid tuleb nelja kasvataja saatel liinibussiga, rivistub lauda ja nohistab oma vahukoore ja külma piimaga leigeks timmitud kakao kallal. Kasvataja hõikab juba eemalt, mitu laktoosivaba – sojapiimaga – kakaod tuleb teha. Ei tule ju kõne alla, et mõni peaks kannatama allergianähtude all või veel hullem, pealt vaatama, kuidas teised maiustavad. Kogu sotsiaalsüsteemi deviis on „Það má ekki skilja útundan“. Mitte kedagi ei tohi jätta mängust välja.

      Ma imetlen neid kasvatajaid – kui kannatlikud nad on, kui sirge seljaga nad oma tööd teevad, kui tähtis on neile nende töö ja kui tähtsana nad ennast ise tunnevad, kui sobivalt nad riides on, kui hästi nad oma lapsi tunnevad, kui hästi situatsiooni loevad, kui palju tahavad nädala jooksul ette võtta. Iga tegevus arendab lapsi. Kohvikusse veerand tunniks kakaod jooma tulemine niisamuti. Nad ei jää kunagi kauemaks – laste tähelepanu hajub ja siis on neid raske vaos hoida. Kasvatajad tunnevad selle hetke täpselt ära, paluvad võtta käpikud välja taskust ja mütsid jope kapuutsist, kuhu need enne kästi panna, rivistavad kollastes helkurvestides tibukarja eskalaatori peale üles ja minek. Ei mingit kaost. Ei mingit kraaklemist. Ainult jákvæðni, jaatav positiivne hoiak, ainus võimalik ja vastuvaidlematu.

      Kui ma olin Islandil veel üsna roheline ja kohalikke kombeid hästi ei tundnud, tegi mulle kangesti nalja, et Palli õepoja koolis lavastati näidend „Lumivalgeke ja kaheksateist pöialpoissi“. Igale lapsele tuli ometi roll leida! See pisike detail iseloomustab hästi Islandi koolisüsteemi ja laiemalt tervet ühiskonda, mis käsib arvestada kõigiga. Islandil on sotsiaalne sidusus riiklik

Скачать книгу